Eesti lugu: Gert Helbemäe „Sellest mustast mungast”

16. sajand tegi lõpu keskaegsele Liivimaale: senist elukorraldust kõigutasid usupuhastus ja sisevastuolud, 1558. aastal puhkenud Liivi sõda paiskas selle lõplikult segi. Gert Helbemäe romaan aga kirjeldab murrangulise sajandi algust sootuks ootamatust vaatenurgast.

„Sellest mustast mungast. Üks kroonika elust, surmast ja ajast ning inimestest selle sees” ilmus paguluses aastatel 1957–1958. Üsna eriline on juba teose vorm: Helbemäe romaan kujutab en­dast mälestusteraamatut või ka pihtimust, mille „autoriks” on Tallinna rännanud noor dominiiklane Hinricus. Nii pakub teos siinsele ajaloole teist vaatenurka mitmes mõttes: Eestit vaatab ta võõramaalase, Martin Lutheri algatatud usupuhastust aga vana katoliku usu esindaja pilgu läbi.

Meenutused algavad Lüübekis veedetud lapsepõlvest. Revelist teab pagari poeg toona vaid niipalju, et sealt pärineb nisu, millest ta isa saiu küpsetab. Helbemäel on annet kirjeldada keskaegset linnaelu ja kultuuri rohkete ilmekate detailide abil: siit saab aimu nii igapäevaelust kui ka alkeemiast, nii kaubandusest kui ka käsitööst, nii õpetatud teoloogiast kui ka rahva viimsepäevaootusest. Ning kui pagaripoiss Heinrichist saab vend Hinricus ja ta saadetakse Tallinna dominiiklaste konventi, siis maalib ta elava pildi ka Tallinna olustikust.

Helbemäe juhatab võõramaalase pildi Liivimaast sisse üsna teravmeelselt. Nimelt pole Liivimaa sugugi selline, nagu Hinricus ootas. Kerjusmungaks otsustab ta hakata soovist usku kuulutada – ja selleks sobiva tööpõllu loodab leida oma kujutelmades ikka veel paganlikult ja karedalt Liivimaalt. Kui aga Tallinna hall paekivi vahetab välja Lüübeki punase tellise, leiab Hinricus end sootumaks teisest olukorrast. Rahva seas jutlustamise asemel kaubitsevad Tallinna dominiiklased nii kala kui ka palvustega, aga linna tabanud katku ajal lähevad koos temaga inimesi abistama ainult mõned vennad. Konvendi ja linnavõimude suhted on keerulised ning intriigidesse tõmmatakse kaasa ka misjonärielust unistanud Hinricus.

Fiktiivse peategelase kõrval kohtab romaanis mitmeid ajaloolisi tegelasi ning allikatest tuntud sündmusi. Et aga kirjanik saadab oma kangelase Tallinna  samal ajal, kui siia jõudsid esimesed luterlikud tekstid ja jutlustajad, näikse sündmustik keskenduvat eelkõige usupuhastuse põhjustele. Rõhutades inimeste abitust haiguste, katku ja surma ees, kujutab Helbemäe neid pidavat igapäevast vahetuskaupa jumala ja kirikuga: hirm puhastustule ja põrgu ees võimaldab kirikul kaubelda patukustutuskirjade (indulgentside) ja hingepalvustega. Kaupmeestena ongi kujutatud nii dominiiklasi, kes püüavad oma vara üha suurendada, kui ka kogudusepreestreid, kes nõuavad talupoegadelt matuste eest liigkasu. Romaanis põhjustab vimma kloostrite ja kirikute vastu niisiis nende liigne ahnus. Selline tõlgendus on küll klassikaline, kuid kajastab pigem usupuhastuse aegset kriitikat katoliiklaste pihta. Sündmuste põhjuseid tuleks siiski otsida ka mujalt: Tallinnas 16. sajandi alguses valitsenud pinevate olude juured peitusid ka võimude omavahelistes vastuoludes ja kasvavas Vene ohus.

Omamoodi psühholoogiline

Ka dominiiklaste puhul pärineb enamik tolle aja kohta käivaid allikaid konvendi vaenlastelt. Neid aga kerjusmunkadel jagus, sest reformatsiooni ajal koheldi just neid palju valjumalt kui teisi katoliku vaimulikke. Allikates hoolega järge pidades laseb autor Hinricusel kirjeldada, kuidas dominiiklastelt võetakse vara ja õigus jutlustada, kuidas hiljem pildirüüste nime all tuntud sündmuste ajal (1524) laastab rahvas ka nende kirikut ja nad viimaks linnast välja aetakse. Paradoksaalselgi moel jääb pigem uuenduste poole kaldunud Hinricuse viimaseks seikluseks Eestimaal osalemine katses konvent taastada, mis aga ei kanna ordumeistri ja maa-aadli toetusest hoolimata vilja. Sellel taustal on aga oluline silmas pidada, et võrreldes dominiiklaste saatusega ei toimunud kogudusekirikutes üleminek uuele usule sugugi nõnda järsult. Samuti püsisid katoliku piiskopid ja osa kloostreid Liivi sõjani ning mängisid veel küllaltki olulist rolli.

Romaan ei piirdu siiski vaatega ülemkihtide ellu. Helbemäe laseb oma peategelasel maarahva keele ära õppida ning taas kord võimaldab just võõramaalase pilk olusid elavalt kujutada ja ühtlasi kritiseerida. Hinricuse kirjeldused linna mittesakslaste ja maarahva eluolust kõnnivad üsna ühte rada eesti ajalooromaani põhiteemadega. Maal koormavad rahvast mõisnikud ja kirikuhärrad, linnas on aga mittesakslastel raske pääseda meistrite hulka. Rahvas, kellele on kirik võõraks jäänud, otsib sageli abi pigem ebausust. Kuigi Hinricus ei leiagi lõplikku vastust küsimusele, kas talitada eksijatega süda­me või seaduste järgi, ei leidu eesti ajalooromaanides ilmselt ühtegi teist samavõrd positiivselt kujutatud võõramaist munka. Helbemäe on aga oma keskaegse kangelase „kodustamiseks” lasknud tal suuresti omaks võtta eesti ajalootõlgenduse.

Lõpetuseks ei saa aga märkimata jätta, et kirevast ajaloolisest olustikust ja süžeest hoolimata võib teost ühtlasi lugeda psühholoogilise romaanina – ja seda ehk isegi esmajoones. Teisteski Helbemäe romaanides on kesksel kohal küsimus: kas on võimalik elada mingi filosoofia järgi? Mungaelu pakub selle vaagimiseks ideaalset võimalust – tähendab see ju pidevat võitlust iseendaga.

Gert Helbemäe

(1913–1974)

Lõpetanud Tallinna prantsuse lütseumi, töötas ta esialgu ajalehereporterina, hiljem aga riigi ringhäälingus.

Samal ajal tegi ta algust raadiole kuuldemängude kirjutamisega, ka pärinevad temalt mitmed tuntud laulutekstid.

1944 põgenes Saksamaale, kus oli ümberasujate laagris Lüübekis, kus algab ro­maani „Sellest mustast mungast” tegevus. Ta väisas ka Lüübeki linnaarhiivi, kust leidis ainest teistegi vana Tallinna käsitlevate jutustuste jaoks.

1947 siirdus Helbemäe Inglismaa­le, kus ta töötas mõnda aega BBC muusikasaadete toimetuses. Sa­ma aasta lõpul andis ta välja ajalehe Eesti Hääl esimese numbri ja jätkas seda tööd elu lõpuni.

Tema esimesed romaanid „Elamata elu” (1952) ja „Kägu odraokkaga” (1953) keskenduvad 1940. aastatele, mitmed hilisemad aga hingepaguluse teemale – romaan „Ohvrilaev” (1960) ja  näidend „Üleliigne inimene” (1972).

Kokku on Helbemäelt ilmunud seitse romaani ja umbes 30 kuuldemängu, aga ka näidendeid, noorsoojutustusi ja memuaare.

Tsitaat raamatust

•• „Nagu linnas kõigil teada, on Tallinnas üks laisku munki täis klooster, kus kaubitsetakse niisa­ma agaralt nagu Jeruu­salemma templis, kust meie õnnistegija Jeesus Kristus äritsejad piitsaga välja ajas. /.../ Nad kaup­levad endile vaeste su­rijate testamente, sun­nivad puhastustule hir­mu kartusest varan­dusi kloostrile pärandama ja kui nad elavast inimesest jagu ei saa, tungivad nad nagu rohutirtsude parv surnu­majja, viivad kaasa raha, hõbeda ja vase ning ütlevad, et seda kõike on surija nendele võlgu palvete eest.”

Lk 249–250