Eesti lugu: Enn Kippel „Kui Raudpea tuli”

 (1)

19. novembril 1700 toimunud Narva lahing on saanud kahe suure juhi, kuningas Karl XII ja tsaar Peeter I heitluse sümboliks. Enn Kippeli romaan „Kui Raudpea tuli” vaatleb toonaseid sündmusi aga märksa mitmekülgsemalt.

Enn Kippel on enamasti tuntud kui ristisõdade aega paigutuva noorsoojutustuse „Meelis” (1941) autor. See on sageli jätnud varju tõsiasja, et kirjanik oli seadnud palju suurema sihi: eestlaste sõjaajaloo kaardistamise tervikuna. „Issanda koerad” (1934) jutustab liivlaste võitlusest ristisõdijate vastu, „Suure nutu ajal” (1936) Liivi sõjast ning „Jüriöö” (1939) mõistagi samanimelisest ülestõusust. Mustandisse jäid romaanid Ümera lahingust, Jäälahingust ja Ivo Schenkenbergist. Niisiis oli Kippel leidnud 1930. aastate ajalooromaani buumi ja militaristliku vaimu taustal endale kindla ampluaa.

„Kui Raudpea tuli” (1937) kirjeldab Põhjasõja (1700–1721) esimest aastat. 17. sajandi lõpus oli Suur-Rootsi oma võimu tipul ja Läänemerest saanud tema sisemeri. 1699. aastal sõlmisid Poola, Vene ja Taani kuningas Rootsi kukutamiseks liidu. 1700. aastal ründasid saksid Riiat ja venelased Narvat ning sügisel saabus Karl XII oma valduste kaitsmiseks Eestisse. Järgides klassikalise ajalooromaani tavasid, tutvustab Kippel Põhjasõja algust nii fiktiivsete kui ka ajalooliste tegelaste, nii suure kui ka väikse ajaloo vaatenurgast. Kord peavad sisemonoloogi kuningad ja väejuhid, kord lihtsad talupojad. Lastes sõjal peategelased mööda Eestit laiali pillutada, saavutab romaan laia geograafilise haarde. 

Hulljulge sõdurkuningas

Siiski ristuvad kõigi eri sündmuste keerisesse sattunud tegelaste teed ühel või teisel moel nimikangelase, Raudpeaks kutsutud Karl XII-ga. Kippeli loodud pilt Põhjamaa noorest lõvist vastab igati legendile. Nagu paljudes teistes temast kirjutatud romaanides, tegutseb siingi noor sõdurkuningas, kes on ühtaegu ebatavaliselt vaga ja hulljulge. Lihtsat ohvitserikuube kandva ja toredust võõrastavalt tühiseks pidava kuninga ideaaliks on sõjamehelikkus ja selle kehastuseks rootslane, kes ei karda kunagi.

Rootsimeelsus muudab romaani silmatorkavalt erinevaks Kippeli mitmest teisest teosest, eelkõige „Meelisest”, mis jutustab Lembitu poja Meelise ja vene vürsti Vjatško võitlusest saksa ristirüütlite vastu ning mis leidis Nõukogude ajal ohtralt kasutamist n-ö näitena Eesti-Vene ajaloolise sõpruse kohta. Kuid võimalike ja sümpaatsete liitlastena on venelasi kujutatud ka romaanis „Jüri­öö”.

„Kui Raudpea tuli” seda arvamust ei jaga. Kippeli Peeter I-s pole jälgegi Vaskratsanikust, kes oma raudse tahtega Venemaa ümber kujundas. Selle asemel näeme alatasa viinatoopi kummutavat meest, kes tunneb poisikesest kuninga ees nii suurt hirmu, et pageb Narva alt enne lahingu algamist. Samavõrd vähe kehastab „noort Venemaad” tema kaaskond – küüslaugu, sibula ja viina järele lehkavad kindralid kaotavad lahingus kiiresti pea. Venelaste sedavõrd karikatuurne kujutamine aga võtab lahingukirjeldustelt pinge, nii et lugeja võib koos Karl XII-ga pahandada: kui vaenlane ei taha tapelda, pole see kellegi võit ega lahingki. Vene vägi jookseb lahingus laiali nagu lambakari. Rootsi väeosad võitlevad samas vankumatult, näidates kõr­get moraali ja korda – ega unusta tõelise Jumala sõjaväena enne ühtegi lahingut palvetada. Taolise vastanduse taga pole kuigi raske aimata kaasaegsete rootsimeelsete kroonikute, esmajoones Christian Kelchi mõju Kippeli romaanile.

Kindlasti on aga romaani üks tugevamaid külgi sõja praktilise külje kujutamine. Kaitseväes teeninud autor tundis sõjanduse vastu elavat huvi ja pani selle kujutamisele suurt rõhku ka oma teostes. Ta kirjeldab üksikasjalikult Narva linna piiramist ja sõjaretki Virumaal, lahinguid ja strateegiaid, ent samuti väe moonastamist ja transporti.

Ühtlasi aga vaeb teos sõja mõju talurahvale. Kippel kirjeldab talle omase detailsusega sõja kaasa toodud laastamist ja vägivalda, põgenike voore ja ahervaremeiks muudetud külasid. Sündmuste keskmesse toodud Jõhvi talupojad ei pea sõda pidama aga mitte üksnes venelastega, vaid eesti ajalooromaanile kohaselt ka mõisaga. Kummatigi toob sõda sellessegi võitlusse uue mõõtme. Kui sõja ajal linnas redutanud mõisarahvas asub lahingute lõppedes rahvast uuesti vaevama, siis kannustab samal ajal kuninga eest võidelnud talupoegi vastuhakule ka nende moraalne üleolek.

Loe veel

Sõda tähendab siin niisiis ühtlasi ka lootust traguniteenistuse kaudu teoorjusest vabaneda ja eneseväärikust ammutada. Seega võib romaani olulisimaks eesmärgiks pidada soovi kinnitada eesti talupoegade võitlusvaimu kestvust. Seda kehastab üks peategelasi, mölder Ronga Tehvan, kelle eeskujuna võib ära tunda allikatest teada Stephan Raabe, kes olevat juhtinud Pühajõe lahingus Rootsi ratsanikud venelaste selja taha. Ent uue identiteedi omandavad teoses teisedki lahingutes võidelnud talupojad: nad on ausad kuninga sõjamehed. Seega leiab talupojauhkus endale väärilise liitlase ei kelleski muus kui kuningas eneses.

Tsitaat raamatust

•• „Narva, minu oman­dus, mõtles kuningas, ja seda tahad siis sina, toores vene mees, minu käest ära kiskuda! ja ta surus ikka tugevamini mõõgapidet. Kuid veel on Jumal taevas, kes valvab õigluse järele!” (Lk 230)

1930. aastatel hakati rõhutama ajaloolisi sidemeid Skandinaaviaga. 1936. aastal Narva lahingule püstitatud monumendi saatus illustreerib aga ilmekalt ka lähiajalugu ja vajadust arvestada erinevaid mälukogukondi. 1944. aastal hävitatud mälestusmärk püstitati uuesti 2000. aastal, kuid nüüd enam mitte endisele lahingupaigale, vaid piirijõe äärde ja lõvi pea ei vaata enam mitte itta, vaid läände.

Enn Kippel

(1901–1942)

Enn Kippel sündis Tallinnas Dvigateli töölise peres, kuid kolis 1913 koos emaga Peterburi. Eestisse naasis ta 1919. aastal ja teenis 1920. aastail Eesti sõjaväes. 

Oma haridust täiendas allohvitseride koolis, õhtugümnaasiumis ning 1935–1936 ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

1940. aastal sai temast Nõukogude võimu toetaja. Seetõttu evakueerus 1941. aastal Leningradi, kus suri 1942. aastal blokaadi ajal.

Kippeli tuntuim teos on ajalooline noorsoojutustus „Meelis” (1941).

Romaanist „Kui Raudpea tuli” (1937) ilmus kordustrükk juba 1939. aastal, kuid Nõukogude ajal rootsimeelne ja venevastane romaan mõistagi trükivalgust ei näinud.

Romaani „Kui Raudpea tuli” kirjutamisel oli kirjanikule oluliseks abiks Hendrik Sepa uurimus „Nar­va piiramine ja lahing a. 1700” (1930). Ent väidetavalt tegi Kippel ise jalgsi läbi ka Karl XII vägede teekonna Tallinnast Narva.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare