Eesti lugu: Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

 (72)

Ei ole ühtki teist eesti sõjaromaani, mis oleks ilmudes saavutanud nii üksmeelse lugejate ja kriitikute tunnustuse ning noppinud järjepanu auhindu. „Ma langesin esimesel sõja­suvel” oli 1970. aastate lõpu suurimaid kirjandussündmusi.

 6. augustil 1940 vormistati Eesti annekteerimine NSV Liitu ja 17. augustil otsustati Balti riikide sõjaväed lülitada Punaarmee koosseisu. Endine Eesti kaitsevägi nimetati Punaarmee 22. Eesti territoriaalkorpuseks ning EV ajateenijaist said Punaarmee võitlejad. Üks neist oli 21-aastane Juhan Peegel.

Muidugi ei piirdunud asi ainult ümbernimetamisega. Eesti sõjaväe „puhastamine” oli alanud juba juunis 1940. Valikuline vallandamine, vangistamine ja hukkamine kestis aasta ringi. Küüditamispäeval 14. juunil 1941 kutsuti veerand tuhat Eesti ohvitseri Petserisse „õppustele”, pandi raudu ja saadeti külmale maale. Korpuse koosseisu uue äkilise kasvu tõi kaasa sakslaste sissetung NSV Liitu 22. juunil 1941. Venemaalt tulnud täiendus paisutas väekoondise mahu nüüd 29 000 meheni. Eestlasi jäi endisse Eesti riigi armeesse alles veel ainult 7800 ehk 27 protsendi jagu. Ent seegi protsent kahanes järgneva kolme kuu jooksul miinimumini.

Territoriaalkorpus suunati võitlusse sakslaste vastu Pihkva- ja Novgorodimaal. Juba teel sinna deserteeris umbes 1000 eestlast. Esimeses lahingus Porhovi all sattus neid Saksa sõjavangi veel ligi 2000, enamasti ettekavatsetult. Seesama juhtus Soltsõ operatsioonides. 1940. aasta juuli lõpuks oli korpuses juba vähem kui 2000 eestlast, septembri lõpus võis neid alles olla 500. See oli veel ainult paar protsenti korpuse koosseisust. „Suurem osa meie poisse läks üle,” pillab ka Peegel hiljem mälestustes. 1941. aasta septembris andis Punaarmee ülempolitruk Lev Mehlis korralduse kõrvaldada rindelt ebausaldatavate rahvaste esindajad – eestlased, lätlased, leedulased, sakslased, poolakad ja soomlased. Enamik neist saadeti itta tööpataljonidesse.

Raamat surmaminejaist

Nõukogude vaatevinklist oli eestlaste tegevus Vene sõjaväes 1941. aastal reetmise ajalugu. Seda hoolimata ka sellest, et ligi tuhat eestimaalast langes lahingus. Ei puudunud säravad näited eestlastegi võitlusest vanade vihavaenlaste sakslaste vastu – edukalt peksis neid Porhovi lahingus seesama 625. kergesuurtükiväepolk, kus teenis Peegel. Dno all sai 18. juulil esimese eestlasena NSV Liidu kangelaseks meie seast äsja lahkunud Arnold Meri. Kuid üldpilti see ei muutnud. Eestlastel polnud pärast Nõukogude genotsiidiaastat enam põhjust sõdida Venemaa võidu eest ning nad ei püüdnudki seda varjata.

„Ma langesin esimesel sõjasuvel” on Eesti territoriaalkorpuse mõned kuud kestnud nukker lahingulugu. Ometi pole see raamat ülejooksikuist. See on raamat surmaminejaist. Surnud on ka jutustaja ise, noormees ürgeesti nimega Jaan Tamm, kes lamab Pihkvamaa punakas mullas ja vestab igavikku jõudnult oma lühikese elu lõpukuudest. Hääl teispoolsusest teab juba ka seda, mida elus inimene teada ei võinud, nimelt kuidas kulges tema lahingukaaslaste edasine tee. Enamasti tapeti needki. Kuid mõnest sai kolhoosi esimees, direktor, parteitöötaja. Nii pakub Peegli raamat kimbu lihtsaid paradokslikke eesti elulugusid.

Üks neist on Raul Kirsipuu oma. Paar päeva enne sõja algust saab see sõdurpoiss teate, et ta vanemad ja venna pere on Venemaale saadetud. „Vend oli Kaitseliidus rühmapealik olnud”. See on vihje 14. juuni küüditamisele. Oodatakse, et Kirsipuu hüppab sakslaste poole üle, aga seda ei juhtu. Ta võitleb sõja lõpuni vaikselt Vene armees, ei saa kordagi haavata, astub 1946. aastal ülikooli ja 1960. aastail – pärast perekonna rehabiliteerimist – kommunistlikku parteisse. See on tükk Peegli enda elulugu.

Peeglil oli kasutada oma sõjapäevade märkmik ja sellest saabki ehk alguse teose meeleolude eriline ärev erksus. See on raamat süütuse kokkupuutest surmaga. Põldhiirtest, kes maius­tavad sõjaväljal noorelt langenute silmi. Poistest, kes õpivad tundma, et igaühe jaoks on kuskil kuul, mürsukild või miin, tulgu see siis täna, homme või kuu aja pärast. Elu on retk tundmatusse üha kahanevate jõududega.

Loe veel

Raamatu üks kirjanduslikke võlusid on seotud väikese ajaloolise valega. Need kahanevad jõud, millega Eesti territoriaalkorpus oma hukule vastu sammub, näikse teoses tulenevat langenuist. Tegelikult oli see eeskätt väejooksikute hulk, mis korpust nõrgestas. Peegel ei vaiki Saksa poole üleminekut maha, kuid ei anna ka – ei saakski anda – selle õigeid proportsioone. Emotsionaalne laeng on nõnda isegi tugevam. Nagu nõukogudeaegsele teosele kohane, on sakslased veidi vildakad väärakad, keda plõksutatakse maha justkui tedrekukki.

Ometi oli see raamat oma ilmumisajal, 1978. (ajalehes) ja 1979. aastal, Afganistani sõja hakul ja venestuslaine tõusul ka ajalooliselt ilmutuslik. Temas oli vihjeid keelatud „eesti asjadele” ja vene politrukkide rumalusele. Autentseim kõigist ajaloolisist tõsiasjust oli noorte meeste ja loomade ühine hirm sõttamineku ees. Selle ees, kuidas miinikild elavast ilusast olendist nagu mikseris sodi teeb. Peegli dissidentlus tulenes tema ülesaamatust lihtsusest.

Tema sõdurite viimne mõte on – ema. Sõja ajal kirjutab Peegel oma märkmikku: „Kui siin maailmas on midagi reaalselt püha ja õiget, siis on see ainult EMA”. Ehkki isad on „samuti” olemas. Pommikillust puruks kistud kokk palub, et ta emale ei öeldaks, kui koledasti ta suri. Memme vaeva ei suuda ükski inimene tasuda, mõtiskleb Peegel mälestustes.

Peegli enda isikus oli midagi Saare memmest, seda oli ta ahjusoojas eesti keeles ja emalikus huumoris, kus puudus meeste krõbe õllekärts. Küllap õppiski ta elus olulisemat just emadelt, õdedelt ja tütardelt, eesti naiseliku rahvalaulu keelest ja meelest, mis oli uurijana ta suurim kiindumus.

Hea on ise ellu jääda ja teised ellu jätta – see veendumus paistab Peegli silmist. Ehkki nõndamoodi selles raamatus ei lähe. Seepärast ongi teos kurb.

JUHAN PEEGEL

(1919–2007)

Sündis Saaremaal Pöides kaheksandat põlve peremehe pojana; tal oli kolm venda ja õde Helene, kes on Taivo ja Ivo Linna ema.

Õppis 1933–1938 Saaremaa ühis­gümnaasiumis, seejärel töötas ajakirjanikuna.

Teenis kahurväelasena Eesti territoriaalkorpuses 1940–1941

ja Eesti laskurkorpuses 1942–1945, vahepeal oli Sverdlovskis tööpataljonis.

Õppis 1946–1951 Tartu ülikoolis, oli alates 1955. aastast dotsent ja 1976. aastast professor, rajas ajakirjandusõppe Eestis.

Avaldas Saaremaa-ainelist lühiproosat kogudes „Saaremaa motiive” (1964), „Lühikesed lood” (1970), „Teed ja ristteed” (1976).

Populaarseks said H. D. Rosenstrauchi varjunime all avaldatud 19. sajandi ajaviitekirjanduse paroodiad kogumikus „Kolm tahedat lugemist” (1973).

Romaan „Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1978, laval 1979) oli üks oma aja suurimaid kirjandussündmusi Eestis (tõlgitud kaheksasse keelde).

Alustrajavad on tema uurimused eesti ajakirjanduse algusest ning regivärsi keelest ja stiilist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare