Piiteri kõige esinduslikum näitusepaik Maneezˇ (ikkagi marmor ja sambad) oli jagatud pooleks – eesti kunst paiknes teisel korrusel ning kogu ülejäänud festival üritas ära mahtuda esimesele.

Kuigi eesti väljapaneku nimi oli “Empty Space and Their Occupants” (“Tühi ruum ja selle okupeerijad”), kujunes kohapeal välja pigem nii, et eesti ekspositsioon taganes teisele korrusele ning üritas seal oma territooriumi üle kontrolli säilitada. Seda selle kiuste, et kõik mutrikesed Maneezˇi masinavärgis esinesid iseseisvate võimukate üksustena, kellega tuli ükshaaval kokkuleppele jõuda. Kohati võttis see positsioonisõda täiesti absurdseid (ja seeläbi nauditavaid) vorme, näiteks kui Olematute Bändide esinemisse loop’is sisse nõudlik kellatirin, mis kuulutas, et  kohalik personal tahab koju minna.

Lisaks organisatoorsetele seiklustele valmistas üllatava elamuse ka ülejäänud festival.  See oli ehe reis ajas tagasi, eelmise sajandi lõpuveerandi kunstikeele remake, kus alles katsetati esimesi läbi filtri tehtud makrofotosid (puhas visuaalne esteetika), tulid esimesed feministlikud projektid (naiste pesu teibitud spiraalina sammaste külge) ja kommertskriitika (antireklaamplakatid noormehest Visa-kaardiga kokaiini tampimas) jne. Nüüdisaja mõistes halb maitse rokkis läbi kümnete box’ide ning tekitas paar väga head tööd, näiteks Andrei Beljajevi psühhedeelne etno-trip “Astanchurga’s Sign” – installatsioon, mille neljas küljes olid taiga rahvaste visuaalse kultuuri ainelised suureformaadilised abstraktsed maalid, keskel aga pöörlev kiik, millega end keset neid sümboleid ja tähistusi alateadvusesse kiikuda.

Pannes siia kõrvale eesti kunsti ekspositsiooni (põhjamaiselt cool ja väljapeetud), moodustusid ühe katuse all kaks teravalt eristuvat poolt. Samas olid ekspositsioonid omavahel võrreldamatud, pärit paradigmadest, mida ei saa samade kriteeriumide järgi isegi hinnata.

Eesti ekspositsiooni kuraator Maksim Sˇurin oli kokku kogunud nii vanu kui ka uusi töid, millest kõige terviklikum liin kogunes ümber heli- ja kineetilise kunsti. Kaido Ole hiigelpannoo-kõlarid moodustasid ekspositsioonile mastaapse visuaalse tausta ning sidusid näituse mitmel tasandil tervikuks. Maalide pop- ja hüperesteetikaga liitusid ühelt poolt Martin Pedaniku kolmedimensioonilised kizoo-skulptuurid, hiiglaslikud infantiilsed jonnipunnid ning helikujundiga teiselt poolt Kaarel Kurismaa kineetilised objektid. Kurismaa tööd olidki näituse favoriidid, ülirafineeritud objektid, mis ilmselt kunagi ei aegu ega kaota oma teravmeelsust. Vanameistrile sekundeerisid noorema põlvkonnana Merike Estna kineetilised maalid ja objektid (“Mitmiku” konkursi võidutöö koos Sˇuriniga) ning Kiwa ja Fabrique’i heliinstallatsioonid. Omaette seltskonna moodustasid Tartu taustaga tüübid, kes sooritasid festivali ajal pisteliselt nartsissistlikke aktsioone.

Taevas on lõks


Avamisel toimunud eestlaste suur ühis-performance (Pink Punk, c.n.o.p.t, Sorge, Meeland Sepp jt) jäi oodatust lahjemaks. Väga hea soolo tegi järgmisel päeval Sorge, dzˇässides, pimedakepp käes ja telliskivi pruudilooriga pea külge kinnitatud, läbi tühja marmorhalli, samal ajal kui suur blond pluusita tüdruk talle rõdult taldrikuid pähe kukutas. Valge taktikepp ei vääratanud, tapjataldrikud purunesid klirinal vastu telliskivi ning Sorge väljus oma fakiiritrikist elusalt.

Sorgelt ja Taave Tuutmaalt oli väljas ka vaimukas installatsioon, mis tutvustas vaatajale väikeste sketsˇide kaudu inimese eksistentsi haprust. Lõksukomplekt pakkus lõputuid variatsioone – taevas on lõks, juutlus on lõks, sünd on lõks jne. Isegi selle installatsiooni vaatamine on lõks, kui libastud eksponaate ümbritsevatesse loomapüünistesse. Elu ripub alati juuksekarva otsas, kas pole seksikas?! Nagu Barbie pommikohvergi, mis ületas Reutersi uudistekünnise.

Kokkuvõttes oli meie tiim komplekteerinud suurejoonelise esindusmeeskonna, ujunud välja kohapealsest kaootilisest administreerimiskeerisest ning platseerunud trendika ja nüüdisaegsena keset Peterburi. Ülejäänud ekspositsiooni keskel mõjus eesti väljapanek nagu Matthias Rusti lennuk Punasel väljakul.

Välisnäitus

Peterburi VI eksperimentaalse kunsti festival

12.–24. augustini Maneezˇis

•• Eestlastest osalesid Merike Estna, Sandra Jõgeva, Meelis Kaldalu, Raul Keller, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Andres Lõo, Kaido Ole, Martin Pedanik, Maksim Sˇurin, Margus Sorge Tiitsmaa, Timo Toots, Art Security, Festival of Non-Existent Bands, Neoformat, Pink Punk, Avangard, c.n.o.p.t + külalised Saksamaalt (Ana Berkenhoff, Anselm Belser), Soomest (Sami Hyrskylahti) ja Hispaaniast (Jorge Piquer, Ana Cembrero)