Eesti kunst küpses Ahvenamaal
Noor-Eesti kunstnikest rääkides on kombeks esile tuua nende Pariisis veedetud aega ning selle kaalukust nende loomingulisel küpsemisel. Pariis oli tõepoolest nooreestlastele ja järgnevatelegi kunstnikepõlvkondadele paleus, mille järele õhati ja kus oldi valmis pigem tühja kõhtu kannatama, selle asemel, et kusagil mujal täis kõhuga aega surnuks lüüa, samas reisiti pärast 1905. aasta revolutsiooni ringi ka lähivälismaal – esialgu näiteks Soome, hiljem Norrasse, kus veedetud nädalad ei pruukinud anda nii palju kui õpingud Pariisis, kuid jätsid sellegipoolest sügava mulje.
Üheks verstapostiks mitmete nooreestlaste elus ja Eesti kunstiajaloos sai suvitamine Ahvenamaal – saartel, mille kõigepealt avastas 1906. aasta kevadel enda jaoks Nikolai Triik koos õpingukaaslase ja tulevase naise Valentina Grekovaga. Neile järgnesid Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Anton Starkopf ja Friedebert Tuglas, kellest viimane veetis Ahvenamaal koguni neli suve ja on kirjutanud enda ja eesti kunstnike suvised Ahvenamaa-reiside mälestused hindamatuks kultuurilooliseks allikaks. Põhjaliku uuringu tulemusena on Kersti Koll nüüd pannud eestlaste Ahvenamaa-suved kokku kunsti-
ajalooliseks peatükiks ja koostanud selle põhjal näituse.
Kaks üllatust
Näitus “Ahvenamaa fenomen” pakub vähemalt kaht üllatust. Esiteks seda, et Friedebert Tuglas, kes on pannud oma mälestused nooreestlaste Ahvenamaal veedetud aegadest kirja raamatutesse “Noorusmälestusi”, “Rahutu rada” ja “Eluloolisi märkmeid”, oskas ka joonistada. Näitus algabki Tuglasele pühendatud seinaga, välja on pandud tema Ahvenamaa suvedest inspireeritud kirjatükid – raamatud, väljavõtted kirjavahetusest –, kuid ka tema üsna hõrgud beardsleylikud tusijoonistused muinasjuttude teemadel.
Teiseks avastuseks oleksid jälle muidu eesti kunstis just beardsleylike tusijoonistuste poolest tuntud Aleksander Tassa guasi- ja akvarelliimprovisatsioonid. Rahutu Tassa, kes alatasa midagi otsis, ent loobus ühel hetkel kunstist kirjanduse kasuks ja võttis ette tunduvalt rohkem, kui lõpule viis, maalis Ahvenamaal maastikku ja rannakive. Väikesemõõtmelistes improvisatsioonides on ta aga jõudnud peaaegu abstraktsionismi.
Kõik hiljem meie kultuuriloolisteks klassikuteks tõusnud talendid olid Ahvenamaa-aegadel alles oma loometee alguses, nende kirjavahetusest võib välja lugeda, et nad veetsid Önningebys, millest sai nende peamine suvestaap, suurepäraselt aega ning et Ahvenamaa karge loodus inspireeris neid kõige mitmekülgsemal moel – nii ei tule vahest imestada, et Friedebert Tuglas leidis Ahvenamaale jõudes endale kostile antud toa sahtlitest jällegi Konrad Mäe “luuletiste” käsikirju. Mälestustes Konrad Mäest kirjutab Tuglas: “See oli õieti esimest korda, kus meid kõiki valdas looduse puhas primitiivsus, kus õpiti nägema tema monumentaalseid vorme ning intiimseid varjundeid. [ ] mõistsid nii Mägi ja Tassa kui mina alles siin, mis tähendab lüüriline maastik.”
Lihtsa ja loogilise ülesehitusega näitusel on peale Ahvenamaa loodusest inspireeritud teoste esindatud ka tollase sõpruskonna liikmete portreed – autoriks Nikolai Triik. Nende hulka kuulub ka Triigi kuulus Konrad Mäe portree, kus Mägi on tabatud endale omases poosis koos oma “kängunud kasvus ja kulunud kuues peituva eneseteadvusega”, mida on kirjeldanud Gustav Suits.
Näitus “Ahvenamaa fenomen” rändab edasi Ahvenamaale Önningebysse. Juuni alguses avatakse seal Jüri Ojaveri kujundatud mälestusmärk, mis jääb meenutama eestlaste viibimist Ahvenamaal.