Eesti lugu: Eduard Bornhöhe "Tasuja"

 (17)

Nagu Kreutzwald ja Vilde, nii pärines ka Bornhöhe mõisasundijate neetud tõust. „Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees,” arvas rahvasuu, kuid just „sakste” käepikendusena leiba teeninud ametimeeste peredes võrsusid kirjanduslikud vabadusvõitlejad.

Mõisateenijate psühholoogiliselt raskes keskkonnas, kus tunti ühtviisi nii mõisa- kui ka taluelu, kasvasid poisid, kes panid paberile eesti kirjanduse esimesed vastupanumeeleolud. Kreutzwald sünnitas „Kalevipoja”, mis sünnitas Bornhöhe „Tasuja”, mis sünnitas Vilde „Mahtra sõja”.

Mõisa usaldusisikute lapsed said oma keskkonnast kaasa soodumuse saksa keele omandamiseks ning seeläbi ka lähetuse maailmakultuuri. Saksa keel oli 19. sajandil midagi enamat kui praegu, üks Euroopa juhtivaid luule ja filosoofia meediume. Mõisateenija poeg tundis parema seltskonna elu ja julges oma unistusi sellega siduda. Temas oli tahtmist härrat mängida, paremas riides käia ja grüünes saksa plikasid suksutada – see paistab välja ka tädipoegade Bornhöhe ja Vilde galantsusse kalduvast eluviisist. Teisalt aga oli just tema see, kes võis oma katsete eest kätt üle seisusliku piiri sirutada valusalt mööda näppe saada. Neid haavu maandati ka kirjanduses.

„Tasujas” väljendus 17-aastase nooruki soov anda Rinaldiinide, Morandiinide ja Abelliinode kõrvale ka üks eesti soost kangelane, kes oskaks nii mõõka vibutada kui ka vanu keeli ja daamide südameid lugeda. Olevikus puudus usutav eeskuju, tuli minna minevikku. Alles 1870-ndal oli avastatud Renneri kroonika, 1343. aasta eestlaste ja sakslaste vahelise sõja, nn Jüriöö ülestõusu põhiallikas, ning eesti kirjasõnasse oli jõudnud esimesi teateid kunagisest suurest mässust. Bornhöhe toetus eeskätt Russowi (1578) ja Kelchi (1695) kroonikale. Ehtsa kirjanikuvaistuga sidus ta napid teated suurest mässust nooruki unistusega kangelaseks saada ning tulemuseks oli eesti ajalooproosa algus. Tema loo peategelane on eraktalupoeg Jaanus, kellest pärast saatuse lööke saab rahvajuht Tasuja – mõlemal nimel on meie teadvuses Bornhöhe patent.

Kolm lugu

Õieti jutustab Bornhöhe „Tasujas” kolm lugu. Esimene on lugu Harjumaa vägilasest Vahurist, kes kaupleb metsas karuga kimpu jäävalt Tallinna piiskopilt välja vabatalupoja õigused. Vahur on ihult võimas, tema poeg Tambet on mõistuselt terane ning Tambeti poeg Jaanus on nii ühte kui ka teist. Jaanus saab Tallinnas saksiku hariduse nagu Bornhöhe ise, kuid just see teadvustab talle, mis väärtus on olla vaba eesti mees. Bornhöhe lähtub valgustuslikust teesist, mille kohaselt olid eestlased juba 14. sajandil pärisorjad, mistõttu Jaanus kui vabatalupoeg on erand.

Teine lugu räägib Jaanuse suhetest Lodijärve rüütlimõisa laste Oodo ja Emiiliaga. Oodo on tige ning parajalt rumal, kuid igatahes Jaanusega võrdselt julge poiss. Emiilial tekib Jaanusega sõbrasuhe, mida noormees peab millekski enamaks. Eesti kirjanduses on üsna levinud motiiv eestlase armastusest balti aadliku vastu ning nende abielust kui utoopiast, mis lahendaks klassidevahelised vastuolud. Selle algatas

C. R. Jakobson oma näidendiga „Arthur ja Anna” (1872) ning see kulgeb Vilde ja Tammsaare kaudu kuni Jaan Krossi „Keisri hulluni” (1978) välja. Sageli on katse tulemus negatiivne ning „Tasuja” on üks lüli ebaõnnestumiste reas. Ka Bornhöhe ise söandas Matsalu mõisa kodukoolmeistrina 16-aastasele parunitütrele Agnes von Hoyningen-Huenele ligineda („surume laua all oma põlved vastamisi ja lõbustame end suurepäraselt”, kelgib ta 1884. aastal sõbra ees), aga oma esmase edevuse rahuldamisest targu kaugemale ei läinud. Küll kinkis ta parunessi eesnime oma kõige kaunimale naistegelasele jutustuses „Vürst Gabriel”.

„Tasuja” kõige vastikum karakter on mõisakubjas, kes oma laimuga käivitab teose kolmanda loo ehk Jüriöö vastuhaku. On huvitav vaadata, kuidas aidamehe poeg Bornhöhe kujutab kubjast lurjusena. Sedasama eeskuju järgib kupja ja aidamehe poeg Vilde „Mahtra sõjas”. Mõisasundijate pojad teevad kirjasõnas tasa oma isade patte.

Oodo hävitab laimu põhjal Jaanuse talu ning tollest saab saksavastase sõja juht. Selles sõjas on eestlased algusest peale surmaminejad, kuid surma minnes tapavad nad sakslasi nii parema kui ka vasema käega. Jüriööst on saanud eestlaste totaalsõja sümbol, needus maa iga tulevase anastaja vastu. Bornhöhe teene on selle emotsionaalselt veenev kirjutamine eesti kultuurimällu. „Tasuja” on näide romantilisest kättemaksukirjandusest.

Bornhöhe oli üks andekamaid eesti kirjanikke – kindlasti ka üks enesekriitilisemaid. Erinevalt Vildest ei kirjutanud ta midagi raha pärast ja oli alati valmis sulge nurka viskama, kui positiivset vastukaja ei järgnenud. „Tasuja” ilmumist tervitas vaid üks arvustus ja seegi kaheaastase hilinemisega. Algse leige vastuvõtu järel vaikis Bornhöhe kümme aastat. Üleüldse ei pidanud ta kirjutamist härrasmehele aupäraseks ja püüdis jätta muljet, et tegeleb sellega vaid ajaviiteks. See pigem baltisaksalik hoiak eristas Bornhöhet nii mõnestki teisest eesti sulesepast.

Eduard Bornhöhe (E. Brunberg, 1862–1923)

Sündis 17. veebruaril 1862, emapoolne tädipoeg oli Eduard Vilde, isapoolne tädipoeg Aleksander Mohrfeldt, kes avaldas ajakirjas Meelejahutaja 15-aastase poisi esimesi jutte

Sai Tallinnas saksakeelse hariduse, mängis mitut pilli ja valmistus oma ristiisa, Düsseldorfi akadeemia professori Eduard von Gebhardti soovitusel kunstnikukarjääriks

16-aastaselt ilmus esimene raamat, Mehhiko-aineline seebimärul „Röövel ja mõisnik” (1878)

Oli koduõpetaja Eesti mõisates ja Venemaa kõrgaadli kodudes, tutvus Lev Tolstoiga; hiljem elas Eestis vaikse kohtuametnikuna

Ajaloolised jutustused: „Tasuja”  (1880, 2. trükk ja tõlge soome keelde 1888), „Villu võitlused” (1890; 14. saj), „Vürst Gabriel” (1893; Liivi sõda 16. saj). Viimase aineil on vändatud Eesti populaarseim film „Viimne reliikvia” (1969, käsikiri A. Valton, rež G. Kromanov)

Tallinna-lugudest on tuntuim „Tallinna narrid ja narrikesed” (1892, selle aineil telefilm „Kuulsuse narrid”, 1982, rež A.-E. Kerge ja T. Põder)

Reisiraamatud sõitudest Saksamaale (1885–86), Türgisse, Palestiinasse, Kreekasse ja Itaaliasse (1898–99), Volga jõele (1905)

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare