Eesti lugu: Bernard Kangro „Jäälätted”

 (1)

Bernard Kangro Tartu-tsükli esimest romaani „Jäälätted” võib lugeda mitmes võtmes. Ühelt poolt annab see kireva pildi üliõpilaselust 1930. aastate Tartus. Teisalt aga pakub teos võimaluse mõelda pagulaste mälutöö üle.

Eesti pagulaskirjanike tuumiku moodustasid autorid, kes olid kirjutamist alustanud juba Eestis. Nende hulka kuulub ka Bernard Kangro, kes jätkas Rootsi põgenemise järel loomingule pühendatud elu. Nüüd aga tähendas see kirjutamise kõrval ka kirjastamist: temast sai Eesti Kirjanike Kooperatiivi kindla käega juhataja. Nii ongi eesti pagulaskirjanduse nä­gu paljuski Kangro kujundatud.

Pagulaskirjanduses on kesksel kohal memuaristika ja mälestustest tõukuvad romaanid, mis paisusid sageli mitmeköitelisteks tsük­liteks. Erandiks ei ole ka Kang­ro. Tema loomingu mõistmiseks tasub otsida pidepunkti Jaan Unduski väitest, et asukohatus avaldab ajalootajule erakordset mõju – asukoha määramatus korvatakse senisest tundlikuma ajalise orientatsiooniga. 

„Jäälätete” algusesse on peidetud vihje mälukirjanduse vaieldamatule suurteosele, Marcel Prous­ti tsüklile „Kadunud aega otsimas” (1913–1927). Kui Prousti hiigeltööle andsid tõuke madeleine’i koogikese lõhn ja maitse, siis Kangro romaani käivitab rahutust tekitav sirelilõhn, mida üliõpilane Naatan Üirike tunneb ühel septembrikuisel loengul.

Romaani tegevustik hõlmab õigupoolest vaid mõned päevad 1937. aasta sügisel ja järgmisel kevadel. Peategelaste käikude ja arutluste taustal avaneb kilde 1930. aastate lõpu Tartu üliõpilas­elust: tänavatelt ja Toomemäelt, tudengitubadest, loengusaalidest ja kohvikutest, sellest kirjandustudengite teisest ülikoolist. Siiski ei ole „Jäälätete” peamiseks sihiks kadunud linnaruumi kaardistamine. Nagu Karl Ristikivi on märkinud, ei ole Kangro püüdnud tabada isegi mitte „Tartu vaimu”, vaid midagi veel üldisemat – Ristikivi pakub sellele nimeks „Tartu hing”. Selles hinges on teeseldud blaseerumise ja skeptikumuige varjus peidus naiivne uudishimu ja rahutud eneseotsingud.

Uudsed stiilivõtted

Psühhoanalüüsist mõjutatud ro­maanis tegutseb üliõpilaste kvartett – Naatan Üirike, Juku Leebram, Verner Taklaja ja Tõive Pärdijaak –, kes otsustab üksteist jälgima ja analüüsima ha­kata. Tä­helepanu koondub vastuolulise, ent kõigi meestegelaste meeli ärevil hoidva naisüliõpilase Asse Jairuse ümber. Veidi liialdades võib öelda, et tagantjärele võiks selles seltskonnas näha isegi 1960. ja 1970. aastate Tartus Vaino Va­hingu salongi kogunenud „špii­lijate” eelkäijaid. Kuid te­gelaste poolt alguses naljana mõeldud „psühholoogiline mäng” võtab peagi tõsisema pöörde ja kui sellesse sekkub ka kohvikufilosoof Villi Oona, lõpeb sootumaks tragöödiaga.

Ka romaan ise ei sedasta üksnes kadunud aegade idülli. Juba esimeses peatükis tungib sisse halb enne – hall hundikoer, kes äkki auditooriumi ilmub. Järgnevates Tartu-romaanides muutub atmosfäär veelgi painajalikumaks, kuni „Kivisillaga” (1963) jõutaksegi sõjaaega. Ent juba „Jäälätted” pakuvad veel ühe selgituse kohati üsna halliks muutuvale meeleolule – mineviku meenutamine ei saagi olla üksnes kerge ja hõllanduslik. „Kes ei pea kohtuma minevikuga, sellele on pühapäeva hommik Tartus kaunis,” sõnab jutustaja (lk 89).

Siiski võib siitki leida ka märksa helgemaid ja hellemaid meenutusi. Sest „Jäälätted” kätkevad endas vähemalt topeltigatsust: autor igatseb tagasi vana Tartut, tema romaanis Tartus elavad tegelased aga igatsevad tagasi kodupaika, Lõuna-Eestisse. Kuid siingi pole raske näha seost Kangro enesega: Võrumaal talus sündinud poisi jaoks jäi noorusmaa terveks eluks tähistama „tükikest tõelisusest”. Samast maailmast on pärit ka romaanile nime andnud jäälätted. Nii kutsutakse lõunamurrakus allikaid, mis suviti vaevalt nirisevad, kuid talvel suuri jäävoolmeid välja suruvad: „kui kõik on nii valge ja surnud... kui kõik on nagu igavesti liikumatuks tardunud, immitseb mäe seest, maakihtide alt, vahetpidamata vett välja. Kohe tõmbub see jääks, kiht tekib kihi peale, lade lademe otsa, kuid vesi ei lakka voolamast...” (lk 118).

Loe veel

Kangro on kõige kiuste väljatungivad mälestused verminud mitte ainult pikaks ja elamuslikuks rännakuks, vaid kasutanud neid ka vormilisteks otsinguteks. Tartu-tsüklis on kirjanik kasutanud sedavõrd uudseid ja omapäraseid kompositsiooni- ja stiilivõtteid, et teoseid on põhjust pi­dada eesti romaaniuuenduse üheks olulisemaks verstapostiks. Järjest vahelduvad ka vaatenurgad: sündmusi nähakse kord Naatani, kord Taklaja pihtimuslike, fiktiivsele adressaadile suunatud kirjade kaudu. Vahelugemistes kommenteerib tegevustikku kõiketeadev jutustaja, keda võiks alguses samastada autoriga. Siis aga ilmub temagi välja ro­maani sündmustikus – tegemist on veel ühe tegelase, Benno Ma­ra­niga. Nagu autor on isegi möön­nud, oli talle eeskujuks André Gide’i romaan „Valerahategijad” (1925, ee 1998), teos, mis osutas teravmeelselt reaalse ja kujuteldava habrastele piiridele.

Samas pidas Kangro reaalse ja kujutletava maailma vahekorda oma põhiprobleemiks juba nooruses, mil talle avaldasid mõju Schopenhaueri vaated. Oma kree­­do on ta võtnud kokku nii: „Tõelikkus ei ole muidu haaratav kui tunnetava mina kaudu. Ja seal on oma reaalsus. See maailm, mis me oma vaimus loome, on sa­muti reaalne. Ja ainult seda me tegelikult läbi elamegi.”

Lugejal, keda Kangro kaasa kut­sub, tasub tema maailma külastamine kindlasti kuhjaga ära. Selle taustal tasub aga meeles hoida raamatu sünni konteksti, mis ilmselt veelgi kannustas uskuma vaimus ja mälestustes loodava maailma eluõigust. 

Bernard Kangro (1910–1994)

Kangro sündis Võrumaal ta­luperes. 1938. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli magistrikraadiga cum laude. Tema debüütraamat oli luulekogu “Sonetid”  (1935).

1944. aastal põgenes Soome kau­du Rootsi. Paguluses asutas Kangro 1950. aastal kultuuriajakirja Tulimuld. 1950. aastal rajati ka Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mille direktoriks ta sai.

Kangrolt ilmus esimene eestikeelne ilukirjanduslik teos Rootsis, luulekogu „Põlenud puu” (1945).

Kangrolt on ilmunud rohkelt luuletusi, mõned näidendid, hulk romaane, esseistikat ja mälestusi.

Tartu-tsüklisse kuuluvad “Jäälätted” (1958), “Emajõgi” (1961), “Tartu” (1961), “Kivisild” (1963), “Must raamat” (1965), “Keeristuli” (1969).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare