Eesti Lauatennis 75
Ametlikult loetakse Eesti lauatennise, rahva hulgas tuntud ka pingpongi nime all, sünniaastaks 1926. aastat, kui peeti esimesi selle ala meistrivõistlusi. Eesti Lauatenniseliit on seega sama vana kui rahvusvaheline ITTF (International Table Tennis Association) ning pühitseb novembri lõpupäevadel oma auväärset 75-aasta juubelit. Sel puhul toimuvad TTÜ vastrenoveeritud Spordihoones 23-25 novembrini suurejoonelised võistlused, millest oodatakse osa võtma ka neid noori, kes siiani trennis käinud ei ole.
Eesti lauatennise hiilgeajad jäävad ajavahemikku 1950 – 1980, mil mitmed Eesti mängijad tõid nii Nõukogude Liidu Meistrivõistlustelt kui N. Liidu meeskonna liikmetena Euroopa Meistrivõistlustelt koju mitut värvi medaleid. “Märkimisväärne saavutus oli Asta Mittovi tõus esimeseks Nõukogude Liidu meistriks lauatennises aastal 1950,” kinnitab ELTL peasekretär Sirje Lubi. “Järgmine supertegu tuli 13 kordselt Eesti meistrilt Alfred Frantsult, kelle 1955. aasta meistrivõistlustel esinemine oli suurepärane hat-trick – ta võitis kulla üksikmängus, meespaarismängus ja segapaarismängus. Kõvadest tegijatest võib mainida veel Signe Talu-Paisjärve, Rein Lindmäed, Evelin Lestali. Kui 60-ndad, 70-ndad olid Eesti lauatennisele veel suhteliselt edukas aeg, siis aastal 1979 imporditi meile mängija nimega Igor Solopov. Sõna otseses mõttes “räägiti ära”. Igor Solopovist sai pikaks ajaks Eesti rahvusvaheline lauatennisetäht, keda mujal maailmas kutsuti lugupidavalt “defensive star from Estonia”. Solopovi kohta võib öelda veel, et tema oli kaitsemängija, kes sillutas Eesti Lauatenniseliidule tee välismaiste lepingupartneriteni,” meenutab Sirje Lubi.
Praeguseks on kodune lauatennis võrreldes vahepealsete üleminekuaastate mõõnaperioodiga jälle hoogsalt tõusmas. Just professionaalsuse suunas. Arengust räägivad kasvanud liikmeksolevate klubide arv (26) ja registreeritud üksikliikmete arv (760) (registreerimata harrastajaid on mitu tuhat) ning oluliselt tihenenud võistluskalender. Võistlusi on nii noortele (7 erinevas kategoorias), täiskasvanutele kui veteranidele. Lisaks meistrivõistlustele on nii noortel kui täiskasvanutel oma 6-10 etapiline Grand Prix võistlussari. Aastal 2000 käivitati Eesti-Soome Ühisliiga, otsese eesmärgiga pakkuda naiskondadele rohkem võimalusi rahvusvaheliste kogemuste omandamiseks. Noorte võistkondlikud meistrivõistlused on muutunud osavõtjate arvu poolest nii mahukaks, et eraldi võistlusi tuleb planeerida kadettidele ja juunioridele.
Lauatennis sai esmakordselt olümpiaalaks 1988. aastal Seoulis. Eesti mängijaist võttis 1992. aastal Barcelona mängudest osa Igor Solopov. Rahajagamise seisukohalt oli lauatennise vastuvõtmine olümpiaalade hulka ülemaailmselt revolutsioonilise tähtsusega sündmus. Kokku võistleb igal olümpial kuldmedali eest 64 nais- ja 64 meesmängijat, Aasia ülemvõim sellel rindel on siiani kõigutamatu. Miks? Sirje Lubi ütleb, et piisab sellest, kui vaadata korraks sealsete maade, näiteks Hiina rahvaarvu. Iga teine hiinlane on lauatennisega vähemalt nooruses tegelenud. Seega on seal püramiidi tippu jõudmine nii raske, et hiinlastel on kuulu järgi tulla lihtsam maailmameistriks, kui oma maa meistriks. Aasia ülemvõimu vastu astutakse praeguses Euroopas radikaalseid samme. Kolm korda aastas kutsutakse igast riigist parimaid 11-12 aastaseid mängijaid rahvusvahelistele katsevõistlustele. Võitjaile organiseeritakse omakorda spetsiaalseid laagreid, kuhu tõepoolest saavad vaid Euroopa parimad noored mängijad. “Rõõm on tõdeda, et nende hulka kuulub ka arvestatav hulk Eesti lauatennisiste,” ütleb Sirje Lubi.
Mis puutub alasse üldiselt, siis viimasel ajal on seoses spordi üldise kommertsialiseerumisega lauatennises läbi viidud kaks väga olulist muudatust. Kui esimest skandaalset uuendust, palli läbimõõdu suurendamist 38 millimeetrilt 40 peale, arutati enne otsuse vastuvõtmist 2000. aastal mitmel maailmaorganisatsiooni kongressil, siis 11 punkti reegel kiideti heaks juba esimesel katsel 2001 aasta ITTF kongressil Jaapanis. Mõlemate uuenduste taga on tegelikult spordiala atraktiivsemaks muutmise küsimus. Nimelt ei olnud palli liikumist televiisorist enam absoluutselt näha. Sama kehtib set-i 11 punktini mängimisel, nüüd peavad mõlemad mängijad kohe algusest peale täisvõimsusel pihta hakkama, viivitus tähendab kaotust. Sirje Lubi väidab, et vähemalt palli osas muudatus oodatud efekti ei andnud, seda ei ole teleekraanil endiselt võimalik märgata. Kolmas suur muudatus on alles ees – 2002 aasta septembrist hakkavad kehtima kõrgendatud nõuded servimise suhtes, kus reketi palli tabamise hetk peab olema nähtav nii vastasele kui kohtunikele. Muudatus toob endaga kaasa olulisi muudatusi treeningsüsteemides. Leidub ju treenereid, kes kogu elu on spetsialiseerunud servi õpetamisele ja nüüd terve süsteemi ümber peavad töötama.
