Eesti graafikute uus hingamine
Viimase kümnendi kogemuste põhjal võib öelda, et vana hea ülevaatenäituste traditsioon, mida vahepeal kõvasti kiruti, on taastunud. Pea iga kunstnike liidu erialaliit korraldab aastaülevaateid. Nii ka graafikud. Tänavu tähistatakse ka kuulsa Graafikakoja 60. aastapäeva, mille puhul on valminud mapp 21 kunstniku tõmmistega.
Näitus ise näitab nii traditsioonilisi graafikatehnikaid kui ka graafika mõiste avardumist. Põhimõtteliselt on juba iga trükis graafika – olgu see tehtud kuivnõelatehnikas või fotot kasutades. Võtame näiteks Peeter Lauritsa uue suurejoonelise fotolavastuse “Singer Church Concil Remix” või Urmas Viigi pissuaarid, mis meenutavad maailma eri otstes sealset aega näitavaid kelli.
Mõistagi saab näha vana head “intiimset ja peenetundelist”, joone võlule rajatud graafikat, eriti vanameistritelt Silvi Liivalt, Vive Tollilt ja Peeter Ulaselt. Radikaal Peeter Linnap on neid üldistavalt nimetanud “kuivnõelujateks”, sest keskendutakse peamiselt tundevarjunditele ja tehnikapeensustele. Kuid midagi pole öelda: graafikute ridu täiendab veel Peeter Mudist, kelle lehed on erakordselt nauditavad.
Näituselt ei puudu ka geomeetriline minimalism ja kontseptualism. Kvalitatiivse hüppe on teinud Mare Vint, kelle värvilised kahemõõtmelised arhitektoonid meenutavad oma-aegseid Arnold Akbergi maale. Vindile sekundeerib Vello Vinn, kes on samuti oma arhitektoonikat tublisti edasi arendanud. Ja muidugi Avo Keerend. Leonhard Lapin eksponeerib ainult üht, eri värvipaksusega joont. Raul Meel seevastu korrutab tekstina käibefraase “Oh my God, Left-wing, OK” jne. Sarnaselt kontseptualistlik on ka Eve Kase hea idee. Nimelt on ta otsinud välja nii naiste kui ka meeste nimed, millel on keeles ka tähendus: Eha, Ilo, Kaja, Iive, Lemmik, Koit, Aare jne.
Tööde nimed puudu
Ülle Marks omakorda dekonstrueerib Eesti lippu, näidates, kuidas seda saab paberist voltida. Peeter Allik jätkab oma teemat, mille sisuks on massikultuuri pilamine. Seekord näeme Miki-Hiirt, kellel on käes filosoof ·i‰eki raamat. Ekspositsiooni teljeks on näituseruumi teljel põrandal jooksev Loit Jõekalda tööde rida. Eesruumis on ka installatoorset graafikat – Aili Vahtrapuu kivikesed kuulsate filosoofide piltidega.
Mida öelda kokkuvõtteks, et anda mingi põhjus, miks vaatajal tasub võtta ette tee Rotermanni soolalattu? Arvan, et Eesti graafika on praegu tunduvalt mitmekesisem kui kümneid aastaid tagasi. Siit leiab töid igale maitsele: kes soovib näha oma koduseinal midagi intiimsemat, kes tahab leida mõne vaimuka sisulise idee.
Kahjuks ei tegele meie graafikud sellega, millel oleks laiem ühiskondlik tähendus. Graafika pole mõistagi plakat, mis kutsuks ühemõtteliselt võitlema narkomaania, aidsi või korruptsiooni vastu, kuid ikkagi otsiks mingit sõnumit. Võib ju üles lugeda tähendusega nimesid, loetleda käibefraase ja voltida rahvuslippu. Naljakas, kuid mis siis?
Kahju on sellest, et tööde all on ainult silt autori nimega. Varem olid ikka ka pealkirjad (uuemal ajal ka inglise keeles) ja kunstnike sünniaastad.
