Eesti lugu: Jaan Kross „Keisri hull“


„Keisri hull” (1978) on eesti kirjanduse visiitkaart maa­ilmas. „The czar’s madman”, „Der Verrückte des Za­ren”, „Le fou du tzar”, „Imperatorski bezumets” jne – romaani pealkirjast on paljudes keeltes saanud sõnasild eesti kirjanduse juurde jõudmisel.

 „Keisri hullu” peategelase algkuju, polkovnik Timotheus Eberhard von Bock (1787–1836) läks oma kaasaegsete silmis peast segi kahel korral. Esiteks võttis ta endale aastal 1817 Holstre talutüdrukust naise ja teiseks saatis ta järgmisel aastal Aleksander I-le Venemaa põhiseaduse eelnõu koos märgukirjaga, milles ütles solvava siirusega näkku kõik, mis talle tsaari juures ei meeldinud. Aleksander lasi Bocki hulluks kuulutada ja vangi panna. Üheksa aastat hiljem, 1827 vabastas tsaar Nikolai I ta Schlüsselburgi kasematist kui mõistuse kaotanud mehe ja saatis tagasi kodumõisa Võisikule, kus Bockil igaks juhuks silma peal hoiti.

Just vanglajärgsel ajal rullub lahti „Keisri hullu” tegevus – kuni Timo von Bocki enesetapuni aastal 1836. Jutustajaks on Timo eestlasest naisevend Jakob Mättik, peategelasele perekondlikult lähedane, kuid eluhoiakult kauge isik, mis võimaldab mängu vahelduva fookuskaugusega.

„Keisri hull” ongi mõtteline dialoog Jakobi ja Timo ehk kompromissi ja kompromissituse va­hel. Mingit lahendust see dialoog ei too. Timo katse kompromissituse kaudu suureks saada on hinnatav, kuid ta ei suuda ellu jääda. Jakob jääb ellu, kuid ei tee mingit suuremaks saamise katset. Tähtis on nii katset teha kui ka ellu jääda. Või ellu jääda ja katset teha. Mõni aasta pärast oma romaani ilmumist ei kirjuta Kross alla „40 kirjale”. Ta ei näe selles katset, mis tagaks ellujäämise resp. kirjutamisvõimaluse säilimise.

Kompromisside meister

Krossi on nimetatud arukate kompromisside meistriks. Ehk oli tema taktika siiski pigem vältida situatsioone, kus küsimus oleks asetatud kompromissi ja kompromissituse liiga ühest vastust nõudvale vaekausile. Ta pidas selliseid situatsioone teoreetiliseks ja umbusaldas teooriat. Imetles pigem asjade elulist terviklust, või ütelgem – teoreetilist ambivalentsust. Olgu selle kehastuseks siis mõni tubli tool või romaan. Tähtis on ellu jääda ja sulle osaks langenud tool valmis teha.

Kas Timo von Bocki kaks hullumeelset tegu – eesti naisega abiellumine ja julge ülesastumine keisri ees – võisid olla ka vastastikku mingi niitpeene põhjuslikkusega seotud, pole tagantjärele tuvastatav. Kuid arvan, et see niitpeen, tuvastamatu, aga just seetõttu ka ümberlükkamatu seosevõimalus oligi asjaolu, mis kogu Bocki juhtumi Krossi jaoks nii atraktiivseks muutis. Esmajoones Bocki eesti naine kui sõltumatuseakt Balti aadliprovintsis. Ning pärast seda provintslikku julgustükki – ja võib-olla, et sellest kuraasi kogunult – oma demo­kratismi demonstratsioon juba kõige kõrgemal tasemel, keisri enda ees. Aga mitte mõtted pole Bocki märgukirjas Aleksander

I-le kõige ehmatavamad. Mõtetest julgem on pöördumise stiil. Bock kõneleb, otsekui oleks ta parlamendisaadik ja vaidleks Aleksander I-le vaenuliku fraktsiooni esindajana vastu. Just säärane reaalne parlamentarism oli Vene keisrile kõige talumatum.

Õnnelik leid

Tegelaskujuna pidi Bock olema Krossile õnnelik leid. Tema kaudu sai ta näidata talle nii tähtsaid eesti siirdeid kõiges selles, mida peeti baltisaksa kultuuriks. Kõnealusel juhul eeskätt Bocki eestlannast naist Eevat alias Katharinat ehk Kittyt. Teiseks oli Bocki kuju kaudu võimalik väljendada oma suhtumist despootlikku võimu. Bocki märgukirja tsaarile paneb Kross teoses mõnuga ümber eesti keelde.

Autor ise pidas „Keisri hullu” poliitiliselt piiripealseks või isegi dissidentlikuks teoseks. Seda üllatavam, et romaani ei tervitanud vaimustusega mitte ainult eesti lugeja, vaid ka ametlik Moskva. Just Moskva vahetalitus aitas romaanil saada Krossi läbilöögiteoseks ka läänes. „Keisri hullu” vene tõlget trükiti Moskvas 1984–1985 üle 300 000 ja 1991 veel 50 000 eksemplari, sellele lisandus Tallinnas 1987 trükitud 120 000 – kokku niisiis ligi pool miljonit venekeelset raamatut.

Edu põhjus ei olnud mitte ainult „Keisri hullu” psühholoogiliselt põnev süžee ja mõnus jutustus, karakterite musikaalselt mõõdetud etteasted, poliitilise vägivalla ja perekondliku õrnuse, isikliku ja üldinimliku kaunis tasakaal. Teos paigutus suju-

Loe veel

valt vene kirjanduse dekabristlikku konteksti, kuhu kuulusid ka J. Tõn­janovi „Kühlja” ning B. Okudžava „Vaene Avrossimov” ja „Diletantide teekond”. Dekabristid, seega ka Bock nende eelkäijana, olid omamoodi püha rahvas: idealistlik kõrgaadel, kes oli pärast ülestõusu nurjumist alandatud põrmu – ülikute ja lihtrahva solidaarsuse sümbol, kel polnud mingit tegu neetud kodanlusega. Selles elitaarses keskkonnas võis sarjata ka isevalitsejaid ja poliitilist oportunismi.

Lääne lugeja nautis romaani rahvusvahelist miljööd, kus ei aetud mingeid tüütuid eesti asju. Romaanil oli kommertsliku kaldega „ajaloolise romansi” tunnuseid, mis mõjutas lugejamenu, kuid mitte romaani autorit, kes lugejaga pisut koketeerides hoidis lõpuni väärikat kunstilist nivood.

Jaan Kross (1920–2007)

„Keisri hull” tehti kõigepealt kättesaadavaks vene ja soome lugejale (1982), nüüdseks on tõlkeid 21 keelde, inglise keeles on romaani välja andnud neli eri kirjastust. Kõige enam on saksa väljaandeid (5), viimane neist ilmunud 2007

Teatrilavale tõi romaani 1984 Mikk Mikiver Draamateatris, 1988 lavastati see Moskva Uues Draamateatris (lav. M. Vail), 2006 Viljandi Ugalas (lav. Peeter Tammearu, Jaak Allik). Viimane lavastus püsib seniajani mängukavas.

„Keisri hull” on oma rahvusvaheliselt läbilöögilt võrreldav soome kirjaniku Mika Waltari romaaniga „Sinuhe, egiptlane” (1945, tõlgitud 40 keelde), mille edule aitas kaasa 1954 Hollywoodis vändatud film (rež. Michael Curtiz). „Keisri hullu” alusel on stsenaariume kirjutanud Grigori Kromanov, Andrei Tarkovski, Maria Šeptunova, Valentin Kuik ja Roman Baskin, kuid filmima pole julgetud asuda. Eriti ärevaks läksid jutud 1990. aastate lõpul, kui filmi peategelast pidi mängima tulema Gérard Depardieu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare