EESTI LUGU: Jaan Kross "Kolme katku vahel"

 (9)

Jaan Krossi esimene romaan „Kolme katku vahel” on eesti kirjanduse kõige mahukam stilistiliselt organiseeritud tervik. Ta on eesti ajalooromaani sümbol, XX sajandi teise poole eesti romaani sümbol ja pärast autori surma üha enam ka – tema enda isiku sümbol.

Ime, mille Jaan Kross romaaniga „Kolme katku vahel” korda saatis, on järeletegemist väärt. Meie ees on oma ideelise ja kunstilise sihi ulatuselt ning stilistikalt vägagi pretensioonikas, võiks isegi öelda, et elitaarne teos. Samas pole aga „Kolme katku vahel” mitte ainult Krossi loomingu, vaid kogu eesti kirjanduse kõige mõnusamalt loetavaid juturaamatuid. Romaani barokselt voogavalt sõnakoelt ei saa enam silmi lahti, see neelab endasse nii peenemaitselise maiasmoka kui ka tavalugejate arvuka pere.

Kirjeldused lõhnavad tänaseni otsekui puhta värske puidu järele, kusagil on meie omast kaunim reaalsus. Imetleme ajaloolise õpetatuse ja inimliku muheduse, sõnalise akrobaatika ja rahvaliku pajatuse elutarka sulamit, naudime Tallinna vaateid ja kummaliselt õdusasse valgusse asetatud asju ning kuuleme paeselt raskete karakterite kokkupuutel tekkivat kriginat. Köitvate lugude kirjutajad ei suuda enamasti olla ajalooliselt nii harivad, nagu on seda Kross oma esimeses romaanis. Ja ajalooliselt haritud suudavad harva nii meeleliselt köita.

Romaanist õhkub sedasama helget monumentaalsust, mis oli omane Krossi „maailma avastamist” kuulutavale luulele 1960. aastail ja Krossi enda isiku päevapoolele elu parimail hetkil.

Siis armastas ta korrata, et „elu on ikkagi üks paganama huvitav paik”. „Kolme katku vahel” on romaan, mille iga lehekülge tuhandest märgistab seesama rõõmus tõdemus. Ent see tuhat lehekülge proosarõõmu sündis aeglases sõnadevaevas nii umbes üks lehekülg päevas. Kross on meenutanud, kui raske oli üleminek luulest proosasse: loomise asemel tuli nüüd tegelda loominguliste probleemidega.

Proosa struktuur on keerulisem kui luule oma, väitis Juri Lotman. Luule oli Krossile liiga lihtsaks muutunud, ütleme meie. Ta pidi oma suure põdrasõnnihunnikuga maha saama: „Mmmm – mina”! („Põdrasõnnilaulud”) „Kolm katku” vastas sellele mõõdule. Lõi mõra maarahva-müüti Krossi innustajaks said Tallinnas sündinud Taani päritolu ajaloolase Paul Johanseni (1901–1965) tööd. Juba 1957 oli Johansen Saksamaal välja tulnud oletusega, et Pühavaimu kiriku pastor Balthasar Russow, omaaegse ajaloobestselleri „Chronica Der Prouintz Lyfflandt” (1578) autor, oli Kalamaja eestlasest voorimehe poeg.

Kalamajast oli pärit ka Kross ning see õhutas inspiratsiooni. „Kolme katku vahel” on ilmselt Krossi kõige isiklikum romaan: lugu eesti kirjanikust kui võõrast omal maal, lugu kirjutamisest kui salaasjast. Kui olla täpne, siis ei olnud Johansen Russowi eestluse avastaja – mittesaksa soerdiks pidasid Russowit mõned arvamusliidrid juba ta eluajal. Ning Kross polnud esimene valama Russowit ketserlik-karismaatilise tegelaskuju vormi. 1947. aastal oli samuti Kalamajassündinud Gert Helbemäe avaldanud Rootsis jutukogu „Vaikija. Jutte ja legende Vana-Tallinnast”.

Selle üks pikemaid palasid kannab pealkirja „Katsumus”, peategelaseks kirikuõpetaja Balthasar Russow: eestlase ja muulase järeltulija, oma kodulinna tuline patrioot. Helbemäe liikus enne Teist maailmasõda baltisaksa ringides, tema erihuvi oli Tallinn varasel uusajal ning temas võib näha Krossi teenäitajat ajaloolise proosa vallas. Nii ilmubki eesti kirjandusse see mõneti heroilise hoiakuga kirjamees ühiskonna madalamatest kihtidest, oma arvamustes iseseisev, kergelt geeniuse läikega.

Ent alles Krossi käe all vormus Helbemäe sõtkutud savi end võõra võimu all teostava eesti haritlase ürgtüübiks. „Kolme katku vahel” osutus eestlase ajaloohuvis pööret tekitavaks: esimest korda võis lai lugejaskond veenvas esituses tajuda oma ajaloo eesti-saksaskandinaavia mitmekultuurilist kirevust, mis mõjus reaalse vastukaaluna ametlikule ’paljurahvuselise nõukogude kultuuri’ teesile. Russow on ju olemuselt eesti opositsionäär, kuid ta ei tegutse alamkihtides ülemkihtide vastu ega ole mingi rahvusromantiline ülemkihikangelane. Krossi tegelased liiguvad ajalooliselt rikkalikus Balti miljöös vabade trotslike meestena. Just see võimaldas keskaegse linnakultuuri lähedale toomist ja avardas rahva eneseteadvust.

Loe veel

Nii baltisaksa kui ka eesti ajalookirjutus oli üsnagi arvuka eesti soost linnarahva ju peaaegu maha vaikinud. „Kolm katku” lõi mõra maarahva-müüti. Russow oli Baltikumis varase uusaja kõige väljapaistvam kirjamees. Ja kui teda tutvustati eesti kogukonnast võrsununa, siis näitas see, et siitmaa saksakeelne kõrgkultuur ei olnud üksnes Saksamaalt imporditud koloniaalkaup, vaid kerkis ka kohalike intellektuaalsete jõudude pinnalt. „Eesti” osa Eesti varases loos ei esindanud mitte ainult poolkeelsed võõrpäritolu kultuurikandjad, vaid ka jõulised omamaised isiksused ajaloo sügavuses. Kes polnud ei sakslased, rootslased ega õieti isegi enam eestlased kitsamas mõttes, kuid kes ometi kandsid oma vaimuga Eesti reaalset pidevust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare