Katoliku preester Henrik pani seega kirja Baltikumi emaloo ning selle sisuks on kohalike põlisrahvaste ristimine vee, tule ja mõõgaga aastail 1184–1227. Et lätlased võtsid ristiusu kergemini vastu ja lõid sakslastega mesti, siis käsitleb kolm neljandikku Henriku kroonikast sakslaste ja lätlaste võitlust eestlaste vastu, milles Henrik ise 20 aasta vältel osales. Niisiis on Baltikumi tüvitekstiks ja kõigi teiste lugude aluseks valdavas osas – võetagu seda sümboolselt või mitte – eestlaste paganliku kangekaelsuse murdmine. Kui see saab murtud ja viimaks ka saarlased alistatud ning Tarapita asemel Jeesus troonile tõstetud, lõpeb kroonika kiidulauluga Neitsi Maarjale, kellele piiskop Albert on siinse ala (Maarjamaa, Terra Mariana) pühitsenud.

Keskajal hüüti Neitsi Maarjat ka meretäheks. Ave, maris stella, Dei Mater alma („Ole tervitet, meretäht, jumala trööstiv ema”) – nii algab kuulus 8. sajandi kirikuhümn. Henrik ei jäta seda kroonikas meenutamata: „Nõndap, nõndap valvab meretäht ikka oma Liivimaa üle.” See meretäht, millega Neitsi Maarja samastati, oli Põhjanael, kindlaim punkt põhjataevas ja kõigi meremeeste kaitsja. Niisama vankumatu pidi igale kristlasele olema Neitsi Maarja toetus. Põhjanaelal oli ka eesti rahvausundis taevaliku keskpunkti tähendus. Nagu näeme, oli meie maa enne ja jäi ka pärast ristiusku pööramist Põhjanaela tunnistajaks, ainult et nüüd üha naiselikuma alltooniga.

Ajalooliselt erinev lähenemine

Eestlased on Henriku loo nimetanud muistseks vabadusvõitluseks ja tähistavad tänavu sügisel selle 800-aastast tähtpäeva (1208 tungisid ristisõitjad esimest korda Lõuna-Eestisse). Eesti ajaloolased on kõnelnud ristisõdijate materiaalsetest ja võimuhuvidest, loodetavast sõjasaagist ja maavaldusest, vastandades sellele eestlaste vabadusiha. Saksa ajaloolased rõhutavad seniajani pigem ristiusu toojate idealistlikke motiive, nende valmidust kannatada õilsa idee nimel materiaalset kahju või kaotada isegi elu. Mõlemad tõlgendused on ajalooliselt õiged ja mõlemad lahendused teaduslikult põhjendatavad. Läti Henriku ajaraamatust ehk Maarjamaa alusnarratiivist võib välja lugeda nii üht- kui ka teistpidi argumente ning tuletada erinevaid rahvuslikke ajalugusid.

Henrik oli katoliku preester ja kirjutas ajalugu muidugi kristliku misjonäri käega. Kuid ta oli ka tõeline kroonik selles mõttes, et tema keel jääb erinevaid ajaloo osalisi kujutades põhiliselt erapooletuks. Henrik ei ilusta suurt midagi: kristlased „mõrvavad” ja „rüüstavad” mõnikord hullemini kui paganad ning kristliku armujumala kättemaksuhimu on enamasti siiras. On küll suuri erandeid, näiteks „rõõm” (gaudium), mida jagub pea ainult kristlastele. Paganad on samuti inimesed, kuid hingeõnnistuseni nad ei jõua. Henriku kroonikas on vaatepunktide “postmodernset” vaheldumist ja suhtumiste pluralismi, mida moodsates, nii-öelda teaduslikes ajalugudes naljalt ei leia.

Läti Henrikut tundmata ei olda ei ajalooliselt, poliitiliselt ega kultuuriliselt pädev Eesti kohta üldistusi tegema. Enne kui rinda pista „Kalevipoja”, läti „Karutapja” või Puškiniga, peaksid Baltikumi lapsed koolis tundma õppima Henriku kroonikat. Siin on malelaua seis kristliku ajastu avangus kätte näidatud. Saab selgeks sakslaste idee ja himu vahel vankuv olek ning venelaste alati hüppevalmis hoiak siinsesse maasse suhtumisel. Saab selgeks lätlaste ja leedulaste erinev strateegia võõraste kohtlemisel. Saab selgeks ka see, et kunagi pole selge, kas Sakala on täna liidus Ugandiga riialaste vastu või riialastega Ugandi vastu või riialaste ja Rävalaga saarlaste vastu. Eelkõige veendume, et iga rahvas on loodusjõud, mis püüab teisi ebakristlikult oma huvides ära kasutada.

Läti Henriku kroonika ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe ja stiililt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatide paljususelt. Piibel oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses Lähis-Idas. Ordurüütlid kõnelevad Iisraeli meeste sõnul, paganad tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos Tarapitaga langeb Egiptuse vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu elu on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab taeva ja põrgu igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. Inimese ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta filosoofia.

Keeleteadlase Julius Mägiste Rootsis tehtud tõlge ilmub Eestis esimest korda.

Henrik (Henricus) ehk Läti Henrik (Henricus de Lettis),

u 1188 – u 1259

Sündis u 1188 Magdeburgi ümbruses küla-aadliku perekonnas

Õppis Lübecki lähedal Segebergi augustiinlaste kloostris, saabus 1205 ristisõitjana Riiga ning pühitseti 1208 preestriks; jäi kuni surmani Ümera lätlaste hingekarjaseks

Võttis osa enam kui 30 sõjakäigust, ristis elu jooksul üle 10 000 inimese, mõnikord mitusada päevas; oli läti, eesti ja liivi keele tõlk

Kirjutas oma kroonika aastail 1224–1227, ladinakeelse teksti avaldas J. D. Gruber Saksamaal 1740

Kroonika on tõlgitud saksa (1747), vene (1876), läti (1883), inglise (1961), leedu (1991), soome (2003), itaalia (2005) keelde

Eesti keeles avaldas saksa keelest tehtud tõlke Jaan Jung aastail 1881–1883; ladina keelest on kroonika tõlkinud Julius Mägiste (1962, kordustr. 2008) ja Richard Kleis (1982, kordustr. 1993, 2005)

2006 ilmus Andrei Hvostovi näidend „Henrik”

Noorte kontseptualistide mängufilmis „Malev” alapealkirjaga „Läti Henrik valetas!” (2005) ei kujutata eestlasi mitte riiakate ja kangekaelsetena, vaid juhmivõitu rahuarmastava rahvana, kes ei osanud õieti mõõkagi käes hoida.