Kui 2006. aastal otsustas rahvusvahelise Herderi auhinna Saksa ja Austria ülikoolide õpetlastest koosnev hoolekogu anda auhind eesti kirjanikule Ene Mihkelsonile, siis kõlas põhjenduses lause, et Ene Mihkelson kuulub Eesti tähtsamate ja ühtlasi ka isemeelsemate kirjanike hulka. See alates 1963. aastast välja antud auhind, mis oli eelkõige ette nähtud Euroopa idapoolsete riikide kultuurisidemete tihendamiseks ning Ida- ja Lääne-Euroopa vahelise barjääri ületamiseks, on nüüdseks lakanud olemast või õigupoolest muutnud oma formaati. Eestlastest on selle au osaliseks jõudnud saada veel Arvo Pärt, Jaan Kross ja Jaan Undusk, teistest tuntumatest nimedest poolakad Roman Ingarden, Zbigniew Herbert ja Andrzej Wajda, ungari luuletaja Sándor Csoóri ja tšehhi kirjanik Milan Kundera. Ent auhinna määramisel laureaate valides on Ida-Euroopat tõlgendatud üpris avaralt, auhinnatute hulgas on kreeklasi ja näiteks 2000. aastal preemia pälvinud Kundera resideeris 1968. aastast alates Pariisis ja kirjutab prantsuse keeles.

Isemeelne on Mihkelsoni kohta täpne sõna, ja kui nii võib väita õigupoolest iga isikupäraselt püsiväärtuslikku loova kirjaniku kohta, siis tema puhul lasub sellel sõnal topeltkoormus. Luuletajana 1960. aastate teisel poolel alustanud kirjaniku – niisiis kassetipõlvkonna, Viivi Luige jt kaasaegse ja eakaaslase – luuletusest leiame kreedona kajava värsi „kui luuletada, siis vaid võimatult”, mida jätkuv looming üha uutes variatsioonides aina tõestab ja kinnitab. Teisal kaigub heititalvikliku jõu ja sugestiivsusega: „Meie kirjutame luuletusi hõredale õhule / tihendame aega plahvatavaks tombuks / Tõelikkus roostetab läbi me puuride varvad”.

Liiga ränk tõde

Fragmentaarsest ja aforistlikust, ent samal ajal saagapärasest, lugematule hulgale elu- ja perekonnalugudele viitavast sisust, tagavokaalidest kumisevast ja allusioonirohkest luulekõnest on ajapikku saanud romaanimõõtu proosa, milles luule poeetika ja toosama isikupärasuse manifestatsioon on õigustatud. Romaanist „Ahasveeruse uni” loeme: „Mina kujundan ürgkarjet tänasele põlvele vastavaks, ütles ta siis, tõstan päevavalgusse. Seal metsas ja selles kambas oli 1953. aasta hilissuvel mõndagi, millest nagu ei tohiks­ki rääkida.”  

Osutus Teise maailmasõja järgsele metsale sobib sisse juhatama ka „Katkuhaua” temaatikat. Mõneti on „Katkuhaud” „Ahasveeruse une” peegeldus: eelmises rekonstrueeris iseenesega dialoogi pidav autorilähedane minategelane oma metsavennast isa surma lugu, millesse lisandus ajaloolist põnevust ja spioonimängegi, ka kõrvaltegelaste seas leidub sarnaseid tüüpe. „Katkuhaua” peategelane leiab oma sisemonoloogis eneseirooniliselt, et „mu kõrvakuulmine oli kallutatud metsa poole, kus mu isa oli maha lastud ja ema kaotanud kaheksa aastat oma elust”. Ta asub oma kaheksakümneaastase tädi Kaata ja seejärel ka ema Sanna mälestuste jahile, kruvides oma arutluskäikudes ja ülekuulamistega sarnanevates tõtt nõudlevates jutuajamistes üles psühholoogilist pinget. Mälestuste jahtija ei ole aga ette valmistatud selliseks saagiks, selliste pihtimuste – millele on eriti aldis usklik tädi Kaata – vastuvõtuks, ja küsitluste läbi kooruv tõde ammustest mõrvadeni viinud reetmistest on ilmselgelt liiga ränk. Mälestuste jahtija enese tõelusekujutlus – paradoksi sisaldav Mihkelsoni liitsõna! – lastakse lõpuks sõelapõhjaks. Ühest hinnangut andmast takistab aga reetmiste põhjendus: vajadus tagada järglaste turvalisus ajal, mil eetiliste valikute langetamine oli võimatu. Nii saavad sellised triviaalsed ja paljusid minevikus sooritatud tegusid õigustavad laused nagu „Kõik tahtsid elada. Kes on patuta, visaku esimene kivi” konkreetse sisu.

Totalitaarse ühiskonna käitumisviisi iseloomustavad kolm teost läbivat märksõna ehk autori sõnastuses „Kaata kolm olekut”: pitsitus ehk surve all olemine, pahanduse tegemine ehk ülesandmine ja julgeolekumeeste õigesse kohta juhtimine ning kolmandaks ülesannete täitmine ehk teadete vahendamine. Mälestuste jahtimisel ehk pihtimuse käigus toimib valedetektorina tädi kurgus õhupuuduses rabelev lind, mis on üks näide võpatama panevast täpsusest, millega Mihkelson jälgib oma tegelaste hingevõbinate kehalisi ilminguid.  

„Katkuhauas” kirjapandud lugu ei saa jutustada mõnusalt ja lahedalt. Aga seda saab jutustada just ülimalt täpses, kumedavõitu kõlavas piibellikus keeles, milles konkreetsete sündmuste ja nendevaheliste ühenduste minevikust väljakaevamine vaheldub paradokslevate üldistuste ja aforistliku stiiliga. Romaani arvustanud Märt Väljataga hinnangul ongi „Katkuhaua” suureks kunstiliseks ja kõlbeliseks saavutuseks õige vahekord jutustamisviisi raskuse ja jutustatavate sündmuste raskuse vahel. Ning samuti täpne fokuseeritus ühele teemale. Viimati nimetatu muutub kõnekaks võrdluses Sofi Oksaneni romaaniga „Puhastus”, milles on üllatava täpsusega ja usutavalt käsitletud temaatikat, millega eesti kirjanduses on tegelnud Eeva Park („Lõks lõpmatuses”), Arved Viirlaid (metsavennaepopöa), Maimu Berg (Nõukogude aja miljöö) – ja Ene Mihkelson. Oksanen haarab palju ja saavutab osavalt puslet komponeerides mõjuvuse.

Ene Mihkelson süüvib „Katkuhauas” ühte saatusloosse, jahib mälestusi kuni viimse tõe väljaselgitamiseni ja kujutab oma peategelase hamletlikku siseheitlust – kuni põhjani, kust edasi pole võimalik minna. Ning andes tulemusena eesti kirjanduse süvapsühholoogilise ro-maani võtmes non plus ultra.

Ene Mihkelson (snd 1944)

Ene Mihkelson on sündinud 21. oktoobril Viljandimaal, õppinud Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ja töötanud Eesti kirjandusmuuseumis teadurina. Alates 1979. aastast vabakutseline kirjanik Tartus.

Debüteeris luuletustega ajakirjanduses 1967, alates 1978 avaldanud 12 luuleraamatut, neist kaks on valimikud.

Kirjutanud novelle ja kirjanduskriitikat ja kuus romaani.

Ene Mihkelson on kahekordne Juhan Liivi luuleauhinna laureaat (1994, 1999).

Ajakirja Looming preemia 1983, Eesti kirjanike liidu aastapreemia 1991, Eesti Raamatu preemia 1993, Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad 1995 (luulekogu „Hüüdja hääl”) ja 2007 („Katkuhaud”).

2001. aastal Eesti kultuurkapitali aastapreemiaga pärjatud romaani „Ahasveeruse uni” (2001) valisid kriitikud Eesti Ekspressi küsitluses uue iseseisvusaja parimaks romaaniks, seda on nimetatud nii 20. sajandi viimaseks kui ka 21. sajandi esimeseks suureks eesti romaaniks. 

2005 ilmus Arne Merilai koostatud pühendusteos „Päevad on laused. Ene Mihkelson”.

2006 – rahvusvaheline Herderi auhind, mille väljaandmist toetas Hamburgis asuv Alfred Toepferi fond.

Tsitaat raamatust

•• „Kaatas ei olnud kunagi rahu, isegi õhk tema ümber näis olevat elektriseeritud. Nüüd, rohkem teades, mõistan seda teisiti: Kaata pidigi ennast minu juuresolekul kontrollima, et ületada seda vahemaad, mis ulatus minu vanematest, kellega Kaata oli kord lähemas, kord kaugemas kontaktis, minuni. Ta ei tohtinud käituda kummagi poole ees äraandlikult ka siis, kui oli kõigi suhtes reetlik.”  (Lk 23)