Eesti kunsti teine Konrad Mägi
Ormisson kohtus Mägiga Reet Margi andmete põhjal arvatavasti 1915. aastal. Sel ajal elas Mägi Tartus, kus ta keskendus portreedele. Reet Mark: “Inimeste puhul paelus teda eriti tumedavereline mustlaslik-juudilik naisetüüp – enamik tema naisportreid on sellistena maalitud.” Mägi “Mustlastüdruk” 1915. aastast on sarnane Ormissoni teosega samast aastast – “Kirju vaip. Mustlane”. Tõenäoliselt maalisid nad koos sama modelli. Ormissonil on see esimene teadaolev portree. Kõrvuti eksootilise modelliga on sama tähtsus taustal oleval vaibal, mis on maalitud kõrgemast vaatepunktist. Vaibad, eriti gobeläänid huvitasid juba neoimpressioniste ja postimpressioniste. Nimelt on sellises tehnikas kootud värvilised lõn-gad paratamatult enamasti puhaste värvidega jupp jupi haaval üksteisest eraldatud. Nii loobusid ka neoimpressionistid värvide segamisest ja panid värvitäpid üksteise kõrvale, nagu seda teevad mosaiigimeistrid. Näiteks Ormissoni “Maastik majadega” (1919) ongi nagu vaip, kuigi Lydia Nirk-Soosaar on selle maali kohta öelnud, et “ka selles maastikus nähtud mannetut katset K. Mägi moodi maalida”. Eks Mägi kui vanem ja juba Pariisis käinud kunstnik mõjutas Ormissoni tugevalt.
Suured eeskujud
Tüüpilise tolle aja kunstnikuna oli Ormisson sündinud maal, Viljandimaal Pärsi vallas 1982. aastal. Isa suutis talu edendada ja tal polnud kahju poja kunstiõpinguid toetada erinevalt paljude teiste kunstnike vanematest, kes arvasid, et need maalijad on ühed keigarid ja amet niikuinii midagi sisse ei too.
Ormisson õppis algul Tartus Rudolf Lepiku käe all, siis aga asus õppima Riia linna kunstikooli. Teeb kadedaks, et Riia kunstikool asutati aastakümneid enne meid – 1873. aastal – ja 1904. aastal tegutses see Peterburi keskastme kunstikoolina. Kiiresti jõudsid sinna ka moodsad voolud. 1910. aastal oli Riias prantsuse rühmituse Les Nabis’ näitus (Bonnard, Denis, Vallaton) ja veidi hiljem võis näha ka Henri Matisse’i, Paul Signaci ja Vassili Kandinsky töid. Samal aastal tutvustati vene moderniste, mille kõrval anti ülevaade Paul Gauguini, Cézanne’i ja Vincent van Goghi loomingust. Polnudki vajadust otse Pariisi põrutada. Mis meil siin oli selle kõrval?
Kõik see mõjutas noore Ormissoni kujunemist. Tugevat mõju avaldas talle Cézanne. Selles laadis on ta teinud nii portreid kui ka natüürmorte – “Pimeda portree” (1920) , “Natüür-mort tooli ja palmiga” (1926) jt. “Varemed” (1934) meenutab samuti varajast Cézanne’i, kes armastas maalida valgeid maju ja minimeerides värvigammat, kujutas puid üksikute siniroheliste katkendlike pintslitõmmetega. Ormissonil on samasugust värviga moduleerimist, nagu seda armastas öelda Cézanne, st vorm ei anta mitte valguse-varjuga, kus objekti varjus olev pool on lihtsalt tumedam, vaid värvide valgusastme erinevusi kasutades – kollane mõjub ikka heledamana kui punane või sinine. Kindlasti on Ormisson meie parim cézanne’ist. Otsest vangoghilikkust aga näeme “Maastikus viljapõldudega” (1934) – sarnane motiiv, sarnane ekspressiivne taevas, sarnased pintslitõmbed. Mingi Gauguini ja Matisse’i segu on “Natüürmort värvitud munadega” (1914–1915). Need näited olid muu hulgas ka selleks, et mitte pidada Ormissoni ainult Konrad Mägi plagiaatoriks. Viimati nimetatud kunstnike vastu Mägi erilist huvi ei tundnud.
Lõpuks Pallasesse
Pärast sõda ühines Ormisson Pallasega. 1919. aastal oli legendaarne eesti kunsti ülevaatenäitus, kus Ormisson esines 13 maaliga. Noored vihased kriitikud August Alle ja August Gailit tegid maatasa vanema põlvkonna kunstnikud, eriti Nikolai Triigi, kuid Ormissoni töödesse suhtusid nad hästi. Alle peab teda “nooreks lootustandvaks kunstnikuks”, ühes hilisemas arvustuses nimetab ta Ormissoni koguni “kolmandaks Mägi ja Triigi järel”. 1920. aastal astus Ormisson Pallasesse, kuid jäi Viljandisse. Reet Mark arvab, et tema seos Pallasega jäi formaalseks ja piirdus vaid näitustel esinemisega.
1920. aastatel oli Viljandi kunstielu väga elav: toimusid näitused, kus esinesid ka väljastpoolt Viljandit pärit kunstnikud eesotsas Konrad Mägiga, kelle loomingus on palju Viljandi maastikke. Kuid mõningate eks-pressionistlike tööde puhul, nagu “Maastik vabrikuga” (1924), ei saa jällegi mööda Konrad Mägi jäljendamisest.
1920. aastate lõpus ja järgneval kümnendil maalis Ormisson mitmeid ilusaid impressionistlikke maale. Parimateks neist pean “Pühajärve maastikku” (1927) ja “Tartu maastikku” (1930). 1936. aastal kutsuti ta Viljandist Pallasesse. Ormisson ei surunud oma laadi õpilastele peale, ta ainult soovitas kasutada rohkem valget värvi. Tema hüüdnimi õpilaste seas oligi Võtke Valget!. Oma heleda värviküllusega eristubki Ormissoni looming ülejäänud eesti impressionismist, mis on küllalt tumemeelne.
1939. aastal sai Ormisson oma esimese ja ainsaks jäänud riikliku tellimuse – suur pannoo (229 x 500 cm) “Pühajärv” Vanemuise teatrile. Võib öelda, et see jäi tema luigelauluks. Esimesel Nõukogude aastal vabastati ta Pallase õppejõu kohalt. Moskvasse ENSV kunstidekaadile teda ei kutsutud.
Uued kultuuriideoloogid kutsusid teda isegi “vana korra vähjaks”. Talt võeti ära Tartu korter, perekonnas oli arreteerimisi. Ormisson kartis, et tema on järgmine. Kunstniku vaimne tervis halvenes järsult, ta võttis tablette ja langes masendusse. 1941. aasta 5. aprillil sooritas ta enesetapu, hüpates aknast alla.
Reet Margi andmetel olevat Ormisson kaasaegsete kinnitust mööda maalinud kindlasti üle paarisaja maali, lisaks palju akvarelle. Meieni on jõudnud vaid 54 õlimaali. Tänu vanadele fotodele saame kokku 75. Ormissoni looming on pea võrdselt jaotunud Tallinna ja Tartu muuseumide vahel, midagi on ka erakogudes. Seega on haruldane, kui mõnele oksjonile ilmuks mõni Ormissoni töö.
