Eesti keel ja kultuur vajavad jätkuvalt toetust

Omakeelse kultuuri olemasolu on üks osa rahvusriigi ideest, millel suures osas on rajanenud nii Eesti iseseisvuse loomine, arendamine kui ka taaskehtestamine. On arvatud, et eesti rahvas umbes ühe miljoni inimesega asub võrdlemisi lähedal sellele piirile, millest alates on üldse võimalik omakeelse kultuuri toimimine täies mahus.

Teeme lihtsa rehkenduse. ülikoole, kus tegeldakse soome-ugri keeleteadusega, on Soomes kümne ringis, Eestis aga kaks. Pole põhjust arvata, et soome keel oma struktuurilt oleks eesti keelega võrreldes oluliselt keerukam. Järelikult kui Eesti keeleteadus tahaks lahendada ülesandeid samas mahus Soome keeleteadusega, langeks Eesti ülikoolide kahele soome-ugri filoloogia osakonnale Soome kolleegidega võrreldes viis korda suurem koormus.

Pikaaegsed sõnaraamatuprojektid

Eelnev mõttekäik juhib meid järelduseni: kui Eesti ei soovi loobuda rahvusriigi ideest, vajab eesti keele ja rahvuskultuuri arendamine riiklikku toetust. Mõte, et meie keele ja rahvuskultuuri arendamiseks tuleks käivitada eraldi riiklik programm, on viimastel aastatel küpsenud eeskätt Eesti Teadusfondis (ETF). Teatavasti on ETF kutsutud ja seatud finantseerima suhteliselt lühikese, kõige enam nelja-aastase kestusega uurimisprojekte.

Samas esitatakse EFT-i humanitaarteaduste ekspertkomisjonile igal aastal taotlusi märksa pikemate projektide rahastamiseks. Selliste projektide hulgas on suuremahulised sõnaraamatud nagu Eesti kirjakeele seletussõnaraamat või Eesti murrete sõnaraamat, akadeemilised folklooripublikatsioonid nagu Jakob Hurda poolt möödunud sajandi lõpus algatatud Vana Kannel (mille iga köide kujutab endast ühe kihelkonna piiridest kogutud rahvalaulude tervikväljaannet) jt. Niisuguste tööde finantseerimine pole põhikirja järgi päriselt ETF ülesanne, teiselt poolt aga pole Eestis kuni viimase ajani olnud sellist allikat, mis pikaajaliste krestomaatiliste suurteoste valmimist toetaks.

Raha jätkub vaid kirjastamiseks

Tänavu esmakordselt eraldas haridusministeerium (HM) minister Jaak Aaviksoo initsiatiivil teiste hulgas 0,8 miljonit krooni programmile, mis kannab nimetust "Eesti keel ja rahvuskultuur". See raha on kulunud eeskätt kirjastamisele. Tänaseks ilmunud ja müügil olevate raamatute seast väärib esiletõstmist mahukas IV köide Eesti Keele Instituudi (EKI) sarjast "Eesti murdetekstid", mis toob lugejani valiku tekste idamurde alalt ning mille on koostanud üks teenekamaid eesti murdeuurijaid Aili Univere.

Selle raamatu käsikiri valmis 1970. aastatel, kuid juba tollal polnud kirjastajad huvitatud suuremahuliste, keerulise lao (murdetekstid on esitatud foneetilises transkriptsioonis) ja väikese tiraazhiga väljaannete publitseerimisest. Hiljem minetasid Eesti trükikojad võimalused foneetilise transkriptsiooni ladumiseks hoopis. Ka tänapäeva IBM-tüüpi arvutite standardne küljendustarkvara ei sisalda kõiki foneetilise transkriptsiooni jaoks tarvis minevaid märke ja nii on EKI arvutuskeskuse murdetekstide ladumisel ja küljendamisel pidanud palju vaeva nägema.

Teine tänavu HM rahvuskultuuri programmi toel avaldatav teos on seni käsikirjas olev Vestringi eesti-saksa sõnaraamat, mille ainsat täielikku eksemplari säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM). Salome Heinrich Vestring (1663-1749) töötas pika osa oma elust Pärnu ja Tori koguduse pastorina. Kõne all olev Lexicon Esthonico Germanicum sisaldab 8000 kuni 9000 eestikeelset märksõna ning on ajaloos esimeseks põhja-eesti murdest lähtuvaks eesti-saksa sõnaraamatuks. Omal ajal levis sõnaraamat ümberkirjutatud kujul küllaltki laialdaselt ning, nagu eesti keeleteadlane Arnold Kask on näidanud, kujutab esmajoones piiblitõlkijana tuntud Anton Thor Helle hilisem (1732) eesti-saksa sõnaraamat tegelikult Vestringi sõnastiku lühendatud ja täiendatud varianti.

Vestringi fooliokaustas käsikiri on kirjutatud kahes veerus, eestikeelne tekst ladina, saksakeelne gooti kirjas. Mõistagi on ainuüksi autori käekirja deshifreerimine keeruline töö. Praeguseks on käsikirja tekst sisestatud arvutisse ning Vestringi sõnaraamatu kommenteeritud väljaanne ilmub tuleva aasta algul.

Programm peab kestma

Kokku on HM eesti keele ja rahvuskultuuri programmist tänavu finantseeritud 12 raamatu kirjastamist, asutustest lisaks EKI-le ja EKM-ile veel Tartu ülikooli ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust. Et programmi raha avanes kasutajatele alles maikuus, on mõnevõrra nihkunud ka programmi täitmine ning müügile tuleb osa kõne all olevatest raamatutest alles pärast aastavahetust. Jaanuaris-veebruaris võib lugeja oodata Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu IV köite viimast vihikut (sama kõite eelmine vihik ilmus suvel), kaht uut vihikut Eesti murrete sõnaraamatust, suure Eesti-vene sõnaraamatu I köidet jm.

Mis saab eesti keele ja rahvuskultuuri programmist edaspidi? 1997. aasta riigieelarvesse see programm eraldi objektina ilmselt enam ei mahu ja nii jääb tegijatel üle loota, et HM hindab selle programmi raamides toimunud tegevust edukaks ning leiab võimalusi programmi rahastamiseks oma vahenditest ka tuleval aastal. Mis puutub aga ületulevasse aastasse, siis oleks hea, kui Eesti humanitaaravalikkus suudaks nii seadusandlikku kui ka täidesaatvat võimu veenda selles, et omakeelse kultuuri arendamine sedavõrd piiratud demograafiliste ressursside juures nagu meil, vajab toetust otse riigieelarvest.

Rahvuskultuuri programm oleks sobivaks täienduseks teisele kavandatavale, mitte-eesti elanikkonnale suunatud riiklikule programmile. Selleks et mitte-eesti elanikkond tahaks integreeruda eestikeelsesse ühiskonda, peab selle ühiskonna prestiizh olema kõrge mitte ainult meie, vaid ka nende silmis.

JAAN ROSS, programmi "Eesti keel ja rahvuskultuur" juht