Eesti lugu: Heino Kiik „Maria Siberimaal”

 (26)
Eesti lugu: Heino Kiik „Maria Siberimaal”
„Maria Siberimaal” raamatuna ilmumine 1988. aastal tähistas sõnavabaduse jõudmist ENSV-sse.Marko Mumm

„Ma­ria Si­be­ri­maa­l” on teos, mil­le pelk il­mu­mi­ne ise tä­his­tas uue ajas­tu al­gust. Aas­tail 1988–1989 pai­su ta­gant pää­se­nud nn ava­li­kus­ta­mis­kir­jan­du­se lai­ne an­dis mär­ku, et Gor­bat‰ovi lu­ba­tud sõna­va­ba­dus on jõud­mas Ees­tis­se.

1988.–1989. aas­tal il­mu­sid koos Hei­no Kii­ge ro­maa­ni­ga „Ma­ria Si­be­ri­maa­l” (1988) ka Ar­vo Val­to­ni „Ma­sen­dus ja loo­tu­s” (1989) ja Rai­mond Kaug­ve­ri „Kir­jad laag­ris­t” (1989). Kõik need raa­ma­tud kõne­le­vad elust Si­be­ri van­gi­laag­ri­tes ja sun­da­su­mi­sel. Nii tä­his­tab nen­de il­mu­mi­ne ühe suu­re ta­bu murd­mist – Nõuko­gu­de Lii­dus ei oleks neil tee­ma­del ava­meel­se­te teos­te aval­da­mi­ne va­rem mõel­dav ol­nud. Se­da näi­tab ka tõsia­si, et kui Kiik esi­tas oma (õigu­poo­lest ju­ba 1978. aas­tal val­mi­nud) kä­si­kir­ja 1985. aas­ta ro­maa­nivõist­lu­se­le, siis lükkas Ïürii sel­le ta­ga­si. Mõnevõrra le­vis „Ma­ria Si­be­ri­maa­l” kä­si­kir­ja­lis­te koo­pia­te­na, kuid ju­ba see­gi te­ki­tas au­to­ri­le se­kel­du­si jul­geo­le­kuor­ga­ni­te­ga. Trükisõnas il­mus ro­maan kõige­pealt aja­kir­jas Loo­ming (1987) ja raa­ma­tu­na järg­mi­sel aas­tal vast asu­ta­tud kir­jas­tus­koo­pe­ra­tii­vis Ku­par. Aeg hak­kas tões­ti muu­tu­ma.

„Ma­ria Si­be­ri­maa­l” kir­jel­dab ühe pe­re loo kau­du 1949. aas­ta märt­siküüdi­ta­mi­se­ga Si­be­ris­se ümbe­ra­sus­ta­tud ini­mes­te saa­tust. Ro­maan tu­gi­neb Hei­no Kii­ge ema ja noo­re­ma ven­na mä­les­tus­te­le – just ne­mad on ro­maa­ni Ma­ria ja te­ma po­ja Kar­li pro­totüübid. Ema­le on­gi teos pü-hen­da­tud. Väl­ja­saat­mi­se põhju­seks oli pe­rei­sa, kes oli ju­ba 1945. aas­tal ar­re­tee­ri­tud ja saa­de­tud sun­nitöö­laag­ris­se, kus ta 1947. aas­tal su­ri. Ent süüdimõis­te­tu surm ei pääst­nud te­ma pe­ret veel vas­tu­tu­sest. Koos ema, ven­na ja va­nae­ma­ga oli sun­da­su­mi­se­le mää­ra­tud te­ge­li­kult ka tu­le­va­ne kir­ja­nik ise. Kuid ta pää­ses väl­ja­saat­mi­sest tä­nu õnne­li­ku­le ju­hu­se­le – töö­le Vil­jan­dis, kust te­da ot­si­da ei osa­tud, just na­gu juh­tub ro­maa­nis­ki Ma­ria kesk­mi­se po­ja Hen­no­ga.

25. märt­sil 1949 küüdi­ta­ti Ees­tist Si­be­ris­se um­bes 20 000 ini­mest – see oli jõhker võimu keh­tes­ta­mi­se akt, mil­le eesmärk oli nõrges­ta­da uue kor­ra vas­ta­seid ja kol­hoo­si­kor­ra keh­tes­ta­mi­se­le ta­kis­tu­seks ol­nud ta­lu­ma­jan­dust. Kui 1980. aas­ta­te lõ-pus sai vii­maks võima­li­kuks nii sel­lest kui ka teis­test rep­res­sioo­ni­dest ava­li­kult kõnel­da, siis lah­va­tas nii hu­vi ma­ha­vai­ki­tud tee­ma­de vas­tu kui ka ku­na­gis­te van­gi­de-küüdi­ta­tu­te soov oma ko­ge­mus­test ava­li­kult rää­ki­da. Olu­li­seks ees­ku­juks sel­le koh­ta, kui­das kaua ae­ga al­la­su­ru­tud mä­les­tus­test üle­pea kõnel­da, said just need­sa­mad esi­me­sed ro­maa­nid – seal­hul­gas ka „Ma­ria Si­be­ri­maa­l”.

Oleks aga võima­tu kir­jel­da­da tüüpi­list Si­be­ri saa­tust: sun­d-asu­ni­ke eluk­äik ja eluo­lu sõltus vä­ga pal­ju­dest as­jao­lu­dest. Neid ku­ju­tab häs­ti ka „Ma­ria Si­be­ri­maa­l”. Asu­ni­ke elu sõltus nii sov­hoo­si-kol­hoo­si elujär­jest ja juh­ti­dest kui ka loo­dus­li­kest olu­dest. Mää­rav roll oli sa­ge­li ka ko­dus­tel taus­tajõudu­del: näe­me, et ro­maa­nis pääs­ta­vad Kar­li elu just ra­ha­saa­de­ti­sed Ees­tist.

Siber – suur paradoks

Sünd­mus­tik on an­tud eda­si val­da­valt Ma­ria si­se­mo­no­loo­gi kau­du, mis pen­del­dab tun­de­li­selt Si­be­ri-ole­vi­ku ja käest ka­du­nud mi­ne­vi­ku va­hel. See on sõren­dus­te- ja hüüatus­te­roh­ke tekst, mis taot­leb va­he­tut ja emot­sio­naal­set mul­jet. Ent va­hest kõige il­me­ka­malt näi­tab ro­maan se­da, et väl­ja­saa­de­tu­te maailm oli­gi pal­jus­ki just nais­te maailm: küüdi­ta­tu­te seas do­mi­nee­ri­sid nai­sed ning lap­sed ja teis­me­li­sed noo­red. Küüdi­ta­tud nais­te me­hed olid sa­ge­li ju­ba sur­nud või van­gis – ja Tei­se maail­masõja inim­kao­tus­te tõttu oli mees­test tühi ka Si­ber. Märk­sa ker­gem oli pe­re­del, kust oli sun­da­su­mi­se­le saa­de­tud ka täis-jõus mees­te­rah­vas. Kuid sa­ge­da­mi­ni sõltus toi­me­tu­lek sel­lest, kui mi­tut last ja va­nai­ni­mest pi­di asu­mi­se­le saa­de­tud üksik nai­ne ülal pi­da­ma. Nõnda õnnes­tub ka sel­le ro­maa­ni Ma­rial oma poeg näl­ja­sur­mast pääs­ta, ku­na aga te­ma sõbran­na Al­ma jä­tab kol­me last toi­tes ise elu­ga hüvas­ti.

Loe veel

Ro­maa­ni tei­ne telg on Kii­ge­le nõnda ise­loo­mu­lik pe­re­me­he­lik­ku­se tee­ma. Küüdi­ta­tud saa­de­ti ena­mas­ti ma­hajää­nud piir­kon­da­des­se. Siis­ki ku­ju­tab Si­ber Ma­ria – ees­ti ta­lui­ni­me­se tüüp-ku­ju – jaoks oma­moo­di suurt pa­ra­dok­si. Oma vil­ja­ka ja pak­su mus­ta mul­la­ga, küllu­se ja rik­ku­se­ga võiks see ol­la tõeli­ne tõota­tud maa. Ent plaa­ni­ma­jan­dus­li­kes sov­hoo­si­des-kol­hoo­si­des muu­tub töö just­kui tsir­ku­seks ega vii ku­hu­gi. Tõmma­tes pa­ral­lee­le mõisa­moo­na­ka­te­ga, osu­tab Kiik, et ka­du­ma on läi­nud pe­re­me­he­tun­ne – just sa­ma­le jä­rel­du­se­le jõudis ta ka oma ro­maa­nis „Ton­diöö­ma­ja” (1970), mis rää­gib kol­hoo­si­de al­gu­sa­jast Ees­tis 1940.–1950. aas­ta­tel.

Ta­lu­poeg­lik tö­öee­ti­ka on ka „Ma­ria Si­be­ri­maa­l” väär­tus­ke­se ja mõis­ta­gi viib see te­ge­la­sed pea­gi üsna hea­le jär­je­le. Esial­gu on Ma­ria eesmärk mit­te sur­ra suur­de õnne­tus­se. Ent nii­pea kui eluo­lu on sis­se sea­tud ja po­ja elu pääs­te­tud, la­seb Ma­ria end kaa­sa haa­ra­ta pe­re­nai­se­li­kust eda­sipüüd-lik­ku­sest nii „sah­voo­si” kui ka oma ma­ja­pi­da­mi­se aren­da­mi­sel. See peab pai­ka ka laie­ma üldis­tu­se­na: 1950.–51. aas­tal hak­ka­sid sun­da­su­ni­ke olud tões­ti vä­he­haa­val pa­ra­ne­ma.

Puudutab tabuteemat

Vii­maks ei saa mär­ki­ma­ta jät­ta, et ro­maan on hea näi­de sel­lest, kui­das ilu­kir­jan­dus­li­kus vor­mis on ker­gem kõnel­da Si­be­ri-mä­les­tus­tes ena­mas­ti ta­buks jää­va­test tee­ma­dest – näi­teks tõsias­jast, et igas külas pi­di kee­gi küüdi­ta­tu­te seast jul­geo­le­ku­le „sa­lak­s” hak­ka­ma. Ro­maa­ni­te­ge­la­se­na võib Ma­ria se­da möön­da. Na­gu vaa­gi­da se­da­gi, mil mää­ral oli küüdi­ta­mi­se ta­ga te­ma soov Nõuko­gu­de võimult uus­maa­koh­ta saa­da – just sel­lest sai hoo­gu va­na vaen ja pea­le­kae­ba­mi­ne. Kiik puu­du­tab nii­siis ava­meel­selt se­da­gi va­lu­sat, kee­ru­list ja pal­jus­ki lah­ti rää­ki­ma­ta tee­mat, et küüdi­ta­mis­te ja ar­re­tee­ri­mis­te­ni vii­nud kae­bu­sed pä­ri­ne­sid pa­ha­tih­ti ka ko­ha­li­kelt, kes klaa­ri­sid sel moel sa­ge­li õige va­nu ar­veid.

Heino Kiik (1927)

Sündinud Avinurmes talupidaja peres.

1956. aastal sai EPA-st agronoomihariduse.

1963. aastast on kutseline kirjanik.

1987. aastal kuulus nende üheksa eesti kirjaniku hulka, kes asutasid kirjastuskooperatiivi Kupar, et lõhkuda riiklik kirjastamismonopol.

Kirjanduses on Kiik olnud ikka tabude murdja, mistõttu tsensuur ei lasknud mitmel käsikirjal Nõukogude ajal ilmuda.

Kiige läbimurdeteos oli panoraamromaan „Tondiöömaja” (1970) kolhooside algusajast.

Tuntud on ka romaanisari Arve Jommist (1971–1990) ja skandaalne „Mind armastas jaapanlanna” (1987–1992).

Romaan „Maria Siberimaal” on ilmunud ka soome, leedu, vene ja prantsuse keeles.

Ta on avaldanud populaarteaduslikke raamatuid, nagu „Taimetark” (1968–1986) ja „Maailma viljad” (1982–1986).

Viimasel ajal on Kiik avaldanud palju memuaristikat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare