Eesti lugu: Enn Nõu "Koeratapja"

 (26)
Eesti lugu: Enn Nõu "Koeratapja"
Tiefi valitsuse hiljem huka­tud liikmed Jaan Maide (vasakul) ja Juhan Reigo arvatavasti 22. septemb­ril 1944 Riisiperes.Herman Evert / Kadri Vollmanni kogust

Poliitiline valskus avaldub pettusena intiimsfääris, arvab kirjanik Enn Nõu, kelle kohta on raske öelda, kumba ta rohkem naudib: kas rangelt füsioloogilist lahkamiskirjeldust või sellele peale loetavat ranget arstimoraali.

Enn Nõu armastab elu ebamoraalseid seiku rangele moralistile omase truudusega. Talle meeldib ritta seada ebatsensuurseid sõnu ning luua seksuaalselt ja eriti poliitiliselt ebatsensuurseid olukordi, mida kultuuri korravalvurid põlastasid ühtmoodi nii siin- kui ka sealpool raudeesriiet.

Läbilöögi kirjanikuna sooritas Nõu 1965. aastal ilmsesti Jaan Oksa mõjulise novelletiga „Veel kord viimast korda”, kust leiame ta loomingu moto: „Kuskil all kõditab sugutung. Kuskil üleval laulab nukker koju­igatsus. Kas need kokku ongi elu õudne süntees?” Seksuaalsus pluss igatsus Eesti järele raamivad Nõu teoseid, nad on tegelikult üks ja seesama iha: lausa füüsiline tung vallutada ja vägistada okupeeritud Eesti, murdes need võltsid abielusidemed, mis teda NSV Liiduga seovad.

Oma seksuaalsete sugemetega utoopilisele mõtlemisele annab Nõu täiskäigu esimeses romaanis „Pidulik marss” (1968), kirjeldades Eesti NSV vallutamist Rootsi vägede poolt NSV Liidu vastu suunatud Kolmandas maailmasõjas. Mürsuplahvatuste saatel seksib siin Rootsist naasnud peategelane Toompea jalamil eesti neiuga ning keegi ei tea, kas kodu vabastatakse võimsamalt taeva all või niuete vahel. Pärast seda teost muutus Nõu kodumaal „räpaseks” kirjanikuks, kelle looming oli 1980. aastate lõpul keelu all ka veel siis, kui ülejäänud pagulaskirjandus lettidele toodi.

Pojad pärivad isa patu

Nõu kasutab oma teostes rohkesti ehtsat või fiktiivset dokumenti – isiklikest päevikutest riiklike proklamatsioonideni. Dokument taltsutab jutustuse sageli mingist kinnisideest haaratud hoogu ja muudab teksti stilistiliseks lapitekiks. Nõu on ühelt oma kirelt arheoloog, kes taotleb ilukirjanduses alati ka mingit ajaloolist mäluvärskendust. Tema isiklik Eesti-alane arhiiv, kirjaniku varasalv, milles ei puudunud vanad bussipiletid ja kommipaberid, oli suuremaid paguluses.

„Koeratapja” (1988) on ajalooliselt avastuslikkuselt Nõu tähtsaim romaan. Esimest korda kirjanduses võetakse siin vaatluse alla Otto Tiefi valitsus, mis tegutses ainult viis päeva 1944. aasta septembris sakslaste lahkumise ja venelaste tuleku vahel. Ometi tagati selle lüliga Eesti Vabariigi järjepidevus. Jüri Uluots kui peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis kinnitas Tiefi valitsuse koosseisu 18. septembril enne lahkumist Rootsi. 1945. aastal alustas Stockholmis tööd Vabariigi Valitsus eksiilis, kes andis 1992 oma volitused sümboolselt üle president Lennart Merele. Nõu on eksiilvalitsuse tegevust põhjalikult uurinud ning teab, millest kirjutab.

Tiefi meeskonnast jõudis läände neli, ülejäänud vangistati Eestis 1944–1945 ja neist hukati kohe kolm, sh sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide ja sisekaitseülem Juhan Reigo (vt juuresolev pilt). Miks kõik nii kiiresti käis? Nõu pakub seletuseks väljamõeldud tegelase, Tiefi adjutandi Johannes Alviku, kes annab venelastele piinamise tagajärjel üles valitsuse liikmed. Hiljem lastakse ta autasuks oma perekonna juurde Rootsi, kus tegutseb KGB agendina Eesti eksiilvalitsuse vastu. Nõnda toob Nõu oma romaani reetmise teema, mis painab ka ta abikaasa Helga Nõu loomingut.

Ühtlasi alustab siin oma ridadetagust epistlit Nõu kui moralist. Ehkki venelased piinavad Alvikut Pagari keldris hüsteerilise julmusega, jääb Alvik ajaloo ees süüdi kui reetur. Me tunneme sedasama ängistust, mida Orwelli romaani „1984” lugedes: igaühest saab reetur, kui teda vaid piisavalt kaua piinata. Ja ometi on Nõu järeldused vanatestamentlikult karmid: kelle isa on olnud reetur, sellest saab ka endast reetur. Mehe, kes on reetnud poliitiliselt, reedab ta naine seksuaalselt. Isade patud makstakse poegade kätte seitsmenda põlveni ja nende naised lähevad litsiks. Seetõttu satub oma isa patu pärijana KGB võrku ka Alviku poeg Hannes, kelle naine Ester magab omaenda mehe kõrvalt veel seitsme partneriga.

Usub ainsuse ideesse

Loe veel

Siia juurde kuulub nii-öelda esimese korra müstika. Maksab vaid üks ja esimene armastus, üks abielu, üks tapmine, üks reetmine. „Vahe on väga suur, kui küsimus on, kas üks kord või null korda. Vahe on aga väga väike, kui küsimus on, kas üks kord või tuhat korda.” See on range neitsilikkuse filosoofia. Hoolimata suurest seksimisest, mis „Koeratapjas” käib, jääb seks isutuks, sest seda

diskrediteerib patriarhaalne Ainsuse idee. Nõu ühelt poolt taunib sellist ühe korra müstifitseerimist (pagulaskogukonna suhtumine Hannesesse kui reeturi poega), aga usub teisalt ise selle kehtivust (Hannesest saabki reetur). Üks jumal, üks maa, üks naine.

„Koeratapja” liugleb vahelduvatel ajaplaanidel 1940. ja 1980. aastate vahel Eestis ja Rootsis, andes omamoodi suurejoonelise kokkuvõtte eestlase väärdunud sidemeist oma kodumaaga noil ajul. See käib nii Eestisse jäänute kui ka pagulusse siirdunute kohta. Tiefi valitsuse hukk oli rüütlite lahkumine maalt. See laostas nii suhte maaga kui ka suhted mehe ja naise vahel. Hästi seksida saab vaid vaba inimene vabal maal.

ENN NÕU

(snd 1933)

Sündis Tallinnas agronoom Joosep Nõu perekonnas, käis koolis algul Hiiul, alates 1944 Rootsi koolides, kõrgema meditsiinilise hariduse omandas Uppsala ülikoolis (dr med 1978), kus töötas dotsendi ja juhtiva kopsuarstina kuni 1998.

1957 abiellus kirjanik Helga Nõuga, kolm last.

Esikromaan „Pidulik marss” (1968), romaanidiloogia „Lõigatud tiibadega” ja „Pärandusmaks” (mõlemad 1976, väliseestlased kaaperdavad Rootsi lennuki ja nõuavad Eesti iseseisvuse tunnustamist), romaanid „Nelikümmend viis” (1984, mehe keskeakriis), „Koeratapja” (1988), „Presidendi kojutulek” (1996, pagulane hakkab Eesti presidendiks), „Mõtusekuke viimne kogupauk” (2005, Muhust väljarändajad Kaug-Idas 20. sajandi alguses).

Novellikogu „Vastuvett” (1972)

Andis koos Mart Oravaga välja alustrajava uurimuste- ja dokumendikogu „Tõotan ustavaks jääda... Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992” (2004, 1720 lehekülge).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare