Eesti lugu: Albert Kivikas „Murrang”

Albert Kivikas on eelkõige tuntud Vabadussõja-teemalise romaani „Nimed marmortahvlil” (1936) autorina. Heroilistest lahingutest rohkem huvitasid kirjanikku siiski toonaseid sündmusi raaminud ühiskondlikud ja aatelised vastuolud.

Nõnda on ka romaani „Nimed marmortahvlil” peategelase jaoks kesksel kohal kahe maailmavaate, rahvusluse ja kommunismi konflikt. Kõnekalt andis Kivikas ühele oma novellikogule pealkirjaks isegi „Punane ja valge” (1927). Samade teemadega tegeleb „Murrang” (1925), mille sündmustik koondub 1919. aasta maareformi ümber. 1925. aastal ilmunud romaanil on õigupoolest pikemgi eellugu. Sõjajärgsetel aastatel kirjutas Kivikas asunikest triloogia: üksteise järel valmisid romaanid „Jüripäev” (1921), „Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924). Kuna aga kriitika pidas triloogiat liiga algajalikuks, siis töötas kirjanik esimese osa põhjalikult ümber. Nii ilmuski  „Jüripäev” uuesti ja juba uue pealkirjaga „Murrang”.

Romaan kujutab Vabadussõda (1918–1920) mitte rindejoone, vaid popsitare vaatenurgast. Teo­se kese asub saunikupere majas, kus elu on kitsas ja kibe, leem lahja ja saunamaad vesised. Viletsad olud, mis on maatamehed pannud „siplema verivaesuse umbkotis”, aitavad mõista, kui kiireloomuline küsimus oli uue riigi jaoks maareform. Eesti maaseadus (1919) oli üks Euroopa radikaalsemaid ag­raarreforme: mõisnikele kuulunud maadest riigistati 96,6 protsenti ja suur osa sellest jagati uusmaasaajaile. See oli möödapääsmatu, kuna just maa jagamise lubadus tagas uuele riigile maarahva toetuse, kellest kahel kolmandikul polnud veel oma maad.

Kivikas näitabki ilmekalt, et esialgu tähendas Vabadussõda paljudele lihtsalt veel ühe uue sõja algust, mis nõudis küladest jälle mehi, hobuseid ja vilja. Sellest aga, kes sõdis või kus sõditi, ei saa paljud „Murrangu” tegelased arugi. Ja vaesemad neist küsivad veel pärast sõda: kui nende kaaslased jätsid oma elu kodumaa eest, siis mida on see kodumaa andnud neile? Just nende meeste jaoks tähendab maareform ja asunikutalu saamise lubadus tõelist murrangut: saunik Jaak näeb isegi unes, kuidas talle mõisast maa kätte mõõdetakse ning sinna tekivad majahütike, laut, tallid ja kuurid. Kui viimaks maa mõõ­detak­se ja loositakse välja ka maatameestele, siis käib ta koos omasugustega igal õhtul vargsi oma uut maalappi vaatamas, hinges salakartused ja tulevikuplaanid. 

Kivika sümpaatia kuulub vaieldamatult vaesemale rahvale. Ühelt poolt võib tema sotsiaalsete olude tõlgendust pidada omajagu skemaatiliseks. Samuti on jõukamate talupoegade tegelaskujud karikeeritud: peremehed koguvad endale kõik vaeste toodetud rikkused, nende ahnust aga toidab sisemine ebakindlus, mis paneb kõige väärtust vaid rahas hindama.

Punased isad ja pojad

Teisalt ei peaks „Murrangu” pilti eestlaste seas valitsenud ebavõrdsusest sugugi tähelepanuta jätma. Siin antakse jõukate talude poegadele valge pass või läkitatakse nad teenima tööroodu, mille eest nad saavad hiljem Vabadusristigi. Vaeste pojad võetakse aga sõtta ja mõnigi neist saab rindel surma. Nende popsidest vanemad on jäänud kinni justkui nõiaringi, kus peremehele rikkust juurde luua ei tasu ja endale luua ei saa. Aastate jooksul on küll kogunenud salaviha, ent alaväärsustunne on takerdanud mõtte laisaks ja jõuetuks. Muutuste algus toob ilmsiks sellegi, et vana elu on olnud vilets, aga lihtne – uus elu on palju keerulisem, nõuab teadmisi ja otsustusvõimet. Kartlikkus on visa kaduma, see tekitab umbusku jõukate meeste tehtud seaduste ees ja jätab alles mure, et parungi võib tagasi tulla. Seeläbi selgitab romaan ühtlasi hästi seda laia kandepinda, mis „punastel” ideedel toona oli. Nagu ka Kivika teistes teostes, kohtab siingi poegi, kes on noored ideelised kommunistid, ja isasid, kes ootavad pikisilmi punaseid. Punaste võidust loodavad maatamehed õiguse jaluleseadmist ja viletsusest pääsemist, jõukama rahva Maaliidu vastu aga tunnevad nad umbusku. Mõte, et ka omariiklus võiks pakkuda võimalust kustutada oma janu maa järele, tahab alles harjumist. Seda aeglustavad ka mälestused Saksa okupatsioonist, mil punaseid topiti jää alla ja maeti soodesse. Samast joonistub välja dilemma, mille ette paljud vaesema rahva seast Vabadussõja eel ja ajal sattusid – nad pidid nüüd sõdima oma endiste punaste võitluskaaslaste ja ideaalide vastu.

Seega võiks „Murrangu” pea­teljeks pidada pingelisi sotsiaalseid suhteid. Üks nende mudeleid on sauniku ja talupere sassis suhted. Teisalt kasutab Kivikas ebavõrdsuse kujutamiseks veel ühte klassikalist võtet – armastuslugu, mille teel seisavad seisusevahed. Sauniku poja Jaani ja jõu­ka peretütre Anna suhe on justkui omalaadne tume ja traagiline variatsioon Tootsi ja Teele loost.   Pingelise aja meeleolu võimendab veelgi tegelaste pidev kõikumine afekti ja lootusetuse lävel. Ühtegi neist ei peeta ka kõige väiksema õnne vääriliseks, vaid aiva peavad nad oma tunded ja tahtmised alla suruma, elama pidevas südamevalus ja muremõtetes. Selles romaanis on elu vastik, piinav ja väljakannatamatu. Siiski on kirjanik pannud kibestumuse ja pettumuse kõrval kõi­gi tegelaste käitumist juhtima mingi sõ­nastamatu suure õnne igatsuse. Sellepärast on üllatav, et sotsiaalsed muutused ja oma riigi loomine ei too endaga kaasa ühtegi lõpuni positiivset lahe­ndust ega mõne tegelase

sala­jaste lootuste täitumist. Teisalt sobib „Murrang” just seetõttu nõnda hästi illustreerima murrangulist aega, et osutab: kõigil ei olegi võimalik neist võitjana väljuda.

Albert Kivikas (1898–1978)

Kirjanik oli pärit Olustvere kandist maatöölise perest.

Vabadussõjas osales ta vabatahtliku koolipoiste pataljoni liikmena.

1920–1922 õppis Kivikas Tartu ülikoolis ajalugu, kirjandust ja filosoofiat. Hiljem töötas ta mitme ajalehe juures ja ka dramaturgina.

Aastal 1944 põgenes Kivikas koos perekonnaga Rootsi, kus elas elu lõpuni.

Kirjanduses tegi ta alguses ilma futuristina, avaldades mh pudeli­etikettidele trükitud raamatu „Lendavad sead” (1919).

Tema loomingu teine suur teema on külaelu, millele ta pühendas n-ö asunikutriloogia „Jüripäev” (1921), „Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924) ning romaani „Karuskose” (1943).

Kivika tuntuim teos on Vabadussõja-aineline „Nimed marmortahvlil” (1936). Paguluses avaldas Kivikas ro­maani „Nimed marmortahvlil” teise (1948), kolmanda (1951) ja neljanda (1954) osa, aga ka lühijutte jm.

Tsitaat raamatust

•• „Ega mina käse, ärä usu, aga mina ütlen seda, et ku Tuhkja Madis peass saama maad Leemuti mõisast ja miule ei anta, siss akkan ka mina mäs­sama, akkan tuli­puna­sess, kõik saanamehed lööme mässu lahti ega jäta enne sugu mässu järele ku maid ei saa, vandugu siss kõik alla!”

(Lk 90)