Eesti lugu: Arvo Mägi „Risti riik”

 (19)

Arvo Mägi „Karvikute kroonika” on eesti kirjanduse üks ambitsioonikamaid teoseid: neljas köites kirjeldatakse ühe suguvõsa loo kaudu siinset ajalugu tervelt 31 põlvkonna ja 800 aasta vältel.

„Karvikute kroonika” ilmus paguluses aastatel 1970–1973. Neljast köitest esimene on „Risti riik”, mille tegevustik kulgeb Sigtuna vallutamisest (1187) Liivi sõja eelõhtuni (1557). Sellele järgnevad „Uued isandad”, „Õigus hõlma all” ja „Lippude vahetus”, mis ka­tavad ajavahemikke 1558–1711, 1712–1855 ning 1856–1944. Ent viimasele romaanile lisatud kirjad heidavad valgust Karvikute suguvõsa saatusele 1972. aastani.

Sari kujutab endast perekonnakroonika žanrit harrastanud Mägi tõelist tour de force’i. Nagu ikka, on taoliste saagade eesmärgiks peegeldada ühe suguvõsa loo kaudu ajaloo arenguid, aga ka pakkuda kinnitust veresideme kaudu loodavast järjepidevusest. Karvikute suguvõsa kestab läbi kaheksa aastasaja, ehkki väärib märkimist, et jälgitakse üksnes meesliini (ühe erandiga).

„Risti riigis” vaheldub 15 põlvkonda ning Karvikute hulka mahub hulgaliselt eri elualade esindajaid sepast ja ravitsejast koertepoisi ja karjaseni, ent ka mõned poolearulised ja niisama venivillemid. Kuna ajas tempokalt tõttavas jutustuses vahelduvad tegelased kiiresti, jäävad nen­de portreed üsna skemaatiliseks. Küll aga ühendab Karvikuid see, et keegi neist pole tüüpiline kangelane ning kõik on pisut „teistmoodi”, otsivad pigem met­sa ja loomade kui inimeste seltsi.

„Risti riiki” võib lugeda kui katset kirjutada „alternatiivset ajalugu”. Teos kulgeb kahel tasandil: tärnikeste vahel esitab kirjanik „ajaloolisi kommentaare” (teateid Euroopa ja Eesti ajaloo sündmustest, kroonikakatkeid jmt). „Karvikute kroonika” jaoks tehtud eeltöö tarvis leidis Mägi hiljem teisegi väljundi, avaldades teosed „Eesti rahva ajaraamat” (1978) ja „Euroopa rahvaste ajaraamat” (1984).

Kiidab talupojatarkust

Oma „ajaraamatutes” rõhutab Mägi, et Eesti ajalugu ei saa esitada lahtikistuna maailma ajaloost. Ka Karvikute kroonikale annab selgroo Euroopa ajalugu. Vahemärkuste haare on lai, kuigi tähelepanelik lugeja märkab kiiresti, et nende seas on esiplaanil mässud, ketserite ja juutide tagakiusamine, nagu ka Rooma paavstide sepitsused.

Ajalooliste kommentaaridega rööbiti jutustab Mägi Karvikute suguvõsa „nähtamatut ajalugu” ehk üritab kujutada sündmusi eestlaste vaatenurgast – mille kohta nendest aegadest jäädvustusi ei ole. Lisaks võib „Risti riiki” tõlgendada isegi omalaadse mikroajaloona: see on n-ö tavaliste inimeste, mitte kangelaste lugu.

Karvikute suguvõsa pole suursugust päritolu, samuti hoiavad nad kõrvale suurtest sündmustest. Vaid kavalusega võetakse nende esivanem Sigtuna retkele laevavahiks kaasa, tema hilisem järeltulija aga otsustab kõrvale jääda Jüriöö ülestõusust (1343– 1345). Alles mõnesaja aasta pä­rast jõuavad Karvikud esimest korda sõtta, kui üks neist võetakse mõisasulasena kaasa Smolino lahingusse (1502).

Pigem näikse Karvikud soovivat ajaloo eest pageda. Romaani esimeses osas „Rist” taanduvad nad uute aegade eest üha sügavamale metsa. Metsataludes jätkubki veel mõnda aega endine eluolu. Kirjeldades uute jõuvahekordade järkjärgulist kujunemist, näeb Mägi murranguna Jüriöö ülestõusu  luhtumist ja sellele järgnenud katku, nagu ka Saksa ordu mõjujõu kasvamist.

Nii koosneb „Risti riik” justkui kahest eri ro­maanist. Selle teine osa „Mõõk” kirjeldab mõisaelu, kus varem metsas vabalt elanud Karvikud on uute isandatega leppinud.

Uute kommetega kohanemine ja klassivahedega leppimine aga toob kaasa kiire allakäigu. Mõisateenijate elus valitseb vaesus ja viletsus, vaimupimedus ja sakste järeleahvimine. Enamgi veel, Karvikud jäävad isegi kasvus kängu ja kehalt vigaseks. Siiski sobiksid siinsed teo- ja pärisorjuse, kubjaste ja moonakate suhete kirjeldused kujutama sootumaks hilisemat aega. See annab märku, et ka Mägi tugineb ärkamisaegsele „700-aastase orja­öö” ideele, mis projitseeris talurahva 18.–19. sajandi kehvad olud tagasi ka kesk- ja varauusajale. Teisalt tugineb arusaam toonase maarahva vaesusest ja vaimupimedusest, nagu ka vana aadli patuelust Balt­hasar Russowi maalitud pildile Liivimaa orduajast. Luterlik kroonik, keda Mägigi tsiteerib, oli teatavasti Liivimaa vanema ajaloo suhtes vägagi kriitiline. 

Loe veel

Kuigi romaani teises osas kir­jeldatud eluolu on märksa trööstitum, mõjub „Risti riik” tervikuna siiski väga eluterve ja -jõulisena. Lobedas ja rahvakeelses stiilis teos ei heroiseeri kedagi ega midagi, kuid selles puudub ka ülemäärane traagika.

Tegelased poevad ise elust läbi oma kavalusega, saavad raskustest üle argitarkuse ja huumoriga – ning tubli annuse irooniat lisab Mägi ka oma ajaloolistele kommentaaridele. Väites, et sellega rööbiti kulgeva Karvikute loo on ta üles tähendanud rahvasuus ringlevate juttude abil, ei suhtu ta surmtõsiselt ka oma fiktiivsesse „suulisesse ajalukku”. Ta tuletab lugejale meelde, et neilgi lugudel pole alati pära: nii üks kui ka teine on võinud rahvasuus luiske- või kalamehelooks muutuda.

Kohati tekib isegi kiusatus võrrelda teost Andrus Kivirähki „Rehepapiga” (2000), seda ilmselt mõlemas teoses heiastuva rahvapärimuse tõttu. Igatahes leiab tugeva annuse talupojatarkuse ülistust ja vanapaganlikke krutskeid ka „Risti riigist” – mitte asjata ei rõhuta kirjanik Karvikute tihedat ja punakat karvakasvu.

„Risti riigi” kangelased tegelevad niisiis mitte vastuhakkamise, vaid hakkamasaamise ja vastupidamisega. Jutustus, mis ei heroiseeri ei võõraid ega omasid, toob eesti ajalooromaani nõnda haruldast, kuid kindlasti teretulnud vabastavat naeru. Tänu sellele asetub uude, pateetikast märksa vabamasse valgusesse ka sissejuhatuses tsiteeritud Jakob Hurda tõdemus: „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.”

Tsitaat raamatust

•• „Sakstel on jõud käes, aga kui sa kaval oled, siis ei saa nad sulle midagi teha. Kui maarahvas kavalusegi asjus kokku hoiaks! Aga seda kokkuhoidmist ei ole. Igasugu sundijad, kupjad, kiltrid, sakste keelekandjad, õpetaja köögi vahet jõlkujad. Sellepärast saksad sõidavadki meie seljas.”

(lk 259)

Arvo Mägi

(1913–2004)

Tartumaalt pärit kirjanik sai hariduse Hugo Treffneri gümnaasiumis ning õppis seejärel Tartu ülikoolis kirjandust ja kunstiajalugu (magistrikraadi sai 1939).

Alates 1944. aastast elas Mägi Rootsis paguluses.

Viljaka autorina avaldas ta oma pika elu jooksul üle 30 ilukirjandusliku teose, sealhulgas nii proosat, luuletusi ja näidendeid kui ka kirjandusajaloolisi teoseid ja mälestusi.

Kirjanik oli ka mitme pagulasväljaande aktiivne kaastööline, nii näiteks ilmus Stockholmi Eesti Päevalehes üle veerand sajandi Timmukuru nime all tema vesteveerg „Vastukarva”.

Novellimeistrina tuntud kirjaniku lemmikampluaaks olid siiski suguvõsakroonikad, sh „Hõbedane noorus: Karonovite perekonna kroonika” (1949), „Taalrimäng” (1968).

„Risti riik” (1970) on esimene osa suurejoonelisest suguvõsaromaanist „Karvikute kroonika”, mille hulka kuuluvad veel „Uued isandad” (1971), „Õigus hõlma all” (1972) ja „Lippude vahetus” (1973).

Ajaloohuviline kirjanik kirjutas teisigi ajaloolisi teoseid, näiteks keskaega kujutavad romaanid „Karneval” (1962) ja „Tants hämarusse” (1964). Veel 2002. aastal ilmus temalt jutukogu „Katk ja koolera. Kilde ajalooketta servadelt”.

„Karvikute kroonika” jaoks tehtud ajalooline eeltöö pani aluse teostele „Eesti rahva ajaraamat” (1978) ja „Euroopa rahvaste ajaraamat” (1980, ilmunud ka läti keeles (1995)).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare