Eestlaste ekspositsioonist Göteborgi raamatumessil, mustast kuubist või kastist, oli juba enne messi algust palju juttu. Kuid oma tõelist efektsust ja efektiivsust tõestas see ikkagi alles kohapeal, olles mitte ainult kohaks, kust sai osta Eesti kirjandust ning näha ja kuulda meie kirjanikke, vaid ka ainsaks piisavalt kõrgeks objektiks (üheksa meetrit!), et toimida orientiirina tohutu suurel laadal, mis haaras enda alla kaks korrust, üle kaheksasaja leti ja kokku üle saja tuhande külastaja neljal messipäeval.

Olen kindel, et päris arvestatav osa sellest suurest külastajate hulgast jõudis Eesti boksi. Päris tormijooksu sellele ei olnud, kui kristalselt aus olla, kuid stabiilne, keskmisest suurem huvi oli silmanähtav. Meie kirjanikke intervjueeriti ja küsiti autogramme, tänati pärast seminaridel esinemist. Neil messil loodud kontaktidel, nii vaimsetel kui ka füüsilistel, on, ma  usun, kulla kaal.

21 Eesti autori rootsindusi ostsid küll suures osas väliseestlased, kuid oli ka täiesti Eesti-kaugeid inimesi, keda ajas kohale puhas huvi, mitte rahvustunne. Ning müüdi üle ootuste hästi, nagu kõnelevad raamatu-müügi korraldajad: kuldses esikolmikus on rootsikeelsed Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” (müüdi 125 eksemplari), Jaan Krossi “Paigallend” ja Eeva Pargi “Lõks lõpmatuses” (mõlemaid umbes 50 raamatut).

Mis puutub Paju raamatu müügiedusse, siis seda võib põhjendada ka ülisuure kohaliku meediakajastusega (inimesed tulid Paju raamatut ostma, ajaleheväljalõiked näpus) ja mainimisega Toomas Hendrik Ilvese avakõnes, kuid ilmselt on algpõhjuseks siiski see, et paratamatult seostub Eesti suure osa rootslaste jaoks siiani enim okupatsiooni ja küüditamisega, millest Paju raamat ju kõnelebki. Ja nagu kirjanik Enn Nõu märkis, teeb seda rootslasele sobivalt üsna pehmel moel.

Nõukogude minevik tuligi kõne alla pea kõigil seminaridel, kus meie kirjanikud ja arvamusliidrid esinesid. Rootslastest moderaatorid küsisid, kuidas on Vene aeg mõjutanud Eesti proosat, luulet, kogu mõtlemist üldse. Kas eesti naiskirjanikul on kergem kirjutada sotsialismi või kapitalismi tingimustes? Minevik on loomulikult oluline, kuid Eesti kultuurielul on ju ka olevik ja tulevik, meie kirjandusele saab läheneda ka teisiti kui sovetlike ja postsovetlike nähtuste ana-lüüsi kaudu.

Kurvale Nõukogude ajale vastukaaluks on esile tõusmas kirjutav põlvkond, kellest osa pole rubla käeski hoidnud – võib-olla oleks tulnud meil rootslaste tähelepanu ka sinna nurka juhtida? Valmidust sellisekski lähenemiseks oli – õnnestus endalgi abiks olla ühele rootsi vanadaamile, kes ei suutnud otsustada, kas osta endale Marie Underi või Jürgen Rooste kogu. Mõlemad olid talle täiesti tundmatud nimed. Lõpuks langetas ta otsuse Rooste kasuks põhjendusega “uus autor ongi parem – värsked mõtted”.

Suure südamega laat

Selliseid “värskeid mõtteid” võis kuulda näiteks messil loetud Eesti luules ning Balti ja Põhjamaade luuleõhtutel. Kuid võlus ka väga vana. Avapäeva õhtul Glashusetis esinenud Kristiina Ehin rabas publikut, lauldes lõiku regilaulust “Kuldnaine”. Ehin mõjus ka teistpidi Eesti kultuuri järjepidevuse elava näitena, esitledes messil  koos luuletajatest vanemate Andres Ehi-ni ja Ly Seppeliga ühist raamatut ning kandes süles väikest poega. Sellist kõnekat, kuid väga inimlikku vaatepilti polnud pakkuda ühelgi teisel esindusel. 

Rääkides Göteborgi messist üldisemalt, võib öelda, et olles küll laat, oli see siiski südamega laat. Suur osa seminare ja terve saalitäis messibokse oli pühendatud soovile muuta maailm paremaks. Esinejatest kindlasti üks kuulsamaid Amos Oz, 16 romaani autor, esseist ja Iisraeli ja Palestiina pragmaatilise kompromissi nimel võitleja, andis seminari “Kuidas ravida fanaatikut”. Hoolimata sellest, et Oz on kriitiline ka Euroopa suhtes ja on täpselt samu mõtteid esitanud juba viimased viis aastat, tuli teda kuulama mitmetuhandepealine publik. Ozi üleskutset leida meis kõigis peituv fanaatikualge, et seda ravida, tervitati aplausiga. Kindlasti peaksid kirjanikku, kes peab moraalseks imperatiiviks uudishimu teise rahvuse vastu, kuulda võtma ka eestlased.

Kokkuvõttes võiks öelda, et Eesti esinemist Göteborgis saab võrrelda “Sügisballi” eduga Venezias, sest kui mitte just kunstilise filmi, siis ülistiilse ja tunnustamist vääriva reklaamklipiga Eesti kirjandusest said korraldajad kindlasti hakkama.

Intervjuu


Raamatumessi on vaja, et jõuda lugejani

Göteborgis oma raamatut esitlenud fs oli võrreldes kõigi teiste kirjanikega mõnevõrra erilise tähelepanu all – nimelt ehtis tema näopilt suure messikataloogi esikaant.

•• Kas olete oma raamatule “2007” tagasisidet saanud?

Jah, isegi on juba olnud. Näiteks üks inimene tuli täna ja kiitis minu rootsikeelse kogu esimest luuletust.

•• Kuidas enda luuletused teises keeles tunduvad?

Mina neid rootsi keeles lugenud ei ole, ma ei oska seda keelt. Arutasime tõlkijaga küll palju töö käigus ja olen kuulnud Peeter Puide kohta, et ta pidi olema väga hea tõlkija. Näiteks Maarja Talgre ütles, et ma pean õnnelik olema, et Puide minu luulet vahendab. Nii et ma usaldan oma tõlkijat.

•• Kuidas selline suur mess ja teie looming kokku sobivad?

Mõnes mõttes võib suhtuda muidugi irooniaga, kui vaadata kõrvalt ja hakata mõtlema, et kirjandus on siin ostu-müügi masinavärgi objektiks, aga täpselt samamoodi võib irooniaga suhtuda ka kõigisse teistesse mängudesse, mis kirjanduse ümber toimuvad. Näiteks kirjandusega seostatavatesse klišeelikesse ootustesse ja kogu n-ö kirjandus-elusse. Inimene ikkagi sünnib üksi, sureb üksi ja kirjutab üksi – ja siis ehitatakse sinna peale mingisugused konstruktsioonid. Ironiseerida muidugi võib, aga ilkuda või halvustada ei maksaks.

Sellel, miks on luuleõhtud, kirjandusringid või muu selline, on omad põhjused. Siin messil toimuv turustamise mehhanism on võib-olla isegi veel rohkem põhjendatud, sest kui ikkagi uskuda, et laias maailmas on inimesi, kellele võiks korda minna, mida sa kirjutad, siis mingi muu nipiga kui sellise turustamisega see nendeni ei jõua. Ja kuna eesti keelt kõnelevaid inimesi on nii vähe, siis seda enam on põhjust siinset kirjandust mujal maailmas välja pakkuda.

•• Mis võiks Eesti kirjanduse maailma viimisel olla järgmine samm?

Ma arvan, et mida rohkem ja mida erinevamatesse keeltesse ning mida enamate autorite ja miks mitte ka samade autorite eri teoseid tõlgitakse, seda parem. Ega muud üle ei jää, sest selleks, et teist keelt rääkivad inimesed saaksid otsustada, kas see neile midagi ütleb, on lihtsalt vaja tõlkida. Siit edasi – tulekski toetada tõlkimist, tõlkijaid, tegeleda tutvustamise ja sellesama turustamisega.