Eesti lugu: August Gailit "Isade maa"
August Gailiti kuulus romaan ühe Eesti Vabadussõjas võidelnud rügemendi „kolmandast kompaniist” ja selle vahvaist võitlejaist hakkab pihta episoodiga, mis annab suuna kogu edasisele tegevusele. Selles muretseb sõdur Martin Lokodel, hüüdnimega Vesipull, endale lahingupausi ajal kusagilt bajaani, ronib sellega männi otsa ning kukub vene kamaarinskajat mängima. Punaväelased ei suuda kodusele muusikale vastu panna, tulevad mõisa müüride vahelt välja, teevad lõkked üles ja vihuvad viimaks nende ümber tantsugi. Just siis kamandab kompaniiülem eesti mehed rünnakule ning bajaanihelide saatel kihutatakse ehmunud punased mõisast välja, võetakse üle nende kuulipildujad ja antakse neile taguotsa tuld, nii et lumine väli langenuist mustab.
Nii lihtsalt muidugi Vabadussõda ei võidetud. Esmapilgul tundub, et säärastes juhtumustes on 99 protsenti vembumees Gailiti fantaasiat ning üks protsent tõde. Aga mõelgem hetkeks järele. Gailit annab ka ise vihje, et Esimesest maailmasõjast väsinud Vene sõdurid olid altid nõndanimetatud vennastumisele ehk pärast Veebruarirevolutsiooni tekkinud Vene-Saksa rindesõprusele. Sõdurid ronisid kaevikuist välja ning tegid rindejoonel ühiselt suitsu. Pärast tulistati üksteist jälle edasi. Vennastumise algmeid esines isegi Vabadussõjas.
Kuraasikad sõjamehed
Gailiti romaanis eestlaste leerist kostvad vene rahvaviisi helid, liiati veel vene lõõtspillil mängituna, olid selge solidaarsuse märk: paneme, mehed, püssid püramiidi ja tõmbame veidi hinge. Nii said venelased asjast aru. Eestlased otsustasid venelaste tingrefleksi ära kasutada. Abstraktse aukoodeksiga mõõtes võib ju seda nimetada lausa alatuseks. Aga võib ka öelda, et mis nad siis olid nii lollid. Dumat nado, a ne prõgat.
Seda sorti sõjakavalust pakutakse Gailiti romaanis korduvalt. Seetõttu on seda nimetatud ka anekdootlikuks ja sõja tõsidust mõnitavaks teoseks. Aga Gailit on eravestluses rõhutanud, et Vabadussõjas maksiski palju isiklik initsiatiiv. Eesti ülemused ei nõudnud alluvailt komissarlikku korda, vaid lubasid loovat tegutsemist. Parim sõdur oli tihti gailitlik vembumees. Aruraasuke oli nagu vankrirattad Suure Tõllu peos, millega arvukat vastast löödi.
Gailiti romaani liialdavas suupruukimises on ajaloolist tõtt niisiis rohkem, kui esiotsa välja paistab. Eeskätt on see psühholoogiline tõde, mida Gailit pakub. Ja eeskätt on selleks psühholoogiliseks tõeks kuraas. Julgus ja praalimine kitsas olukorras, mis meeleolu ülal aitab hoida. Kuraasiga võidetigi Vabadussõda. Kuraasiga, mida „Võõrsõnade leksikon” määratleb kui „ärplevat või tehtud julgust, uhkeldavat südikust, uljast ettevõtlikkust”. See sõjaline kvaliteet ei olnud Vabadussõjas omane mitte ainult koolipoistele, vaid ka tõsistele pereisadele. Eesti mehel peab kuraasi olema, mäletan üht vanatädi 1980. aastail Roosikrantsi tänaval ütlevat. See tänav oli tollal veel Lauristini. Ja need, kelle kohta ta seda ütles, olid viina võtnud eesti noormehed, kes Karl Vaino korteri akende alt mööda sammudes metsavendade laulu laulsid. Vabadussõtta minnes pidi kuraasi veel palju rohkem koguma.
Vermub eesti sõduri portree
Aga mitte ainult kuraas pole Gailiti tõde. Vabadussõjas oli ta Kuperjanovi partisanide ja soomusrongide juures sõjakirjasaatjaks, tehes kaastööd esmajoones Postimehele. „Isade maad” kirjutades olnud ta laual köidetuna Postimehe 1919. aastakäik, kust omaenese teateist mälule tuge võis leida. Ülaltoodud episoodiski leidub üks väga iseloomulik seik, nimelt vaenlase kuulipildujate ülevõtmine. Olulise osa oma varustusest saidki Eesti väeosad sõjasaagina. See ei käinud mitte ainult relvade, vaid ka rõivaste kohta.
Romaani tegelastele on otsitud prototüüpe. Rügemendiülem Laikree meenutavat Julius Kuperjanovit, kapten Kaudre kapten Oskar Luigat, kompaniiülem Paap Meeme ühendavat endas hilisemaid kindraleid Johan Unti ja Johannes Soodlat. Eriti viimati nimetatuga suhtles Gailit ka isiklikult. Läti päritolu kirjanik annab endale ilmselt just oma päritolu tõttu vabaduse maalida lätlasi, sealhulgas suurtalupoegi, fanaatilis-grotesksete punaste ideede pooldajatena.
Muidugi poleks „Isade maa” mõeldav ilma kirjanduslike eeskujudeta, eelkõige vahva sõdur Švejkita. Švejki kõrval meenub Cervantese „Don Quijote”, keskaegse rüütliromaani paroodia, mis just oma tragikoomilise mitmekihilisuse tõttu on kinkinud meile üllaima rüütlikuju.
Samamoodi loob Gailiti „kolmas kompanii” eesti sõduri aegumatu koondportree. Siingi on kõik ideed kahekordsed, loosung ja paroodia, tragöödia ja jant käivad käsikäes. Aga just selline segu – surm pluss võllanali – muudab sõjapaatose skeptilisele eesti lugejale vastuvõetavaks.
Ahjaa, mitte lihtsalt sõja, vaid Vabadussõja paatose. Sest nagu Ivar Grünthal kunagi Rootsis kirjutas, toob „Isade maa” esile igasuguse sõja mõttetuse, aga just seetõttu Vabadussõja erilise mõtte.
AUGUST-GEORG GAILIT (1891–1960)
Sündis 9. jaanuaril 1891 Sangaste lähedal Kuiksillal liivi-läti päritolu ehitusmeistri August Gailiti ja tema osalt eesti verd naise Agnese (snd Stamberg) viienda lapsena; kodus kõneldi läti keelt ning loeti saksa- ja lätikeelset kirjandust; eesti keelt õpiti väljaspool kodu.
Alghariduse omandas läti ja vene keeles Valgas ja Tartus, keskharidus jäi pooleli.
Ilukirjandust alustas läti keeles, kuid esikraamat „Kui päike läheb looja“ (1910) ilmus juba eesti keeles.
1911–1916 Riias elades kirjutas läti lehele Dzimtenes V–estnesis eesti kirjandusest ja eesti lehtedele läti kultuurist.
Maailmasõja ajal oli sõjakirjasaatja läti, eesti ja vene lehtedele, sama ametit pidas 1919 Vabadussõjas.
1922–1924 elas Lääne-Euroopas, alates 1944 pagulasena Rootsis.
Gailit oli omapärasemaid eesti novelliste ja följetoniste, kuid ta peateosed on romaanid „Toomas Nipernaadi” (1928), „Isade maa” (1935), „Karge meri” (1938), „Ekke Moor” (1941), „Leegitsev süda” (1945), „Üle rahutu vee” (1951).
1930.–40. aastail oli Gailit tõlgituim ja rahvusvaheliselt tuntuim eesti kirjanik.
