Iga kevad algab kirjandusfestivalide stsenaariumis ühtemoodi. Esimese pääsukesena alustab kirjanike ja kirjanduse koondamist anarhistliku korraldusega neli päeva vältav Sotsia, seejärel rõõmustab Lõuna-Eesti mastaapse Prima Vista üle ning viimatisena saab hinge tõmmata Põhjamaade luulet kuulates.
Tallinna kirjandusfestival Sotsia (toimus 10.–13. aprillil) näitas ennast linlastele kuuendat korda. Sotsia rõhuasetus on kaas-aegsel kirjandusel, kirjaniku suhestumisel ajaga; toimub seminare ja vestlusringe. Seekordne alateema “rahvale” tõi taas kord publikuni elava kirjanduse tipud. Rahva sekka minek tähendas sotsiaalsete teemade käsitlemist kunstis (mis jäi kirjasõna varju, sai suuremat tähelepanu ainult avamisel) ja kirjanduses ning festivali laienemist noortekeskustesse.
Programm kubises eesti kirjanduses tuntud nimedest, see tekitas veidi kõhklusi, kas tasub minna kuulama-vaatama, kuid kummaliste jõudude mõjul need kooslused toimisid ja ühelgi üritusel viibimist kahetsema ei pidanud. Hingematvat emotsiooni ei tekkinud, kuid näiteks Maarja Kangro, Kristiina Ehin jt naisluuletajad mõjusid musta laega saalis nii oma tekstide kui ka esinemismaneeri poolest ergutavalt.
Festival jäi luulekeskseks, oli ainult üks proosale keskenduv vestlusring – Jüri Ehlvesti mälestusõhtu. Kuid eesti (ja soome) poeetide esindus kandis oma rolli auga välja.
Avapäeva NAKi (Tartu Noorte Autorite Koondis, vanuselt juba ilusas keskeas, kuid hingelt noored) luulelugemine, mis järgnes veidi venima jäänud kunstiperformance´ile, oli kohati ülevoolavalt hõiskav (nagu pealkirigi “Lihtne nagu röökimine”) ja tundus, et vähemalt esinejad nautisid oma etlemist väga, publik suhtus sellesse soojalt. Vana kaardiväe esituses loeti tüüpilisi NAKi tekste, mis kirjanduspublikule pigem juba aastaid tuntud. Aapo Ilvese, Contra, Olavi Ruitlase, Veiko Märka, Jaan Pehki ja Wimbergi kõik-võimalikke huumoritahke hõlmav ja esinemissarmile rõhuvast loomingust jäi seekord enam meelde kitarriga Aapo Ilves. “Tulge lapsed kõik nüüd pedofiili juurde”, “Kräpp” jt ühislaulmised mitmekesistasid ja samas rahustasid lugemist-röökimist.
“Sind kohtasin hotelli Kungla baaris” oli üks erilisemaid ja mõjuvaimaid õhtuid. Õnnestunud õhtujuhi valik ning esinejad panid kuulama. Igaüks mõjus omamoodi: Ehini hüpnotiseeriv hääl, mis märkamatult haarab kaasa, temale vastanduv Elo Viidingu terav ja jõuline esitus. Maarja Kangro iroonilised, protestivad ja selge kompositsiooniga luuletused panid kaasa mõtlema. Tundus, et Kangro sai ka publikuga kõige parema kontakti. Noorluuletaja Andra Teede avas kuulajale oma hinge. Tema kohati üliemotsionaalne, siis jälle sapine ning bravuurikas väljenduslaad jäid tagasihoidlikule esinemismaneerile alla. Selliseid teemaõhtuid tuntud luuletajatega võiks julgemini teha, sest need äratavad huvi. Seda kinnitab fakt, et musta laega saal mahutas kohale tulnud kuulajaskonna napilt.
Sotsia festivali traditsiooniline üritus Poetry Slam (luule võistulugemine, kus esineja peab kahe minuti jooksul oma tekste esitama, mida publik saab viie palli ulatuses hinnata) ei üllatanud. Nagu ikka, astus seegi kord üles väga erineva tasemega etlejaid, kes luges riimilist õhkõrna armastuspoeesiat ja kes elas välja poliitilist vimma. Võitis Jana Lepik tugevas konkurentsis Wimbergiga (mõlemad on kuulunud oma loometee alguses rühmitusse TNT). Lepiku melanhoolne ja sünge luule oli vastuolus kogu ülejäänud lihtsuse ja kergusega, mis on muidu taolisele võistulugemisele omane. Võib öelda, et võitis tõesti luule.
Välisesinejate õhtu “Soome luule hääled” Kiek in de Kökis oli luuleõhtutest kõige rahulikum. Põhjamaadele omases mõõdukas rütmis kulgev luulelugemine koos noorte pianistide esinemisega moodustas ilusa terviku. Timo Lappalainen esines koos Jan Kausiga. Tomi Kontio iroonilisi tekste tõlkis ja luges Kalju Kruusa. Kruusa igavene rahulikkus ja tekstitaju andsid selge sõnumi edasi ka ainult eestikeelsele publikule. Elo Viidingu teatraalsus jättis ruumi Sanna Karlströmi kujundlikkusele. Joni Pyysalo ja tõlkija Jürgen Rooste kurblik-mõtisklev, aga aus luule ja esinemine puudutas hinge “/.../ aga elu on pelgalt reklaam,/surm, armastus ja lisaseadmed,/sukkpüksid vannitoa prügikastis/kurlik nahk.” (J. Pyysalo, Looming nr 2/2007)
Sotsia oli kevadele heaks sissejuhatuseks, kirev kirjanike galerii andis tubli doosi elamusi, mõtlemisainet ja toredaid kirjandusleide. Vaadates publiku noorust ja kaasaelamist, ei ole eestlastel küll veel vaja jürgenroostelikult küsida: “Milleks on meile vaja luulet?” Kuid et tegemist on väga kirjanduskeskse üritusega, võiks kava olla mitmekesisem. Tekstid annavad selleks võimaluse, ehk teevad korraldajad selle teoks.
