Eesti kirjanik ütleb Euroopaga liitu misele ”jah”
Sestap toob Arkaadia uue hooaja avanumber ära kokkuvõtva uurimuse eesti kirjanike seisukohtadest Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Saatsime rohkem kui sajale kirjanikule palve edastada meile oma otsus ühesõnaliselt – kas “jah” või “ei” – ning lisada soovi korral paar rida kommentaariks.
Meie palvele tulid vastu umbes pooled. Peale nende lisasime nimekirja ka oma meelsuse juba varem meedias avanud kirjanikud (Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Jaan Kross, Priit Uring, Mait Ando Raun). Nii tuli kokku 63 isikut. Nende seisukohtade kokkuvõte on näha allpool.
Selgus, et kirjanike toetus liitumisele on üli-võimas: poolt on 48 (76,19 %) ja vastu ainult üheksa (14,28%). Erapooletuid oli üks, oma otsuses veel mitte kindlaid kaks (3,17%) ning meile keeldusid vastamast kolm (4,76%).
Mida tulemustest järeldada? Esiteks seda, et eesti kirjanikud ei jää ühiskonnas toimuva suhtes kõr-valtvaatajaks. Teiseks väärib tähelepanu poolthäälte totaalne ülekaal. Lugeja võiks arutleda, kas meie kirjanikke, kes läbi venestusaja hoidsid alal eesti keelt ja meelt, ja nende ühiskondlikku vaistu tasub nüüdki usaldada.
Miks "jah"?
Ain Kaalep
”Jah” Euroopa Liidule on täiesti normaalne, ma ei jõua ära imestada, et leidub isegi mõningaid haritud inimesi, kes propageerivad ”ei-d”.
Enn Soosaar
Eestil puudub tõsiselt- võetav alternatiiv. Et see nii on, seda tõestas ilmekalt viimase aasta nn eurodebatt. Kõik need arenguteed, mida on visioneerinud EL-iga ühinemise vastaste eri leerid, viivad Eesti sise- ning välispoliitilisse ja majanduslikku ummikusse, millega kaasneb riikliku iseseisvuse kuhtumine pelgaks illusiooniks.
Leelo Tungal
Ütlen ”jah” nagu kõik need eestlased, kelle suguvõsa sai maakera pöördumisel itta väga rängalt kannatada ja kelle lapsed tahavad end tunda vabade inimestena.
Jaanus Vaiksoo
Kui Eesti ütleks “ei” ja säilitaks ka esialgu oma iseseisvuse, siis karta on, et tasapisi müüvad järgnevad kohalikud võimud selle väikese maa nii või teisiti maha. Ja siis juba jumal teab kellele.
Kalle Kurg
Tähendagu see mõistuslik otsus uut võitlust riigi põhi-mõttelise iseseisvuse, strateegiliste väärtuste ning eesti omakultuuri säilitamise ja inimeste elatustaseme ühtlustamise eest. Et nii tõsisel hetkel puudub kogu rahvani jõudnud aus igakülgne analüüs ja reaalne ühiskondlik lepe, mis hoiaks ära halvima, euroopalikku vaimu küll ei näita.
Andres Keil
Mulle jääb täielikuks mõistatuseks, kuidas saab 21. sajandi globaliseeruvas maailmas EV-s EL-i kohapealt kõhklusi olla. Kultuuriruum ei ole üheski rahvusriigis enam rahvuskeskne, EL toob siia teiste kultuuriruumide saadikuid, kes me tõtet segastavad ja rikastavad, seeläbi tänase Euroopa kultuurrahvastele lähendavad. Kui me ise oma kultuuri ei hoia, siis majanduslik ja mõttemõõteline eraldatus ei tee seda ammugi mitte. Majanduselu elavdumisest ma ei hakka rääkimagi.
Krista Kaer
Pean seda täiesti endastmõistetavaks.
Jüri Talvet
Ainult nii, siinset Euroopat kaasates, saab Euroopa kasvada iseendaks.
Marek Tamm
Eesti peaks ELiga liituma juba ainuüksi solidaarsusest, sest isegi kui see eurotee osutub ummikteeks, on mu meelest ilusam jagada ühist saatust soomlaste, prantslaste, inglaste, leedukate, sakslaste jp teistega, selle asemel, et eemalt näpuga näidata ja parastada.
Indrek Tart
Hoolimata EL-i ühendavast hoolitsusest on Euroopa jäänud kultuuriliselt sama kirevaks kui enne, keel kaitseb rahvusi püsiva efektiivsusega ning kui üleilmastumisteoreetikutel on õigus, siis määravad tulevase elukorra paraja suurusega regioonid, mitte üliriigid ning Eesti on just mugava suurusega, et olla üks neist regioonest, säilitada oma terviklikkus murengutuulte õhustikus. Suured kildudeks ja väiksed valitsema on haistetav trend nii nagu äriski, kus paindlikud ja praegusilmas läbilöövamad on pisemad ettevõtted, mitte suured gigandid, kes teevad jõuga ette valitsejanäo, ent põrmustuvad väikseimagi tarbijakaotuse tulekul.
Hendrik Lindepuu
Kuigi Euroopa Liitu astumine ei too meile paradiisi ega sellest väljajäämine põrgut, pole “ei” tõsiseltvõetav alternatiiv.”
Henno Käo
Teist teed meil lihtsalt ei ole. Aga Eesti kroonist – maailma ilusaimast rahast – on küll pagana kahju!
Tiit Hennoste
Tegelik probleem pole mu arust selles, kas pooldada või vastustada euroliitu. Ma ei usu, et keegi arvab, et seal ongi paradiis. Küsimus on selles, kas Eestil ja tema kultuuril on võimalik ilma astumata selles äärmiselt seotud maailmas ellu jääda. Vastus on minu arvates ”ei”. Ja teine küsimus on, kas on mõtet asja edasi lükata ja paremaid tingimusi loota. Ka siin on vastus ”ei”. Ja eriti jubedad on mu arust inimesed, kes tahavad enda, oma laste ja eesti kultuuri tulevikku koti odava suhkru vastu vahetada.
Matt Barker
Põhjuseks on oluliselt avanev tööturg meditsiinis töötavale inimesele, mis annab võimaluse ennast märksa rohkem erialaselt täiendada ja praktiseerida kõrge meditsiinilise tasemega riikides.
Hasso Krull
Eesti Vabariigil pole olnud majanduslikku iseseisvust, ja Iraagi sõja eel kaotati ka poliitilise iseseisvuse viimased riismed. Euroopa Liitu astudes on veel võimalik, et vähemalt osa rahvast (ja osa poliitikuid) ajab selja uuesti sirgu. Brüsseli bürokraatial on omad head ja vead, kui aga luua sidemed teiste väiksemate liiduriikidega, pole selles midagi hirmsat. Et saavutada vormilise asemel uus, sisuline iseseisvus, tuleb lihtsalt olla läbinägelik ja kasutada tervet mõistust.
David Vseviov
Sest alternatiiv puudub.
Andres Ehin
Pooldan täiesti ühe-mõtteliselt Eesti kuulumist läände. Oleme osa lääne kultuurkonnast, kuigi oleme olnud sellest nõukogude ajal kunstlikult ja jäigalt eraldatud. Parim viis eraldatuse täielikuks ületamiseks on astuda euroliitu. Eesti rahvas on oma tahte euroliidu liikmeks saada juba korduvalt välja öelnud. Pidevalt on valimistel saavutanud ülekaalu need parteid, kelle selgeks prioriteediks on meie astumine euroliitu.
Kogu meie poliitika on viimasel tosinal aastal suunatud liitumisele. Mitte liituda oleks loomuvastane ja kahjulik.
See viiks uuele üleminekuajajärgule, mis lõpeks SRÜ süles. Eelmise üleminekuaja majandusraskused aastatel 1989–1994 on meil ju veel selgesti silme ees. Tollal terendas siiski kindel lootus silmapiiril, kultuuriline ja poliitiline optimism oli suur, euroliidust loobumise korral ei terendaks enam miski.”
Asko Künnap
Unelm väikesest kavalast neo-Hongkongist SRÜ ja EL-i vahel kõlab küll ahvatlevalt, aga vaadake oma kaasmaalaste nägu ja tegusid – selle meeskonnaga me seda ära ei tee! Seega – ütle 14. septembril “jah” ja saad eluks ajaks tasuta Euroopasse!
Peeter Sauter
Kardan Venemaad. Venelased ei saa tast isegi aru, rääkimata siis teistest. Ja kui te oma kuuri tagant naftat leiate, ärge venelastele öelge. Ja näiteks Kirde-Eestist võiks paari dollari, pommi, kalašnikovi ja ustimenko abil teha mingit sorti põhjaiirimaa – kui keegi arvab heaks selle protsessi käivitada, pole hiljem pidurit. Vennad jäävad igavesti vendade eest kätte maksma. Mida avatum puderjakapsadühiskond – seda vähem siukest jama.
Peeter Torop
Eestis ei ole kultiveeritud võimul olemise kultuuri ja euroopalik juhtimiskogemus ning seadustest kinnipidamine kõigil tasanditel on hädavajalik kaitse politikaanluse ja banaanivabariigiks muutumise eest.
Kerttu Rakke
Minu vastus on “jah”, kuigi kuni viimase ajani olen eurondusse suht skeptiliselt suhtunud. Euroliidul on küll palju miinuseid, ent need miinused, mis meid siis tabaks, kui me ei astuks euroliitu, oleksid veel koledamad.
Inimesed ei taju, et Eestile kui potentsiaalsele euroliitu astujale tehakse praegu rohkelt soodustusi, “ei” korral läheks elu lihtsureliku jaoks veelgi raskemaks. Vanemad inimesed, kes naturaalmajandusega harjunud, võiksid mõelda oma peenramaast kaugemale. Eestil endal ei leidu ju isegi niipalju raha, et oma maanteid korda teha! Euroliitu astudes võib loota, et kõik andekad ja töökad noored ei lähegi õnne otsima mujale maailma, nagu see praegu paraku kipub olema, vaid jääksid kodumaale.
Mis puutub eestluse kui niisuguse säilimisse, siis on ajalugu näidanud, et kõige kõvemad eestlased oleme olnud ikka siis, kui meid on valitsenud välismaalased. Ja võõrast valitsust on ikka elutervem kiruda, oma suguvendade siunamine on suht kurb ja häbiväärne tegevus.
Juku-Kalle Raid
Kahjuks on paljud Eesti kultuuritegelased puhtalt paranoilised, veel suurel osal logisevad kruvid ning lonkab loogiline mõtlemine. Ma ei saa aru sellest mõttetust jutust, kuidas Eesti EL-is iseseisvuse kaotab. Mõelgem loogiliselt: EL ei ole end territoriaalselt laiendav NL, vaid midagi hoopis muud. Kahjuks lööb siinkohal jälle kord välja eestlaste hall ja aralt mõmisev “igaks juhuks” ettevaatlikkus.
Ivar Sild
Ei ole küll pädev majandus- ja poliitikaküsimustes, ent olen veendunud, et kultuurialas mõ-jub EL ainult positiivselt. Keele ja omapära kadumisse ei usu, sest meie nihverdis-eestlane oskab oma meelsust ja vaimu suurepäraselt alal hoida. Pealegi, kes peale intelligentsi peakski kultuuri eest hea seisma?
Berk Vaher
Tahes-tahtmata on Euroopa siiski praegu õhtumaise kultuuri edumeelseim osa ja Euroopa Liitu astudes omandame selles hääleõiguse – võimaluse sisukamalt suhelda meile sarnaste huvigruppidega ja saavutada koos soovitud muutusi. Euroopa pole üks monoliitne hauaplaat, mis meile pääle vajub, vaid tänapäeva kõige mitmekülgsem ja võimalusterohkem tegevuskeskkond.
Miks "ei"?
Contra
Kui kuhugi NII vägisi aetakse, ei taha ju minna. Liiga palju räägitakse suurest rahast, mis euroliitu minnes meie peale vajub, ja suurest õnnetusest, mis juhtub, kui liitu ei minda. Kuigi tegelikult ei tundu ka eurovastaste argumendid kuigi vettpidavad.
Jürgen Rooste
Mina ei ole nõus selle sita sisse astuma enne, kui me oma jamad oleme korda ajand. Kriminaalid ja sopp tõmbavad ligi ikka kriminaale ja soppa: palju neid euroliitu mahub?
Lisaks: mis meid huvitab, kas see, et inimesed on õnnetud ja lollid nagu kõik teised inimesed Euroopas, või see, et nad on õnnetud ja lollid erilisel, eestlaslikul moel, kohe iseloomuga?
Tarmo Teder
Ahnusest rikutud aru ütleks EL-ile ”jah”, aga veelgi saamahimulisem süda küllastub ja purskab oma roiskunud sügavusest uhke ja iseka ”EI”! Peale selle hõõguvad minus saarlasena ka Korsika ja Baski meeste meele-olud. Hakatuseks tuleks rahandusministrile veits tappa anda.
Linnar Priimägi
Eestlased on eksklusiivne rahvas.
Kivisildnik
Ma ei tunne ühtegi nii toredat euroametnikku ega suurkapitalisti, kelle elujärge tahaksin parandada. Ka piisab mulle viimase tosina aastaga sündimata jäänud 200 000 eesti lapsest – minu verejanu on sellega kustutatud.
Aarne Ruben
Eestil ei ole mõtet liituda taas mingi föderatsiooniga. Kinnitus, et me ei saa ilma eurorahata hakkama, tähendab tunnistamist, et iseseisvus on läbi kukkunud. Võib-olla oleksime juba 1990. aastal pidanud kinnitama, et me ei saa hakkama ilma liidutehaste, liidulepingu ja ida poolt tuleva tooraineta? See olnuks isegi parem kui EL, sest NL oli muutumas föderatsioonist konföderatsiooniks, EL toimib aga vastupidine tendents.
Euroopa Liidus peaksime edaspidi alati kasutama “võimalust suud kinni hoida”.
Miks erapooletu?
Jaan Isotamm
Täiesti ükskõik, sest minu jaoks kestis eestlaste iseseisev rahvusriik kuni 16. juunini 1940. Praegu on ta ainult geo-graafiline mõiste. Aga ka erapooletuna arvan, et parem on kuuluda ühele kindlale peremehele kui koogutada korraga kolme ees. Ma ei kavatsegi hääletama minna, nagu arvatavasti kolmandik valijatest (ja sundust õnneks veel pole). Seega erapooletu.
Miks ei kommenteeri?
Ave Alavainu
Kui ütlen “jah” ja kõik läheb sitasti, kirun ennast elu lõpuni; kui ütlen “ei” ja kõik läheb sitasti, kirun ennast elu lõpuni. Väga hästi minu eas enam minna ei saa. Üldiselt aga pidi ju hääletamine salajane olema? Üks-kõik kumma konkreetsuse ma valiksin TÄNA, mõjutaks see ikkagi kedagi. Ja see ei meeldi mulle. Ei oska ennastki mõjutada...
Miks ei tea?
Eeva Park
Euro peale pole ma veel viitsinud ühtegi mõtet raisata. See ongi mu vastus. Osalen kind-lasti, kuid otsustan vahetult enne hääletamist.
Jaan Pehk
Kuna ma ei ole oma seisukohas kindel, vastaksin heameelega: “Ei no jah”, sest siis on kahetine vastus olemas. Nõutuks teeb mõlemapoolne aatekallerdus. Tegu oleks justkui kahe batuudiga, millel kõrgemale hüpanu midagi arusaamatut kisendab.