Eesti Laulu formaadile tuleb otsa vaadata ja seda muuta

 (4)

Mart Normet juhib Eesti Laulu viimast korda, järgmisel aastal juba uued inimesed. Küllap on aeg ka formaadile uuesti otsa vaadata.
Mart Normet juhib Eesti Laulu viimast korda, järgmisel aastal juba uued inimesed. Küllap on aeg ka formaadile uuesti otsa vaadata.Foto: Priit Simson

Eelžüriiliikmena kuulasin läbi 258 lugu ja võin öelda, et ühtki sellist, mis oleks edasipääsuta pärast kripeldama jäänud, ei olnud.

Maksimumpunktid andsin kümnele laulule ja neist suurem osa jõudis ka poolfinaali. Seega ei saa öelda, et lugude kvaliteet oleks toodud ohvriks žanrilisele mitmekesisusele.

Eesti Laulu formaadi puhul tekib aga küsimus, kas me otsime kindla peale minekut või tahame üllatada. Portugali võit kinnitas, et Eurovisioni publikut ei maksa alahinnata ja kindla valemi järgi tehtud lood ei pruugi toimida. Aeg on näidanud sedagi, et Eurovisioni fännid valivad enne mingi loo, millele hakkavad kaasa elama (praegusel juhul näiteks Eestist Elina Nechayeva), ent siis tuleb ikka kuskilt radari alt keegi, kes paneb võistluse kinni.

Foto: Taavi Sepp

Teine formaadiga seotud küsimus on selles, mis peaks olema Eesti Laulu eesmärk. Minu jaoks ei ole see kunagi olnud uue muusika avastamise koht, pigem vaatan seda just Eurovisionit silmas pidades. Praeguseks tundub olevat kujunenud nii, et algul lähtub žürii hindeid andes eelkõige sellest, et tegemist on uue muusikaga, alles finaalis hakkame Eurovisionile mõtlema. Mul on küll äärmiselt kahju, et Mart Normet lahkub, aga formaadile tuleks tõesti otsa vaadata ja seda kuidagi muuta.

Foto: Taavi Sepp

Sel aastal hoidsin kõige rohkem pöialt Aden Ray loole „Everybody’s Dressed”, mis kahjuks edasi ei saanud. Lemmikuid valida on muidugi raske, sest salvestustel viibimine tekitab heas mõttes Stockholmi sündroomi: hakkad kõigile kaasa elama. Aga kui finalistide hulgast mõned nimed välja tuua, siis kahtlemata on Elina Nechayeval olemas kõige terviklikum komplekt: lugu on kvaliteetne, lavastus on olemas, kuid sellega pole üle võlli mindud ning live’s tekib helilise ja visuaalse poole koostöös see vau-hetk, mida ühes telesaates hädasti vaja on. Minu jaoks on ka Stig Rästa loomingus alati midagi väga erilist, ükskõik kas ta kirjutab Jüri Pootsmannile, Taukarile või iseendale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare