Eesti lugu: Ain Kalmus “Jumalad lahkuvad Maalt”

 (14)

Identiteeti luua on alati kergem end teisele vastandades. Nii keskaegsed allikad kui ka eesti ajalookirjutus on mõlemad rõhutanud paganliku ja kristliku maailma lepitamatut vastuolu.

Märksa raskem on vastata küsimusele, milliseks pidasid oma suhet ristiusuga muinasaja lõpul eesti hõimud ise. Poleks isegi liiast väita, et Eesti ristiusustamine on üks meie vanema ajaloo keerulisemaid probleeme. Omapärasel ja köitval moel üritab sellele vastuseid leida ka Ain Kalmuse romaan “Jumalad lahkuvad Maalt” (1956). See on esimene osa tema Eesti ristiusustamisest jutustavast triloogiast, mis ilmus esmatrükis Lundis. Sari, millesse kuuluvad veel “Toone tuuled üle Maa” (1958) ja “Koju enne õhtut” (1964), algab muinasaja lõpust, jõuab esimese köitega Sigtuna vallutamiseni (1187), teisega saarlaste ristimiseni (1227) ja pühendab viimase osa autori kodusaare Hiiumaa asustamisele.

Kalmuse tuntumate teoste aines on eesti kirjaniku kohta üsna ebatavaline, nimelt pärineb see piibli ajaloost. Sama harukordne on ka tema Eesti ajaloo triloogia, sest selle kangelasteks on uue usu vabatahtlikult vastu võtnud, mitte selle vastu võidelnud tegelased. Et toonased allikad pärinevad kristlaste leerist, sai kirjanik valida oma galeriisse mitu ajaloolist persooni. Triloogia peategelaseks on Tabelinus, keda Henriku Liivimaa kroonika nimetab kolmel korral, mainides, et Pudiviru vanema olid “meie omad Ojamaal ristinud”. Teine tuntud ristitud eestlane, kes on allikatest nimepidi teada, on Eesti päritolu Norra munk Nicolaus, kes paavst Alexander III kirja teatel määrati 1170. aasta paiku Eesti piiskopi Fulco abiliseks. Midagi lähemat nende misjonist siiski teada ei ole. Romaanis on Nicolausest saanud Tabelinuse kasuvend Kallemeel. Saadetuna rohketest teistest ajaloolistest ja fiktiivsetest tegelastest seiklevad nad Eesti jaoks murrangulistel 1170.–1180. aastatel, kus nad pannakse korduvalt valiku ette, kas otsustada vana või uue maailma kasuks.

Peegeldab igatsust

Hüvastijätt vana muinasmaailmaga määrabki suuresti romaani meeleolu. Selle oluliseks osaks on tundlikud looduse ja maaelu kirjeldused, mis lisavad teosele tugeva annuse poeetilisust. Ent idülliliste piltide taga võib aimata ka paguluses elava autori igatsust kodumaa järele. Kalmuse eksiili ja Teise maailmasõja kogemus peegeldub samuti teose 1930. aastate ajalooromaanidest märksa patsifistlikumas hoiakus. Kangelastegude asemel pöörab tema teos pilgu sõja toodud hävingule. Oma noortel tegelastel laseb Kalmus siiski heidelda kahevahel: ühel pool kohustus teha sõjas mehetegusid ning teisal üha kasvav usk rahu ülimusse. Nii otsustabki Tabelinus viimaks jääda Sigtuna ründamise asemel koju põldu kündma, Nikolaus aga pühendab end ristisõja ärahoidmisele. Kummatigi ei õnnestu kummalgi tegelasel selles küsimuses pöördelisel ajal lõplikult rahu leida.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.

Suhtub ristiusku leebemalt

Loe veel

Ristiusk ei olnud siinmail siiski sugugi tundmatu, nagu näitavad ka arheoloogilised leiud. 12. sajandi ehetel ja relvadel on ristikujutis juba sedavõrd levinud, et paganlike sümbolitega esemeid on nende seast pea võimatu leida. Nõnda on Kalmuse antud pilt, kus ristitud eestlasi on juba omajagu ning vanadele uskumustele lisaks on käibel ka ristiusu kombeid, üsna tõenäoline. Kas Eestis oli ka kirikuid, nagu romaanis kirjeldatud Olavi kabel Tallinnas, pole siiski teada. Olulisimaks teguriks, mis otsustas keskajal ühe või teise piirkonna arvamise kristlike maade hulka, võib aga pidada mitte pelgalt kirikute-kabelite, vaid piiskopkonna olemasolu. Selleski teoses, mis suhtub ristiusku märksa leebemalt kui eesti ajalooromaanid tavaliselt, on suhe kirikuvõimuga kahetine. Ühelt poolt kritiseeritakse siin kirikut, mis ei püüa mitte hingi, vaid maad oma kuningatele. Teisalt ei ole teoloogist autori romaanis usk usu lunastavasse jõudu kuskile kadunud. Nii saab siin kuulsust ja vara jahtiva Fulco asemel Eesti esimeseks tõeliseks piiskopiks Nikolaus, kes rändab apostlina rahva seas ringi.

Mida oleksid tema kuulutuse järgimisest arvanud muinaseestlased, ei jutusta piisava usaldusväärsusega ükski allikas. Kalmuse tegelased pöörduvad usku eneseotsingu ning piiblilugude ja teoloogiliste arutelude tulemusel. Keskaja puhul aga oleks õigem kõnelda mitte sisemisest, vaid kogukondlikust religioonist, kuna usk oli ühiskonnakorraldusega niivõrd tihedalt läbi põimunud. Mitte individuaalne, vaid kollektiivne ja valitsejate tehtud valik oli ka usu vastuvõtmine, sest see tähendas ühtlasi astumist mõne kiriku- ja läänihärra vasalliks. Seega ei nõudnuks Nikolause unistus, eestlaste pööramine jutlustamise kaudu, mitte ainult kauem aega, vaid ka teist ajastut.

Tervikuna toob “Jumalad lahkuvad Maalt” eesti ajalooromaani tänuväärset vaheldust. Ühelt poolt saavad Nikolausest ja Tabelinusest küll kahestunud identiteediga inimesed. Teisalt aga ei lähe ristimisega nende jaoks kaduma ka endine kogukond ega esivanemate vaimudki. Nõnda jääb teosest kõlama usk sünkretismi ja kohanemise võimalikkusse. Tasub siiski tähele panna, et siingi seltsib nende aruteludesse vankumatult vaid ühte tõde kuulutav Lembitu. Selliste, vastupanu ja vastandumist eelistavate tegelaste vaatenurga juurde pöördub tagasi “Eesti loos” järgmisena ilmuv Mait Metsanurga romaan “Ümera jõel” (1934). Seal on ristisõda, mida Kalmuse tegelased veel ära hoida püüavad, juba alanud.

Tsitaat raamatust

•• “Aga mis siis, kui maa­rahvas võtaks ristiusu vastu vabatahtlikult ja elaks oma vanemate all? Kas jääks ta siis vabaks nagu Taani, Root­si ja Nor­ra, ilma et võõral või­mul oleks Maa asjadesse se­gamist ja ütle­mist? Mis siis, kui kõik hõimud olek­sid ühe vanema all ja see alluks otse pühale isale Roomas? Siis poleks neil tarvis võõramaiseid käskijaid, isegi mitte kirikus.”

(Lk 290)


Ain Kalmus

(1906–2001)

Ain Kalmuse kirjanikunime taga peitub Evald Mänd

Hiiumaal sündinud noormees sai hariduse sootumaks Ameerikast, õppides aastail 1931–1935 USA-s Andover Newtoni teoloogilises kõrgkoolis.

1944. aastast elas kirjanik paguluses USA-s, pidades kuni pensionini Amhersti baptistikoguduse vaimuliku ametit.

Terve elu vaimuliku ja kirjaniku kutsumuse vahel heidelnud Kalmus on avaldanud mitmeid romaane, jutustusi ja neli köidet mälestusi.

Tema teostest on tuntumad religiooniajaloolised romaanid “Prohvet” (1950), “Tulised vankrid” (1953) ja “Juudas” (1969).

Vana Testamendi prohvetist Hoseast jutustav “Prohvet” on tõlgitud inglise, saksa, taani ja hollandi keelde.

1974. aastal kaitses ta doktoritöö, mille teema oli piibli mõju ilukirjandusele.

1996–1997 ilmus Kalmuse Tabelinuse-triloogia (“Jumalad lahkuvad Maalt” (1956), “Toone tuuled üle Maa” (1958), “Koju enne õhtut” (1964, kõik Lundis)) uuesti ka kodumaal. Juba 1991 etendus “Jumalad lahkuvad Maalt” ka Ugala teatris (lavastaja ja dramatiseerija Peeter Tammearu).

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare