Eesti lugu: August Mälk “Läänemere isandad”

 (29)

Eesti ajalugu ollakse üldiselt harjutud jutustama kaitsepositsioonilt: see on lugu igikestvast võitlusest sissetungijate vastu, mitte vallutusretkedest. Üks väheseid erandeid on Sigtuna ründamine.

1187. aastal rüüstasid paganad rikast Rootsi kaubalinna Sigtunat. Kes ründajad olid, jääb teadmata – eri allikad ja ajaloolased on nendeks pidanud nii eestlasi, kurelasi, karjalasi kui ka venelasi. Eestlaste osalust Sigtuna ründamisel ei saa ei lõplikult kinnitada ega ka suisa ümber lükata: hiljuti on näiteks ajaloolane Enn Tarvel pidanud seda pigem üsna tõenäoliseks.

Salapäraseks on Sigtuna vallutamise muutnud kaasaegsete allikate puudumine – vanim kirjeldus pärineb alles 14. sajandist. Lisaks muudab nende tõlgendamise keeruliseks tõsiasi, et tähtsa keskuse vallutamisel oli nii toonaste kroonikute kui ka hili­semate ajaloolaste jaoks sümboolne tähendus. Näiteks nimetab Eriku-kroonika (u 1320) süüdlasteks karjalasi. Kuid kuna see on kirja pandud rootslaste idaekspansiooni ajal, võis kroonik hoopis soovida näidata, et karjalased ja venelased on Rootsit ohustanud juba ammu.

Saladused aga annavad teadagi toidet kujutlusvõimele. Rootslased ei ole sündmusele kuigivõrd tähelepanu pööranud (eesti lugeja jaoks kirjeldab seda Rootsi vaatenurgast siiski Karl Ristikivi vaimukas novell “Sigtuna väravad” (1968)). Küll aga on oma esivanemaid Sigtuna vallutajateks pidanud eriti need naabermaad, kelle minevikus võidukaid sündmusi napib – nagu näiteks soomlased.

Ka Eestis sai Sigtuna sümboliks juba Carl Robert Jakobsoni esimeses isamaakõnes (1868), aidates luua pilti eestlaste kuldajast ja tõsta nende eneseväärikust ka kaasajal. “Rootslaste suus liiguvad aga praegu veel kõiksugused jutud selle linna ärarikkumisest ja iseäranis eestlaste vahvusest seal juures,” kinnitab Jakobson.

Võib lugeda ka kui seikluslugu

Väärib märkimist, et sellest vallutusretkest jutustab ka esimene eestikeelne ooper: Evald Aava “Vikerlaste” (1928) libreto tugineb Karl August Hermanni Sigtuna-teemalisele jutustusele “Auulane ja Ülo” (1886).

Nõnda ei ole August Mälgu romaan “Läänemere isandad” (1936) sündinud sugugi tühjale kohale. Kõnekaks võib pidada sedagi, et samal aastal ilmus II osa Karl August Hindrey romaanist “Urmas ja Merike”, mille lõpetab novell “Sigtuna hävitamine”. Ajal, mil võimu poolt kostis üha enam nurinat selle üle, et Eesti ajalugu pajatab vaid “peksasaamise päevadest”, tekkis “ajaloo helgete hetkede” esiletõstmise järele ka riiklik tellimus. Sigtuna vallutamine, mis ei tähista mitte ainult võitu, vaid suisa väljatungi oma maa piirest, sobis selleks mõistagi ideaalselt.

Ladusa jutustajana tuntud Mälgu romaani võib nautida ka klassikalise seiklusloona. Lugu Saaremaa Lehholinna suurvanema poja Alari seiklustest maal ja merel kätkeb endas võitlusi, kauneid naisi ja imelisi pääsemisi. Rohked seiklused moodustavad eelloo Sigtuna vallutamisele, milleni jõutakse alles romaani viimastel lehekülgedel. Vahemärkusena võib lisada, et kui “Läänemere isandates” päädib rüüsteretk linna hävitamisega, siis arheoloogilised kaevamised kultuurikihis põlengu jälgi ei näita ja seega linna maatasa siiski ei põletatud.

Rünnaku motiiv pole aga pelgalt seiklusjutulik. Kuigi selle käivitab Alari soov leida üles tema kosjad ära põlanud Rootsi neiu, võetakse tasutee peaasjalikult ette siiski põhjusel, et kaubalinna isandad on nimetanud peategelast barbariks ja paganaks. See aga vihjab, et suuremaid arveid soovib õiendada ka romaan ise.

Loe veel

Ühe võtme romaani mõistmiseks annab alapealkiri “Romaan eestlaste viikingiajast”. Muistsete eestlaste kujutamine viikingitena torkab silma juba sajandivahetuse rahvusromantilises kunstis. Veelgi enam hakati iidseid sidemeid Skandinaaviaga aga rõhutama 1920.–30. aastatel, üritades seeläbi luua endale uut ajaloolist identiteeti ning eemalduda võõraks kuulutatud Saksa pärandist. Mälgu romaanis seostub viikingite märksõna esmajoones siiski mere isandateks olemisega. Kuigi viikingiaja mõistet kasutatakse 11.–13. sajandi Eesti iseloomustamiseks siiani, ei peeta selle all enam silmas metsikute sõdalaste ajastut nagu varem. Üha sagedamini tõdetakse, et kuna viikingite sõjakuse kirjeldused pärinevad kristlikest allikatest, mille eesmärk oli näidata vaenlast võimalikult barbaarsena, ei ole põhjust võtta neid lõpuni tõesena. Lugedes “Läänemere isandaid”, mis kirjeldab Muinas-Eestit väga militaarse ühiskonnana, tasuks niisiis meeles pidada, et praegus­aja ettekujutuse järgi ei olnud toona eestlaste peamine sissetulekuallikas siiski mitte röövretked, vaid põllumajandus, kaubandus ja ehk rauatootminegi.

Ent kahtlemata toimusid Läänemere piirkonnas tollel ajal ka olulised muudatused. Sellal kui Skandinaavia ühendati järk-järgult tugevneva kuninga- ja kirikuvõimu alla, jäid idakaldad killustunuks. Mälgu romaanis seevastu saab isanda-märksõna oluliseks nii välis- kui ka sisepoliitilises tähenduses. Teos ei kuuluta mitte ainult eestlaste sõjalist võimsust, vaid joonistab hoolikalt pildi muistse eliidi vägevusest. Siiski peegeldavad hoiakud, mis rõhutavad “vanemate ja enamate” tähtsust, pigem Pätsu-ajastut. Nii võib näida paradoksaalnegi, et neid võimsaid isandaid sunnib Sigtunat hävitama häbi, mida tekitab hirm enda alaväärseks põlgamise pärast, ning soov alandada rootslaste kõrkust, kes on nõnda uhked oma jumalakodadele, kivimüüridele ja taigadele.

Omalaadne ohuhorisont

Just need võõrsilt toodud “taigad” ehk ristiusk lisavad romaanile omalaadse ohuhorisondi. Ehkki saksa preestreid ja kaupmehi kirjeldatakse veel ringisiblivate sipelgatena, algab teos saarlaste kaubaretkega Väinale, kus nad kuulevad liivlaste ja sakslaste leppest rajada sinna kivilinnus. Teatavasti alustab just selle looga jutustust siinsetest ristisõdadest Henriku Liivimaa kroonika. Eestlaste ja ristiusu 13. sajandi alguses järjest tihedamaks muutunud suhete üle arutleb aga juba lähemalt Ain Kalmuse romaan “Jumalad lahkuvad maalt”, mis ilmub “Eesti loos” järgmisena.

Tsitaat raamatust

••  “Te pole unustanud, mis teie isad ja teie ise olete teinud? Ja mina tean, et Lehho ja Ata laevad on hoidnud hirmu all Listerit, Taani randu, oheldanud liivlasi Väinal ja rahvast Venda jõel. Ma olen õppinud, et meri on meie päralt ja mereteed...”

“Need peavad olema meile vabad, võtku see elusid või mida,” ütles  Muhu vanem.

(Lk 297)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare