Eesti lugu: August Gailit „Üle rahutu vee”

18. septembril 1944 teatas Saksamaa Eesti mandriala loovutami­sest vastasele, rannavalve kaotati ja umbes nädala jooksul oli Eesti merepiir väljasõiduks vaba. 22. septembril jõudsid Nõukogude väed Tallinna ja 26. septembriks oli nende käes kogu mandri-Eesti.

Selle vaba septembrinädala jooksul suundus Eestist Soome ja Rootsi poole sadu paate tuhandete inimestega, viies hulga eestlasi igaveseks eemale isade maast. Hiljem jätkus väljaränd saartelt. Kokku võis Rootsi jõudnuid olla

28 000, põ­genikepaa­te, mille tagas­tamist NSV Liit Rootsilt nõudis, oli arvel 674 – terve laevastik. Üldse pühkis tollal kodumaa mulla taldadelt üle 70 000 eestlase.

Mis ajendas Eesti ajaloos ainukordse massilise maapao? Oli tehnilist ja juriidilist laadi põhjusi: oli piisavalt vahendeid, millega minna, oli kohti, kuhu minna, oli poliitilise pagulase rahvusvaheliselt tunnustatud staatus. Ühesõnaga, oli olemas nn läänedemokraatia. Kindlasti andis eeskuju ka baltisakslaste ümberasumine 1939. aastal ja rannarootslaste väljaviimine 1944. aasta suvel.

Peapõhjus paiknes mujal. Nõukogude aasta oli näidanud, et idast pakutav ei ole mitte sotsialism, vaid vägivald demokraatlike väärtuste ja eestilike eluvormide kallal. 1941. aasta juuniküüditamine sundis kartma, et välistatud pole genotsiid, ning teist korda seda ootama jääda ei tahetud.

Maapagu kui allakäik

Ja ega siis keegi kavatsenud lõplikult lahkuda. Peaaegu iga paadisistuja mõtles koju tagasi pöörduda, kui Vene sõjamasin on maha rahustatud, paari kuu, äärmisel juhul aasta pärast. Ainult paadunud pessimistid rääkisid viiest aastast. Oli ju ometi olemas läänedemokraatia. Pagulus tähendas Eesti vabaduse ajutist ülekannet läände ja võimalust teha koostööd juhtivate demokraatlike riikidega selle kiireks taastamiseks rahvuslikul asualal.

Need olid ratsionaalsed argumendid paguluse kasuks. Kuid Gailiti romaan ei vesta mitte neist. „Üle rahutu vee” toob meieni täiesti ebaratsionaalse vaate pagulusse minekust kui eestlaste rahvuslikust nurjumisest. Massiline maapagu on rahva moraalne allakäik. Gailit on oma ainsas tõeliselt masendavas teoses „eshatoloogiliselt julm” (I. Grünthal).

Romaani tegevuspaik on täiskiilutud mootorpaat tormisel merel Eesti ja Rootsi vahel. Rahvas paadis kannab ilusaid gailitlikke nimesid: Martin Vaide, Enn Tormet, Aasa Leet, Andrus Sipria, Nänu Vare, Anni Maide, Mihkel Kurba, Jaanus Alandi. Aga midagi ilusat paadis ei toimu: tänitatakse, mõnitatakse, süüdistatakse. Merehaige seltskond oksendab ja roojab vett täis paadipõhjas. Vaikselt sureb poisike Mika, saamata isegi juua, sest ta pudel on varastatud. Keegi nõuab laiba üle parda heitmist. Nähakse merel miraaže – Rootsi punaseid õunaaedu. Minnakse peast segi ja saavutatakse sonipiltides ainus positiivne kompensatsioon: tühjaks jäänud Eesti rannal lamab õnnelik naine lõpmatus sünnitusvalus, puistates oma üsast uut paremat sugu. Kaks kõige sirgemat lähevad vabasurma: taluperemees, kes tunneb, et oma maalt põgenedes ei vääri ta enam elu, ja kalurist paadijuht, kes oma ülesande täitnuna keeldub edasise eksistentsi alandustest.

Ükski Gailiti põgenikest ei kanna endas kõrgeid tundeid, isegi romaani ainsa armastaja Inge Purre emotsioon närtsib merel ühe ööga. Pakku minnakse moraalse nõrkemise ajel: meeleheitest, argusest, pettumusest, rumalusest, karjainstinktist ja lihtsalt inimlikust närususest. Nagu Vana Testamendi prohvetid, kelle stiili ta matkib, nahutab Gailit läbi oma jõuetuks osutunud rahva. Pagulus on karistus pattude eest, kuulutab ta nagu vägede Jehoova. Ühtlasi on see karje iseenesesse, sest pole ju autorgi enamat kui pagulane – üks luhtaläinud eestlane teiste seas.

Raamatu tuumepisood on noore sõduri Peeter Rooduse meenutus baaside lepingu ajast. Sellest selgubki patt, mis eestlased üle maailma laiali pillutab. Kakskümmend aastat õpetati noorsugu: üllas on võidelda isamaa vabaduse eest. Kui võitluse aeg lõpuks käes oli ja vaenlane piiri taga seisis, pandi Eesti sõjavägi hoopis sissemarssiva punaväe kõrvale auvahti – valvama, et tsiviilisikud maa vaikivat hõivamist ei segaks. Sellega võeti Eesti riigilt moraalne alus. Maapagu oli selle patu vältimatu pikendus: algul lubati kontvõõral end kodus sisse seada, siis lahkuti ise, et võõral oleks hõlpsam talitada.

Katsumused liitvat inimesi. Gailiti paadis seda ei juhtu. Piirsituatsioon ei tekita üksmeelt, vaid võimendab ainult egoismi. On arvatud, et see väljendab Gailiti pettumust eestlastes. Aga põhjus on üldinimlik. Gailiti tegelased ei liitu vennaskonnaks, sest igaüks tunneb sisimas: see reis on vale. Kui kodu on ohus, siis põgeneda ei tohi. Ühine vale ei ühenda inimesi, vaid teeb nad kurjaks.

Eesti elatakse üle

Gailiti juba 1947. aastal lõpetatud romaan jäi 1951 Rootsis ilmudes peaaegu vastukajata. Mida pidigi pagulane ütlema, kui armastatuim elav prosaist tuli välja nii lõikava enesepiitsutusega? Lukkus suude tagant kostis vaevu häält. Leebe Ristikivi arvas, et autor kipub ideoloogilise ülepingutusega reaalsuse põhja kaotama.

Kui ollakse lugenud noore Gailiti fantastilist maailmahukuromaani „Purpurne surm” (1924), siis nähakse tõepoolest, et Gailit kirjutab nüüd lähiajaloo seikade najal, aga lähedases stiilivõtmes taas läbi ühe kogukonna allakäigu loo. Niipalju siis musta romantiku igihaljast fantaasiat. Teisalt aga toetub ta reaalsetele paadijuhtumustele ja esitab vist küll kõige ausamalt eesti kirjanike seas selle ängistava küsimuse, mis oli iga pagulase südametunnistuse proovikivi.

Mis saab Eestist, kui me sealt üksteise võidu pageme? Kes jääb seda maad elama, kui meie sõidame vabadust hoidma? Gailiti kirjanikuvaist hoiatab, et maapao ajutisus on endapett. Ta ei või veel teada, et Eesti elatakse ka seekord üle. Ning et oma osa saab selles olema neil, kes läksid pagulusse vabadust hoidma.