Eesti lugu: Emil Tode "Piiririik"

Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu esikromaan „Piiririik” (1993) oli fenomenaalne tekst, mis jõudis maailmakirjandusse sisuliselt kohe pärast eesti keeles ilmumist. See oli mitmete tegurite kokku­langemisest sündinud trikk, mida ei korda niipea keegi.

„Piiririiki” on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline paatos. Mis müüb, see on Õnnepalu esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti – mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.

Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nä­gi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile „Piiririigist” vastu vaatab, ei tea veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, riik kaa­sa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, „pii­ririigis” – iseenesest ju po­liitiline nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte kombekohaselt väitlema ja võitlema.

Ihaldatud mõis Euroopas

Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile omaseks teisitimõtlemise viisiks, protestiks riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi. „Piiririigis” pole veel seda rabedat tahapanemisiha, mis lööb välja pettumustest tulvil „Raadios”. „Piiririigi” embused ja ampsud oleks ehk heaks kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.

„Piiririigi” Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas – kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Kriitika tervitas „Piiririiki” kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes „Piiririigis” oma lugu jutustab.

Minu jaoks on „Piiririik” Juhan Liivi „Varju” (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust teed. Kas mäletatakse Liivi Villut, kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast Kukulinnast: „Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda maastiku servale...”? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu kangelane on üks Villudest, kelle kasvatab üles ängistava vaestemoraaliga vanaema. Mõlemal Villul on oma valge ihaldatud mõis, mida kutsutakse hiljem Euroopaks, mõlemad saavad oma luuleande eest mõisapajuki, mida kutsutakse hiljem eurostipiks. Ja ikkagi saavad õilsad metslased („kui seda metsa ees ei oleks!”) oma mõisas ehk Euroopas viimaks ka peksa ning lõpetavad seal, kus nad kord alustasid, suure vee piiril, Peipsi või Seine’i ääres, ükspuha, sest nagu ütleb Liiv, „ei ole silda, mis kuristikust üle teisele kaldale viiks”.

Ma usun, et Liivi lüüriline proosa kandis omal ajal umbes sama sõnumit mis Õnnepalu sada aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel puudub ajalooline sild. Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu alanduse estetiseerijad.

„Piiririigist” ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. „Piiririigis” on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas.

Armastuse otsing kui kirjutamise ülim siht seab Õnnepalu loomingu kõrgemale paljude teiste kirjanike omast. See, et ta armastust juba ette teadaolevalt ei leia, jätab ta tekstid emotsionaalselt otsekui õhku rippuma. Ma ei usu, et see on alati taotlus. Meeletu iha armastuse järele ja täielik võimetus seda kujutada on Õnnepalu teoste metafüüsiline teema. Ent võib-olla on see ka tema kui kirjaniku traagika.

„Piiririik“ jääb autori kreedoks

Olin kunagi komisjonis, kes „Piiririigi” Balti Assamblee auhinnale esitas. Mäletan Ain Kaalepi sõnu: olgu peale, see on ju ikkagi kirjandus Feinschmecker’ite jaoks. Tõepoolest, „Piiririigis” on palju seda, mida on taotlenud kõigi aegade stilistid, olgu see siis bon mot, aperçu või midagi muud: jumalik vaimuvälgatus särava lause rüüs. „Piiririigist” võib näha, kui kaunilt kulgeb tekst, mida noor andekas autor komponeerib kui oma ainsat meistriteost. Esimese proovimise võlu jääb sõnadele alatiseks külge. Lauseid lõigates immitseb mahla nagu värskest salatist.

Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja eimillestki. „Piiririik” jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida – loodame, et – ikka ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: „Ma reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!”

Tõnu Õnnepalu

(snd 1962)

Sündinud Tallinnas agronoomi perekonnas, lõpetanud 1985 Tartu ülikooli botaanikuna; lähedus taimede maailmale on ta loomingu üks püsitunnuseid.

Avaldanud raamatuid ka Emil Tode ja Anton Nigovi nime all.

Luulekogud „Jõeäärne maja” (1985), „Ithaka” (1988), „Sel maal” (1990), „Mõõt” (1996), oma ja tõlkeluule valikkogu „Enne heinaaega ja hiljem” (2005), luulepäevik „Kevad ja suvi ja” (2009).

Proosateosed „Piiririik” (1993), „Hind” (1995), „Printsess” (1997), „Harjutused” (2002), „Raadio” (2002), „Flandria päevik” (2007).

Tõlkinud prantsuse keelest François Mauriaci, Charles Baudelaire’i, Marcel Prousti, Antoine Chalvini jt teoseid.

„Piiririik” sai 1994 Balti Assamblee auhinna ja seda on tõlgitud seni 15 keelde, viimane on heebreakeelne tõlge aastast 2005.