ohati tundub, et eesti keeles valitseb hetkel kohutav segadik ja kirjakeele piirid on hägustunud. Kas lähikuudel avaldatav uus õigekeelsussõnaraamat võiks muuta tekstiga tegelevate inimeste töö lihtsamaks?

— Keeleseaduses on öeldud, et eesti keele ametliku kasutuse aluseks on eesti kirjakeele norm. Aga tekib küsimus, mis piirides on keelekasutus ametlik. Korrektne kirjakeel on normiga määratud ja see on ÕS-i kirjakeel. Kuid ametlik on ju vaid teatud osa elust. Milline on ametliku ja avaliku keelekasutuse vahekord? Kindlasti pole normitud kunst ja ilukirjandus. Seal võib olla murdesõnu, slängi ja vandesõnu. Isikliku elu sfääris on keelekasutus samuti vaba. Peaasi, et üksteisest aru saadakse. Kuid on väga palju piiripealseid alasid. Näiteks reklaamikeel, mis mõjutab inimesi tohutult. Ühelt poolt on tegemist avaliku keelekasutusega ja me võime nõuda, et see oleks korrektne. Kuid reklaamitegijad peavad reklaami kunstiks ja lubavad endale kunstilisi vabadusi. Reklaami eesmärk on silma paista. Üheks vahendiks on teadlik ortograafiareeglite rikkumine. Kes mäletab veel, et granaat kirjutatakse tegelikult g-tähega? Mitte paljud, kuna Eesti Ekspressi populaarne pilalisa kirjutab seda k-ga. Kas ta tohib seda teha? Need piirid on meil selgeks rääkimata.

Reklaam kirjutab lauseid, kus iga sõna on suure tähega. Suurtähte armastatakse kasutada ka liitsõna keskel. Näiteks festival OmaDraama või firma GoBus. See on viis silma paista. Tartu kaubamaja sildile on kirjutatud väikese tähega “tartu”. Sellest kirjutati palju kui sobimatust nähtusest, kuid samas tegi reklaam oma töö. Kõik said teada, et Tartus on uus kaubamaja. Kas me saame üldse nõuda, et reklaamitegijad kasutaksid ainult reeglitepärast keelt või peame olukorraga leppima? Meie võime ju õlgu kehitada, aga mida peab tegema koolilaps? Ta ei õpi ju keelereegleid üksnes grammatikaraamatust. Ta õpib ka sellest, kuidas teised keelt kasutavad. Ja kuidas ta peaks õppima siis vahet tegema? Need on küsimused, mis on tekkinud koos ühiskondlike muutustega ja millele pole veel vastuseid, kuid mis vajavad seisukoha võtmist. Neid seisukohti meil veel ei ole.

— Meil ei ole enam keelele sundsurvet, kõik on vaba ja piirid on paika panemata. Kui arvestada, et keel muutub pidevalt, siis miks meil üldse on vaja keelekasutust normeerida?

— Kui igaüks laulab nii, nagu nokk on loodud, siis jääme ühel päeval väga hätta. See aeg on meil kuni 19. sajandi teise pooleni juba olnud. Kuni selle ajani kirjutas igaüks nii, nagu haridus, murre või intuitsioon lubas. Seoses trükisõna suurema levikuga tuli vajadus ühtsete reeglite järele, et kõik saaksid loetust aru ja oleks, mida koolis õpetada. Kui kõik vabaks jätta, siis võib juhtuda, et me ei saa üksteisest ega trükitud tekstidest enam üldse aru. Igal inimesel ei ole oma individuaalset kirjaviisi ja nad tahaksid kuskilt vaadata, mida eeskujuks võtta. Selleks on vaja reegleid. Sama hästi võiks öelda: milleks meile liikluseeskirjad, kui kõik neid niikuinii rikuvad? Aga tulemus oleks ju kaos ja laipu oleks palju. Küsimusi tekitavad normeerimise piirid. Me oleme harjunud normitud õigekirja ja käänamise-pööramisega. See on sõnatasand. Kuid on ka arusaamad sellest, milline on hea lause. Kui palju peaks lauseehitust normima? Samuti pole lihtne öelda, millistele tunnustele peaks vastama hea ja korrektne tekst. Seda oleks veelgi raskem normeerida. Küll aga võib anda soovitusi – ega keelekasutust pea juhendama ainult käskude-keeldudega.

— Valik sõltub ju sellest, kellele tekst on suunatud. Kunsti-

kriitik ja popkultuurist kirjutav ajakirjanik räägivad oma lugejaskonnaga ajalehe veergudel ilmselt üsna erinevat keelt ja on ju arusaadav, miks.

— Keegi ei kirjuta lihtsalt niisama. Alati kirjutatakse kellelegi. Kirjutaja peab teadma, kas ta kirjutab üldloetavasse ajalehte või erialaajakirja, kus ta saab kasutada väljendeid ja termineid, millest saavad aru eriala-inimesed. Ta ei saa kasutada sama keelt ajalehes, sest enamik lugejaid ei saa sel juhul temast aru ja ajalehed ei tohiks endale lugejatest möödavaatamist lubada.

— Kas eesti keele avaliku kasutamisega hakkab juhtuma midagi hirmsat?

— Meie suurim probleem on piiride tunnetamatus. Variatiivsus on loomulik. Me hakkame sellega juba harjuma, et asjad ei ole täpselt normeeritud. Nõukogude ajal olid õige ja vale, lubatu ja keelatu piirid rangelt paika pandud, kaasa arvatud keelekasutuses. Nüüd on variante ja valikuvõimalusi palju. Kuna piirid on üsna lõdvad, siis näeb palju ka lohakat või avalikku keelepruuki sobimatut keelekasutust. See käib nii ajalehtede kui ka kirjastuste kohta. Ma arvan, et paljud väljaanded ei ole endale üldse selgeks mõelnud, milline on nende ajalehe keelekasutustava. Igasugune teksti tegemine on pidev kompromiss standardi ja isikupära vahel. Väljaande näo kujundab selle personaalsete ja impersonaalsete tekstide tasakaal. Praegu paistab, et personaalsuse piirid on väga avarad, ületades kohati ehk isegi hea maitse piire. Toksige näiteks interneti otsingusüsteemi sisse sõna “kuradi”. Ma sain ajakirjandustekstidest viimase paari aasta jooksul üle tuhande vaste. Mitukümmend vastet tuli ajalehtedest ka vene sõnale “po....”. Kas see peaks olema ajakirjanduse keel? Need on ehk ekstreemsed näited. Kuid ka end väärikaks väljaandeks pidav Postimees kasutas sel nädalal oma internetiversioonis pealkirja “Reiljan ja Savisaar käristasid valijameestele välja”. See on sama nipi kasutamine, millega müüb ennast tabloidajakirjandus. Ajalehtede trükieksemplarid ja internetiväljaanded lähevad järjest erinevamaks. On selge, et nad võistlevad erineval turul ja kõik tahavad ennast hästi müüa. Mäng on teistsugune ja kohati on raske kedagi matslikkuses süüdistada. Pealkirjaga müümine on ju samuti reklaam.

Kui nimetada sedasama Postimeest näiteks sellise pealkirja pärast kollaseks ajakirjanduseks, siis nad solvuvad. Aga need piirid ongi just seal. Kas teha kõik selleks, et müüa, nagu seda teeb kollane ajakirjandus? Või jääda soliidseks, avaldada infot ja püüda rahvast valgustada?

— Samu probleeme on ka kirjastustel, kus toimetajatöö sageli puudub. Avaldatakse väga hea keelekasutusega raamatuid, millel on tehtud ka korralik keelekontroll. Samas kõrval müüakse kiirele müügiedule orienteeritud kirjandust, mille puhul pole raatsitud isegi keeletoimetajat palgata. Mis te arvate, kuidas lugeja seda tajub? Mis mõju võib sellise kirjanduse avaldamisel tulevikuperspektiivis olla?

— Lihtne vastus oleks tõdemus: mis küll saab meie järeltulevast põlvest? Inimene ei õpi ainult seda, mida tal koolis kästakse õppida. Ta õpib sellest, mida ta näeb, kuuleb, loeb. Ja ta loeb reklaame, neid raamatuid ja filmide subtiitreid, kus on lohakas ja toimetamata keel, ning hakkab paratamatult seda lohakust edasi kandma. Inimene õpib matkides.

— Ehk on isegi subtiitrid samuti ühed suuremad keele mõjutajad, sest kõik armastavad ju filme vaadata? Sama efekt on internetis, kust võib mõne sõna kohta leida mitmeid eri kirjutamisviise.

— Internet oma täiesti kontrollimatute jututubade, võrgutekstidega on väga nakkav. Seal tekivad täiesti uued keelekasutustavad. Selle mõju tuleviku eesti keelele on isegi veel raske hinnata. Alates tähemärkidest ja sõnavarast kuni kirjavahemärkide puudumiseni. See on huvitav keelekasutuse vorm, mis muudab täielikult keelevariantide süsteemi. Seni oleme vahet teinud suulisel ja kirjalikul keelekasutusel. Interneti kaudu tuleb meile kirjalikus vormis suuline keel. Seal inimesed tegelikult vestlevad ning kuidas mõjutavad nii tekkivad tunnused noorte keelt, pole veel õieti uuritudki. Olukord on hoopis erinev, kui oli paarkümmend aastat tagasi. Ja me ei tea veel, mida nende asjadega teha. Keel muutub aeglaselt, kuid kõik see võib hakata mingil hetkel mõjutama keelesüsteemi. Alguses on tegemist individuaalse keelekasutusega, siis muutub see grupi tunnuseks ja lõpuks üldkeelseks. Ja keegi ei oska arvata, milliseks. See pole mingi traagika, sest kõik keeled muutuvad. Eesti keel on siiani kogu aeg muutunud ja mispärast ta nüüd peaks muutumatuks jääma? Kuid keeleuurijatele ja -korraldajatele on tekkinud juurde suur hulk tööd, sest kõigis neis küsimustes peab võtma seisukohti ja hakkama protsesse jälgima – et mis õieti üldse toimub. Aga keegi ei saa öelda, et see oleks vale või õige. Keel elab nii. Me ei saa silma kinni pigistada ja piirduda seda sorti küsimustega, et keegi ei ütleks “pöidlate”, kui peab ütlema “pöialde”. Sellised asjad on alati olnud ÕS-is kirjas. Minu arvates on hea, et ka ÕS on muutunud. Loomulikult käib keele areng ees ja kõik ei jõua sõnaraamatusse. Kuid ÕS-99 ja selle peatselt ilmuv uus väljaanne sisaldab ka selliste sõnade tähendusi ja kasutusnõuandeid, mis ehk ei kuulugi kirjakeelde. See on hea, sest keel on palju rikkam, kui traditsiooniline ÕS suudab peegeldada, ja inimesed tahavad teada, mida teha selle ülejäänuga.

— Kuid sageli asendab sõnaraamatuid juba internet. Otsingusüsteemi klõpsitakse sõna umbkaudne kirjapilt ja vaadatakse, kuidas teised on seda kirjutanud. Interneti vastu vist ikka ei saa, sealset vastet usaldatakse ja sealt saadav info on kiirem?

— Internet on sama tähendusega nagu maailm. Sealt saab sama palju vastuseid, kui küsida midagi kogu maailmalt. Aga muuseas, internetis on olemas ka seesama ÕS. Vahest tasub internetist kasutada ka õigeid lehekülgi, mitte ainult Google’i otsingusüsteemi. Selles ma süüdistaksin kirjutavaid inimesi küll, et nad ei tunneta alati oma vastutust. Infoajastu tähendab tegelikult ju seda, et üha rohkem inimesi teeb mingite tekstidega tööd, töödeldes, vahendades või kirjutades neid. Kahjuks paljud neist ei tea elementaarseidki tekstikoostamise reegleid. See käib eriti ametnikkonna kohta. Küsimus pole vaid selles, et lause oleks arusaadav. Tekst peab olema ka loogiline, viisakas ja haritud inimesel ei sobi kirjutada vigadega. Ning tuleb endale selgeks teha, kellele tekst on suunatud. Kuid ega keeleteadlased ainult ei soiu. Ülikool on vastu võtnud põhimõtte, et meil hakatakse nüüd väljendusõpetust õpetama kõigis teaduskondades. See programm on juba tehtud ja hakkab kehtima kõigis kõrgkoolides. Praegu käib nende õpikute ettevalmistamine ja varsti on, kust mida vaadata. Päris isevooluteed me asjadel minna ei lase.

— Komad on grammatikas ilmselt paljudele peavalu valmistanud ja nende kasutamist on väga rangelt jälgitud. Eespool mainitud filmisubtiitrite näitel, aga vahel ka raamatutekstide puhul jääb mulje, et komad on oma rangelt positsioonilt taandunud ja nende kasutamist enam nii karmilt ei nõuta?

— Ma olen nõus, et komad on kadunud sealt, kus nad ilmtingimata peaksid olema. Kuid see on lihtsalt lohakus ja võib-olla inglise keele mõju. Muidugi on paljud laused ka ilma komadeta mõistetavad. Kuid ühiskonnas on palju kokkuleppelisi asju, millel näiliselt pole erilist tähtsust. Näiteks mis tähtsust on sellel, kas meil on sööginõud puhtad, ülikond pressitud või varrukad narmendavad? Väga polegi, sest ka nii võib käia. Lihtsalt lohaka ja inetu mulje jätab. Samamoodi nagu lohakas käitumine või lohakas suhtumine.

— Tallinna ülikoolis olevat viimastel aastatel eesti keele õpetajaks õppimise vastu minimaalne huvi, samas pürivad sajad noored õppima skandinavistikat, hispaania keelt või Aasia kultuurilugu. Tundub, et eesti keel pole noorte seas enam prestiizˇne. Kuidas saaks seda muuta?

— Lävendipõhine, ilma sisseastumiseksamite ja piirarvudeta vastuvõtt on andekate ja heade riigieksamitulemustega noorte valikuvõimalusi avardanud. Soov õppida uut, moodsat ja põnevat eriala on ju mõistetav. Uus ja põnev on eelkõige see, mis ei lange kokku kooli õppeainetega. See seletab mu meelest tungi filosoofia, skandinavistika, hispanistika ja idamaade kultuuri erialadele. Nii võivad traditsioonilised, koolist tuttavad erialad jääda tagaplaanile. Huvi vähenemist eesti keele vastu ma küll ei näe. Tartu ülikoolis astus tänavu eesti ja soome-ugri keeleteaduse eri-

alale 52 uut üliõpilast. Nii palju pole meil neid kunagi alustanud.

— Te ütlesite, et meie keelekasutuses on üleminekuaeg. Millal see läbi võiks saada?

— See ei lõpe iialgi. See on kogu aeg nii olnud ja läheb nii edasi. Iga põlvkond avastab ja loob enda jaoks uusi asju. Kui üldse miski on muutunud, siis ainult muutuste kiirus. Maailmas on kõik kiiremaks läinud, suhtlemine on intensiivsem, televisioon ja internet toovad maailma meile koju. Enne said inimesed infot välismaast siis, kui nad sinna läksid. Nüüd ei pea maailma sündmuste ja mõjudega kursis olemiseks üldse kodust välja tulema. Stiilid ja kultuuritavad muutuvad väga kiiresti, samamoodi keelgi. Keelekorraldajate ülesanne on neid muutusi jälgida ja anda soovitusi, mida millegagi peale hakata. See töö käib kogu aeg. Eesti keele seisund on hea, pole põhjust hädakisa teha. Keelega on kõik korras. Keelekasutajad on natuke segaduses – ei oska alati olukorraga sobivat stiili ja väljendusviisi valida. Keeles on olemas kõik igaks elualaks vajalik. Tahaksin tunnustavalt ära märkida näiteks meie terminoloogide traditsiooniliselt kõrgetasemelist tööd. Keelekasutajad vajavad ainult juhendamist. Puudused paistavad rohkem silma just seetõttu, et üha enam inimesi tegeleb tekstidega ja enamik tekste on avalikud. Kui need pole ka trükitud, siis saab igaüks oma asja ju internetti üles riputada.

— Kuid ometi kostab siiani muret, et meie keel olevat tohutus hädaohus ja anglitsismid vallutavat kogu meie oskussõnavara. Soome keelde leiutatakse omakeelseid vasteid, meil võetakse pea kogu tehniline sõnavara lihtsalt inglise keelest üle.

— Soomes oli see möödunud sajandi alguses levinud puristlik suund, et tuleb võõrsõnade asemel kasutusele võtta oma sõnad. Tänapäeval tungib neil inglise keel samamoodi peale. Uusi termineid tuleb igal elu-

alal nii palju, et neile ei jõua keegi otsekohe omakeelseid vasteid leiutada. Nende kasutamises pole midagi ebaloomulikku ja seda juhtub kõigis maailma keeltes. Kontaktid on lihtsalt nii tihedad. Kui toorlaenud ei osutu juhukülalisteks, vaid jäävad kasutusse, tuleb muidugi leida kas sobiv eestikeelne vaste või kohendada kirjapilt eesti keele päraseks. Meil on ju tuhandete kaupa laensõnu, mis on siin kodunenud ja ainult keeleteadlane teab, et need on kunagi olnud võõrsõnad. Näiteks “raamat”, “kahvel”, “paber”, “kool” või “tool”. Need on eestistunud. Küll me nende uute sõnade kuju ja stilistika ka korda saame. Aga sõnu ei saa keelde tuua käsuga, neid tuleb soovitada ja propageerida, keelekasutajaid tuleb harida ja valgustada. Keelekasutuse tase sõltub meist endist. Ka ajakirjandusest. Kas tahetakse mõjuda lobeda ja rahvalikuna või esitleda ennast soliidsena ja teha selget vahet ka kõnepruugis.

— Naiivne ehk, aga vist võib liialdamata öelda, et eesti keele säilimine on ime?

— Omal ajal ütles Faehlmann, et kui sakslased oleksid suhtunud eestlastesse kui omasugustesse, siis oleksid eestlased võinud saksastuda. Paljud keeled kadusid ju nii, et võtsid kasutusele teise kultuurrahva keele. Kuid sakslaste halb suhtumine eestlastesse ja range sotsiaalse piiri säilitamine tingis keele ellujäämise. See oli ka trots, samuti nagu venestamisega. Kuna vene keele pealesurumine oli sunniviisiline, siis ei läinud see läbi. Kui oleks tegemist olnud prestiizˇse keele ja rahvaga, siis oleks see võinud õnnestuda. Alamad liituvad sellises olukorras prestiizˇsema keelega sageli vabatahtlikult. Eks kahekümne omariiklusaastaga eelmise sajandi algul jõuti eesti keele ja tema seisundi tugevdamiseks muidugi palju ära teha. Seda näitab seegi, et meil õnnestus järgnevad viiskümmend uut venestamisaastat üle elada. Ma arvan, et Faehlmannil oli õigus ja mõneti on meie keele säilimine tõesti ime. Arvestades tehtud tööd, ei tohiks meie keel enam ka kergelt kaduda. Ainuke oht on sulandumine tõesti mõnda teise prestiizˇsemasse keelde. Et me võtame midagi üle vabatahtlikult, näiteks inglise keele. Kui eestlaseks olemine muutub piinlikuks ja oleks uhkem rääkida inglise keelt. Ega see pole loodusseadus, et maailmas on eri keeled. See on puhas juhus ja maailmas võiks vabalt olla ka vaid üks keel. Keegi ei saa öelda, et see mõne tuhande aasta pärast nii ei või ollagi, sest läbikäimine muutub järjest tihedamaks. Kui me arvame, et on lihtsam ja odavam elada ingliskeelses maailmas, siis võib see ka nii minna. Aga iga keele ja kultuuri kadumine teeb maailma vaesemaks ja vägisi pole mõtet selle poole pürgida.

— On teil teada, kuidas on samasuguseid probleeme lahendanud meie keelesugulased soomlased?

— 90-ndate alguses olid neil tõsised arutelud samadel teemadel. Keel leiti suures häda-

ohus olevat. Kuid hädakella lööjad pole kunagi olnud keeleteadlased. Ei neil ega meil. Need on inimesed, kes näevad muutusi ja kellel on raske uskuda, et muutus ei pea igal juhul olema ohtlik. Nende jutt kipub minema pigem sinna kanti, et noorus on hukas ja vanasti oli muru rohelisem. Neile tundub, et kui nad ei kuule enam sama keelt, mida räägiti nende noorusajal, siis on midagi lahti. Selles mõttes oleme soomlastega üsna sarnases seisus. Keeleteadlased hoiavad asjadel silma peal, jälgivad muutusi ja teavad, et töö ei saa kunagi valmis. Oma aia harimine on vastutusrikas töö ja häid aednikke pole kunagi piisavalt. Umbrohtu on palju ja alati võib mõni neist meie ilusa roosipõõsa alla neelata.

Reet Kasik

•• Sündinud: 5. mail 1946. aastal Tallinnas

•• Õppinud: 1964 Tallinna 42. keskkool, 1969 Tartu ülikooli eesti filoloogia, 1969–1972 TÜ aspirantuur, 1994 TÜ doktor

•• Töötanud: 1972. aastast alates Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele dotsendina,

eesti keele lektorina Soomes Oulu (1974–1976) ja Turu ülikoolis (1988–1992) ning 1995–1999 Helsingi ülikooli eesti keele külalisprofessorina