Eesti lugu: Ilmar Talve „Juhansoni reisid”

Soomepoiss Ilmar Talvel oli ümarate prillidega humoristlik intelligendinägu ja kõige kiiremad jalad: sprindis, kau­gus­hüppes ja soome keeles ei saanud tema vastu mitte keegi. Seesama amplituud võiks iseloomustada Talve elutööd.

Ilmar Talve eluhoiakus paistab juba varakult silma teadlik edasipüüdmistung, tahe tõusta välja kitsavõitu olemispiirist, soov kuuluda intellektuaalsesse ja sotsiaalsesse eliiti, kus võiks vaba loova inimesena tööd rügada mitte enam isikliku äraelamise huvides, vaid oma rahvale ja riigile au, kuulsust ja kasu teenides – ning tõmmata siis jõudehetkil härrasmehena hästi lõhnavat, hüva tubakat.

See ei olnud mitte Talve isiklik, vaid mõnes mõttes kogu tema põlvkonna, esimese ja pikka aega ainsa vabas Eestis oma nooruse veetnud põlvkonna ideaal. Meenutatagu vaid generatsioonikaaslase Jaan Krossi iseennast suureks kasvatavaid tegelasi ja seda härrastubakat, mida nad endale aeg-ajalt lubavad.

See oli põlvkond, kellele olid loomupäraselt määratud laialdased riiklikud ülesanded. Mitte kellelegi ei varem ega hiljem pole Eesti riik olnud nii oma kui neile, kuid nad ei jõudnudki selle valitsemiseni. Riigi hingusele minnes jätkasid nad riiklike ülesannete täitmist kultuuritöös. Riikliku vastutuse ja distsipliiniga. Talve oli paguluses üks hoolsamaid: kultuurikandja mitmel rindel ja jätkuvalt rindemees ka muus mõttes – oma seisukohtades alati poliitiline. Õieti paelus teda üksainus hõlmav poliitiline printsiip, radikaaldemokraatia, mille mõistmiseks loetagu vaid Talve tippteost „Maja lumes”. Temast sai Turu ülikooli professor ja mainekas võõrkeelne teadlane, aga ta suutis endale oma kolme romaani ja novellikoguga tagada koha ka eesti kirjandusloos.

Tema publitsistika kuulutas põhiliselt ühte sõnumit: oleme pagulased ja võõrsil vaid ajutiselt. Kunagi naaseme Eestisse nagunii, olgu või surnuna, ja meie kohus on töötada selle nimel, et koju jõudes oleksime endisest tugevamad nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pagulus ei ole vabaduse nauding, pagulus on riiklik ülesanne – kohustus teenida Eesti Vabariiki väljaspool selle territooriumi.

Range töödistsipliin

Kui mingil hetkel selgus, et see polegi paljas pagulasretoorika, vaid asjade loomulik käik, oli taas põhjust tubakat popsutada. Talve härrastubaka mõnusat haisu sain minagi aastal 1989 Helsingis tunda. Kirjanik oli siis juba 70-aastane ja oma eluplaani justkui edukalt täitnud. „Maapagu”, tema viimane ja mahukaim romaan Noor-Eesti Euroopa-elamusest 1906–1917, ühtlasi Talve enda elufilosoofia kokkuvõtt, oli äsja ilmunud. Aga mis veel kõik tulemas polnud! Paks eesti kultuurilugu ja tuhat lehekülge mälestusi, millest ei osanud undki näha.

Kõike seda ei saavutatud riiklikult range töödistsipliinita. Juba 1942 ülikooli lõpetades oli Talve sisse seadnud iseäraliku ööpäevaplaani. Kell 9–16 oli ta tööl Eesti Rahva Muuseumis, kell 18–21 magas, kell 21–3 öösel õppis ja tegi teadust, seejärel magas kuni 7.30 ja tõttas Raadile tööle. Üliõpilasena saavad nii mõnedki sellise kunsttükiga hakkama. Talve suutis range režiimi järgi elada hiljemgi.

„Juhansoni reiside” kirjutamise aegu 1958. aastal elati veel Stockholmis, peres oli kaks last, isal alles väitekiri pooleli, aga stipendium otsas. Talve tegi Eesti Kirjanike Kooperatiivile ettepaneku, et loovutab kolme kuu pärast romaani käsikirja, kui saab 900 krooni ettemaksu. Nii ka läks. Selle tarvis pidi ennelõunati uurimisinstituudis töötav mees, kes päeva teisel poolel istus raamatukogus väitekirja kallal, sulge peos hoidma ka öösiti. „Juhanson” sündiski kiirustava öötööna.

Ettevalmistusi oli muidugi tehtud kümme aastat. Talve inimesena oli iroonik, aga tema muu proosa ei anna autori naljasoonest palju aimu. „Juhanson” on erand, siin praalitakse ja tehakse koomuskit kas või vägisi, et aga eluga hakkama saada. See ongi Talve suur vabanemisromaan: öine vabanemine väitekirja päevasest tõsidusest, vabanemine sõjatraumast sõja koomilise pisendamise kaudu, vabanemine võõrkeelte pragmaatilisest kitsusest emakeele lopsakalt lobisevasse rüppe langedes.

Endale tuleb härra öelda

„Juhanson” jätkab oma esimeses pooles mõneti August Gaili­ti „Isade maa“ (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung’i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled ini­mene olnud.

Juhanson on enne Soome armeesse saabumist kandnud juba nii Vene kui ka Saksa mundrit ja sõjalist „tervitamist õppinud nii eesti, vene, saksa kui ka soome viisil, aga teatavates olukordades lähevad need suure kiirusega vahel segamini”. See pole mitte printsiibituse ülemlaul, vaid maise eetika vastuseade ideede kärale. Mind huvitas see, kirjutab Talve, kuidas tapatalgutest eluga välja tulla ja mitte närve kaotada. Sõda on teiste asi, meie pidime end hoidma muu jaoks.

Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.

Sõjast romaanis niipalju, et kui purjus leitnant Kurkinen öösel üksipäini venelaste vastu rünnakule roomab, siis toovad eesti poisid ta terve nahaga tagasi ja saavad kangelasteo eest puhkuse Helsingis. Niisugust sõda pidas Talve juba päris inimlikuks

ILMAR TALVE

(1919–2007)

Sündis 1914. aastal Venemaale läinud Johannes Thalfeldti (hiljem Talve) ja tema naise Ida (snd Tamjärv, ema snd Kreutzwald) pojana Petrogradi kubermangus Mga raudtejaamas Ingerimaal; perekond naasis Eestisse 1920

Õppis 1938–1942 Tartu ja 1947–1951 Stockholmi ülikoolis peamiselt rahvateadust

Vabatahtlikuna (nn soomepoisina) Soome sõjaväes 1943–1944, läks 1944 Saaremaa kaudu Saksamaale, sealt 1945 Rootsi, 1959 Soome

1962–1986 oli Turu ülikooli soome ja võrdleva rahvateaduse professor

Uurimustest on hõlmavaimad rootsikeelne doktoritöö „Saun ja kuivati Põhja-Euroopas” (1960), soomekeelne „Soome rahvakultuur” (1979) ja emakeelne „Eesti kultuurilugu” (2004)

Romaanid „Maja lumes” (1952), „Juhansoni reisid” (1959, sm 1961, Stockholmi Eesti Teatris 1973) ja „Maapagu” (1988)

Omaelulooline triloogia „Kevad Eestis” (1997; kuni soomepoisiaja lõpuni), „Kutsumatu külaline” (1998; alates 1944 Saksamaal ja Rootsis) ja „Kolmas kodumaa” (1999; alates 1959 Soomes)