Eesti lugu: August Jakobson „Vaeste-patuste alev”

 (2)

Eesti kirjanduses ja ajaloomälus seisab töölisagul kindlasti tagaplaanil. Kirjandusajaloo äärealadele on sattunud ka eesti tuntuima töölisromaani „Vaeste-patuste alev” autor August Jakobson.

Pärnu Rääma slummi eluolu kujutav „Vaeste patuste alev” (1927) oli August Jakobsoni debüütteos, mis tegi äsja ülikooli astunud noormehe kohe tuntuks. 1926. aastal saavutas teos esikoha Looduse kirjastuse romaanivõistlusel. Elava vastukaja kindlustas Looduse agar reklaamitöö. Võistlusromaanide tutvustamiseks korraldati kirjandusõhtuid ja peeti maha ka kirjanduslik kohus „Vaeste-patuste alevi” peategelase Alleksander Ridle üle. Mõju ei jäänud tulemata. 1920.–30. aastate vahetusel oli „Vaeste-patuste alev” A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” (1926–1933) kõrval loetavaim eesti romaan.

Teose haruldast populaarsust seletab ka selle päevakajalisus: vaese äärelinna elanike toimetulekumured mõjusid eriti majanduskriisi ajal aktuaalselt. Erakordselt hästi oli „ajastatud” ka Jakobsoni valitud stiil, naturalism – see vastas täpselt eesti kirjan­dus­elus­ valitsevale eluläheduse nõudele. Autori alter ego lubabki romaanis anda eesti töölisklassist „fotograafilise pildi”. Samas ei saa „Vaeste-patuste alevit” juba stiili tõttu pidada Eesti agulielu päris üksüheseks pildistuseks. Jakobsonile eelkõige Émile Zola „Söekaevurite” (1885) vahendusel tugevat mõju avaldanud naturalism asetab elukujutusele omad kindlad raamid: nn inetuse esteetika, biologism, saatuse paratamatu sõltumine pärilikest teguritest ja keskkonnast.

„Vaeste-patuste alev” on pa­no­­raamne, sotsiaalkriitiline ja dek­laratiivne sissevaade 1910.– 1920. aastate Eesti töölisagulisse. Selle tegelased on vaesusest halliks ja kiduraks jäänud, lõputust töörügamisest ja joomisest tuimaks tambitud inimesed. Viletsus ja inetus kandub üle ka inimsuhetele, mida valitsevad tü­lid ja vägivald nii kodus kui ka tänaval ning kahjurõõmus uudishimu ja näriv-tige kadedus naabrite suhtes.

Saatuseks allakäik

Teose keskmes on Lüünede perekonna katsed keset ainelist ja vaimset viletsust ellu jääda ning olla üle pidevatest perekonnatragöödiatest: laste surmast ja vangistustest. Biologistlikku arusaama, mille kohaselt inimsaatuse määravad pärilikud tegurid, illustreerib eriti peategelase, pereema vallaspoja Alleksander Ridle karakter. Ühelt poolt on ta imekspandavalt andekas poiss. Teiselt poolt aga avaldub temas mingi kaasasündinud toorus, tigedus ja sihitus. See muudab tema iseloomu ja elusaatuse hüppeliseks, ebakindlaks ja äärmuslikuks.

Kui enne tädi juures elanud eeskujulik õpilane kolib Vaeste-patuste alevisse, siis algabki vältimatu allakäik: joomine ja lõbumajad, vargused ja kaklused – ning mõistagi ka koolist väljaheitmine. Sõja puhkedes jõuab Alleksander küll saada ohvitseriks nii tsaari- kui ka Eesti Vabariigi ar­mees. Ent kuigi ta on perekonna ainus lootus paremale elule, naaseb peategelane taas kord karjääri tegemise asemel agulisse.

Žanrile kohaselt leiab ühiskonnaga sobitumise ja sotsiaalse tõusu asemel aset totaalne langus, mis on tingitud nii iseloomust kui ka ümbrusest. Jakobson annabki põhjaliku ülevaate vabrikutega koos tekkinud linnaosa kujunemisest ja geograafiast. Sa­ma detailirohkelt kirjeldab ta ka selle korterites valitsenud  mus­tust, suitsuvingu ja läppunud leitsakut, igast kopsikust vastu vaatavaid prussakaid ja linade vahel ronivaid lutikaid. Tähenduslik on ka Lüünede perekonnale eluaset pakkuva aleviosa nimi: Kolgata küla. Agul muutub isegi omamoodi tegelaskujuks. Jakobson nimetab teda küll salakavalaks murdjaks, küll koolmeistriks, kes vaevalt laskis lahti selle, kes sattus ta mõjupiirkonda. Ja kes saadab suure osa oma kasvandikest sunnivanglatesse. Muinasjutuliselt kohutavas kehvikute agulis elamine aga märgistab sotsiaalse alaväärsuse pitseriga ka ülejäänud – iga vähegi korralikum ini­mene teadis, kuis neile vaadata.

Harv katse ääremaad kujutada

Üle jõu käiva töö ja vaesuse kirjeldused meenutavad eesti kirjandusele nõnda omaseid maakehvikute kujutusi. Jakobson nimetabki oma aguli elanikke linnapopsideks. Siiski tuletab tema ro­maan meelde sedagi, kuivõrd vä­he on eesti kirjanduses ülepea tööliselu kujutatud. „Vaeste-pa­tuste alevi” panoraamne läbilõige  tööliselust osutuski eesti kirjanduses epohhiloovaks – enne seda oli midagi sarnast üritanud vaid Eduard Vilde oma romaaniga „Raudsed käed” (1910).

Loe veel

Töölisteema tagaplaanile jätmist võiks seletada ka proletariaadi ja pahempoolsuse tihedate seostega. Avatuma hoiaku loomiseks tasuks aga tähele panna, et hoolimata kriitikast Eesti Vabariigi suhtes oli „Vaeste-patuste alev” 1920.–30. aastatel nii tunnustatud kui ka populaarne. Jakobsoni mässuvaim tulenes mitte ainult tema agulipäritolust, vaid ka konkreetsetest sündmustest: valusa mälestuse olid jätnud 1924. aasta 1. detsembri mässule järgnenud karistusoperatsioonid (nt töölisliikumise aktivistide mahalaskmine Pärnus). Praegu tasuks teost niisiis lugeda, et saada avaramat vaatenurka filmis „Detsembrikuumus” (2008) kujutatud sündmustele. Jakobson ongi lasknud ühe tegelase, Lüünede tütre Klaara vahistada kommunistlike lendlehtede levitamise eest ja määrata ta valitsuskorra kukutamise kavatsuse eest 15 aastaks sunnitööle. (Sellele teemale pakub huvitavat paralleeli äsja VAT-teatris esietendunud Andrus Kivirähki näidend „Ingel, ingel”.) Nõnda saab siit mõningasegi pildi vasakpoolsete ideede levikust tööliste seas, nagu ka nende nördimusest saada iga palganõudmise peale kommunistiks ja riigikukutajaks tembeldatud. Kõnekas aga on seegi, et Alleksandri katse luua Eesti sõltumatut töölisliikumist jookseb liiva.

Mõistagi on „Vaeste-patuste alevi” hilisemat vastuvõttu tugevalt mõjutanud tüdimus nõukogulikust töölistemaatika kultiveerimisest, nagu ka Jakobsoni kaasaminek Nõukogude okupatsiooniga ja tema peadpööritav karjäär Stalini ajal. Kummatigi ei tohiks see takistada hindamast tema romaani, mis ühena vähestest teeb katse esitleda Eesti elu ääremaid – nii ruumilisi kui ka ühiskondlikke marginaale.

August Jakobson (1904–1963)

Jakobson oli pärit Pärnu Rääma töölisagulist, kus toimub ka „Vaeste-patuste alevi” tegevus.

Pärast Pärnu ühisgümnaasiumi lõpetamist astus ta 1926. aastal Tartu ülikooli, mida ta siiski ei  lõpetanud.

Aastatel 1939–1940 oli ta Eesti kirjanike liidu ning hiljem (1944–1946 ja 1950–1954) ka ENSV kirjanike liidu esimees.

Jakobson läks kaasa Nõukogude režiimi kehtestamisega Eestis (1940), sai kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst peatoi-

metajaks, nimetati aastal 1945 ENSV teeneliseks kirjanikuks ja 1947 ENSV rahvakirjanikuks.

Näidendite „Elu tsitadellis” (1946) ja „Võitlus rindejooneta” (1947) eest sai Jakobson esimese eesti kirjanikuna Stalini preemia. Ent 1939. aastal oli ta pälvinud ka toonases Eestis riigitruudusega seostatud presidendi auhinna.

Jakobsoni kogutud teosed ilmusid 21 köites. Ta on kirjutanud romaane, novelle, lühiproosat ja näidendeid.

Praeguseks on tema enimloetud teoseks ilmselt jäänud muinasjutukogu „Ööbik ja vaskuss” (1947).

Tuntud on ka näidend „Elu tsitadellis” (1946), mille järgi valmis esimene Nõukogude Eesti mängufilm (1947).

Tsitaat raamatust

•• „Häda teile, ausad me­hed, kes te rikkuses ja austuses elate. Intresside summa kasvab ikka suu­remaks ja rahvale jääb ikka vähem ruumi. Nii läm­matate teie inimesi koobastes, mida teie nen­de jaoks ehitate. Teie aga ei mõtle, kuidas neile ohv­ritega tasu muretseda selle eest, mis nad teile annavad.” (Lk 5)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare