Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil
"Eesti keelt kõneldi juba 15 000 aastat tagasi Mount Everestil." Iga eestlane võiks sellise lause üle uhkust tunda, sest eesti keel pole ainult väga keeruline – ei, seda räägiti ka maailma kõige kõrgemal mäetipul. Ja mis kõige ilusam: see on tõsi! Jah, tõesti, eesti keelt iseloomustavaid seiku võib leida enamusest Siberi keeltest, mis teatavasti ümbritsevad Himaalajat, järelikult on ta kasutusala kunagi ka sinna ulatunud. Näiteid? Kas või "b"-täht, mis on mitmel Siberi naaberkeelel olemas nagu eesti keeles, kuid mis teatavasti soome keeles täielikult puudub. Juba sellepärast – sest "b"-täht on algeline täht, vrd. Inglise baby – ei või soome ja eesti keel samast "puust" kasvanud olla. Mis "puu" see on, kui me juurtest midagi ei tea ja ta oksad peaaegu taevani tõusevad? Ei, vana keelepuu teooria on meid küllalt kaua eksiteele viinud, nüüd aitab. Elagu keelepuuta maailm, elagu eestlane Mount Everestil, mille tipul puid ka pole!
Seis, ütleb mõistus, täna pole esimene aprill! Milleks selline jutt aastal, mil on täpselt 200 aastat kulunud Göttingeni Ülikoolis õppinud ungarlase Samuel Gyarmathi soome ja ungari võrdleva grammatika ilmumisest, muinasjutte kaugetest mägedest? Vastus on lihtne. Sellepärast, et fennougristika – (keele)teadus, mis tegeleb eesti, soome, ungari ja teiste sugukeeltega – on praegu kõige suuremas ohus, milles üks teadus võib olla, nimelt tõsiseltvõetavuse kaotamise ohus. On tekkinud olukord, kus mõned meie distsipliini esindajad võivad väita ükskõik mida, ilma et kolleegid suud lahti teeksid ja neid "korrale kutsuksid".
Asi pole selles, et teadus ei kannataks välja, kui mõnele üks meetod enam ei meeldi: teadlase ülesanne on just kahelda ning katsetada, ja kui mingi meetod on kellegi meelest omadega läbi, tuleb mõnda teist rakendada või uus välja mõelda.
Praegu juhtub lihtsalt nii: ühte kolleegi keelepuu ja ajaloolis-võrdlev meetod enam ei rahuldanud ja ta otsustas sellest loobuda. Ta lülitas oma fantaasia sisse ja joonistas üleöö soome-ugri keelte tekkeloo uue pildi. Võttis siit-sealt kaasa, mis oli pakkuda – pisut arheoloogiat, raasuke ajalugu, foneetikat, lõpuks näputäis geneetikat ja ongi kogu lugu.
Nüüdisaja interdistsiplinaarsuse (eklektitsismi) mõte perfektsel kujul! Oleme vabad nõukogude ikkest, vabad mõtlema! 1000 aastat juurde või maha, mis tähtsust sel on? Kilomeetreid? Uudisaja väljamõeldis! Metoodika või loogika? Mine nüüd...! Kõik on võimalik, miks siis mitte Mount Everest? Peab ainult inimesi uskuma panema. Kolleeg pani suure propagandamasina käima, avaldas osaliselt kattuvaid artikleid mitmes keeles eri kohtades ajaleheartiklist enda kirjastatud raamatuni.
Ja teadus? Suurem osa vaikib, ei viitsi väidelda, ei taha kolleegile liiga teha. Ei taha mina seda ka mitte. Vastupidi, kena on näha, kui kuskil miski liigub, aga revolutsiooni teaduses ei tehta karjudes. Seda tehakse kirjutades midagi vaimukat, nagu kasvõi Samuel Gyarmathi aastal 1799 oma Affinitas lingvae hvngaricae cvm lingvis fennicae originis grammatice demonstrata.
