Eesti lugu: Mait Metsanurk „Tuli tuha all”

Tä­nap­äe­val ei pea aja­loo­la­sed „va­na head Root­si ae­ga” enam su­gu­gi kuld­seks: too­na oli ta­lu­poe­ga­de elu ko­ha­ti märk­sa ras­kem kui or­dua­jal. Vaiel­da­ma­tult on aga lu­gu­del kul­da­jas­tust ol­nud Ees­ti aja­loomä­lus täi­ta olu­li­ne roll.

 Vii­teid „hea­le Root­si aja­le” leiab ju­ba rah­vapä­ri­mu­sest, enam on se­da aga võimen­da­tud aja­loo- ja ilu­kir­jan­du­ses. Eri­ti suu­re hoo sai 17. sa­jan­di idea­li­see­ri­mi­ne sis­se 1930. aas­ta­tel, mil asu­ti loo­ma uut iden­ti­tee­ti just Ees­tit Skan­di­naa­via­ga liit­va­te aja­loo­lis­te si­de­me­te rõhu­ta­mi­se kau­du.

1939. aas­tal il­mu­nud Mait Met­­sa­nur­ga teo­se „Tu­li tu­ha all” te­ge­vus leiab aset Root­si va­lit­­sus­aja­ vii­mas­tel aas­ta­tel. See teos on üsna tee­ni­ma­tult jää­nud Met­sa­nur­ga tun­tui­ma aja­loo­ro­maa­ni, „Üme­ra jõel” (1934) var­ju.

Kui ris­tisõja ajal ela­nud „Üme­ra jõe” kan­ge­las­tel on veel võima­lik vaen­las­te­le rel­va­ga vas­tu as­tu­da, siis 17. sa­jan­dil on sõja­li­se vas­tu­pa­nu aeg möö­das. Nõnda ot­sib „Tu­li tu­ha all” kand­vat mõtet n-ö or­jaa­jal ela­nud ees­ti ta­lu­poe­ga­de elu­le, mis isee­ne­ses „po­le hoid­mist väärt”, na­gu te­ge­la­sed kor­du­valt tõde­vad. Kui­gi siin­gi lei­dub seik­lu­si ja vaos­hoi­tud ro­man­ti­kat­ki, võiks teost ting­li­kult pi­da­da ise­gi nn idee­ro­maa­niks.

Sel­le te­ge­la­sed, Lae­va ta­lu­po­jad on pai­gu­ta­tud ela­ma enam kui lo­hu­tus­se kesk­kon­da. Lõpu­tu vihm toob kaa­sa kaks su­ve väl­da­nud ikal­du­se ja kaks tal­ve kest­nud näl­ja. Met­sa­nurk kir­jel­dab ta­ba­valt, kui­das aas­tail 1695–1697 Ees­tit ta­ba­nud nälg lõi pai­gast elu­kor­ral­du­se, täi­tis ta­lud ja tee­vee­red ker­jus­te ja sur­nu­te­ga ning tõi kaa­sa näl­ja­ra­hu­tu­sed. Kõrva­lepõike­na vää­rib mai­ni­mist, et Tei­se maail­masõja eelõh­tul il­mu­nud ro­maa­ni koh­ta üsna­gi pa­ra­dok­saal­selt pa­ge­vad nii mõned­ki pa­re­mat elu ot­si­ma Peip­si ta­ha.

Hal­va­le il­ma­le li­san­du­vad üle jõu käiv mõisatöö, ebaõig­la­sed koor­mi­sed ja ka­ris­tu­sed. Ühelt poolt tõi Root­si aeg tões­ti kaa­sa ta­lu­poe­ga­de olu­kor­ra hal­ve­ne­mi­se: kas­va­sid koor­mi­sed ja teop­äe­va­de arv, na­gu ka sun­nis­mai­sus. Tei­salt aga olid suu­re­ne­nud nii ta­lu­poe­ga­de ene­se­tead­vus (töö­käed olid laas­ta­tud maal hin­nas) kui ka võima­lu­sed õigust nõuda. Just õigu­sest saab­ki ro­maa­ni kesk­ne märksõna. Prot­ses­sid, mi­da Met­sa­nur­ga te­ge­la­sed ene­se õigus­te kaits­mi­seks et­te võta­vad, pol­nud too­na su­gu­gi eba­ta­va­li­sed: tea­da on ta­lu­poe­ga­de kae­bus­test nii ase­hal­du­ri­le ja ku­ber­ne­ri­le kui ka ku­nin­ga­le. Küll aga vää­rib mär­ki­mist, et ta­lu­poe­ga­de õigus­lik sei­sund pa­ra­nes eelkõige tä­nu rii­gi­maa­de ta­gas­ta­mi­se­le Root­si kroo­ni­le (nn mõisa­te re­dukt­sioon): rii­gimõisa­te rent­ni­kud vas­tu­ta­sid keskvõimu ees ja ta­lu­poe­ga­de ko­hus­tu­sed re­gu­lee­ri­ti. Kui­gi Met­sa­nurk on Lae­vast tei­nud aad­limõisa, va­lit­se­tak­se se­da­gi  kroo­numõisa­na. Aad­limõisa elu­kor­ral­dus­se po­leks rii­givõim sek­ku­nud, na­gu pol­nuks ta osu­ta­nud sel­le­le ka näl­jaa­bi – ent just rii­gi sek­ku­mi­se eest asu­vad ta­lu­po­jad ro­maa­nis võit­le­ma.

Olu­kor­ras, kus ta­lu­poe­ga­de vi­let­su­se põhjust nä­hak­se eelkõige ene­se küüru­ta­vas or­ja­meel­su­ses, saab kii­res­ti sel­geks, et kee­gi peab en­nast õigu­se ni­mel oh­ver­da­ma. Na­gu „Üme­ra jõel” tõuseb va­ba­dusvõit­lu­se et­teot­sa väi­ke ja vae­ne Mä­gis­te ki­hel­kond, nii asu­vad siin­gi ta­lu­poe­ga­de­le õigust nõud­ma ke­set met­si ja soid asu­va Lae­va pe­re­me­hed ee­sot­sas pea­te­ge­la­se Pii­ri Tõnu­ga. Just te­ma kan­da jääb ro­maa­ni üheks tel­jeks olev sot­siaal­se õigu­se eest võit­le­mi­se idee. Seelä­bi ei leia te­ge­vus­tik aset üks­nes met­sa­ta­gu­ses kü­las, vaid jõuab Tar­tus­se ja Rii­ga­gi. Et hoi­da al­les elu ta­lus ja külas, tu­leb osa­ta ka suu­res il­mas as­ju aja­da. Ta­ba­valt osu­tab Met­sa­nurk, kuivõrd va­ja­li­kud olid tead­mi­sed õigu­semõist­mi­se koh­ta ja ju­ba kir­jaos­ka­ja­gi abi­li­se leid­mi­ne kae­be­kir­ja koos­ta­mi­se jaoks.

Tõnust saab samm-sam­mult tõeli­ne rah­va­juht, kes sei­sab mit­te ai­nult pe­re­mees­te, vaid ka su­las­te ja teo­mees­te õigus­te eest. Ta­lu­poe­ga­de sot­siaal­ne ki­his­tu­mi­ne män­gib ro­maa­nis olu­list rol­li ja näl­jaaeg li­sab nei­le kir­jel­dus­te­le sui­sa re­vo­lut­sioo­ni­list hoia­tus­tuld: mee­le­hei­tel vae­sem rah­vas asub ju­ba põle­ta­ma nii mõisaid kui ka jõuka­maid ta­lu­sid. Met­sa­nur­ga­le tüüpi­li­selt on sot­siaal­se õigu­se tee­mal nii­siis laiem tä­hen­dus: seis­ta ei tu­le mit­te ai­nult pe­re­mees­te õigus­te eest ja mõisa vas­tu, vaid hoolt tu­leb kan­da ka vaes­te eest.

Ter­vi­ku­na tõstab­ki ro­maan au­ko­ha­le maa­rah­va eri kih­ti­de va­hel ras­ke­test olu­dest sündi­nud ühis­mee­le, mis pai­gu­tab sel­le üsna loo­gi­li­selt Ees­ti aja­loo raam­ju­tus­tus­se, mil­le kesk­seks te­ge­la­seks on ees­ti ta­lu­poeg. Ar­ves­ta­des ta­lu­poeg­kon­na rol­li rah­vus­li­kul är­ka­mi­sa­jal ja ene­se­tead­vu­se tõusu 19. sa­jan­dil, po­le see imes­ta­misväär­ne. Nõnda po­le su­gu­gi ju­hus­lik, et ro­maa­ni te­ge­vus­ti­ku käi­vi­tab Tõnu veen­du­mus: ta­lu­pe­re­meest ei to­hi mõisa­tal­lis peks­ta. Just tu­le­vi­ku­le suu­na­tus võimal­dab mõtes­ta­da ka nä­gu­rip­äe­vi: „Tu­leb hoi­da tuld tu­ha all. Et see hoo­pis ei kus­tuks. Ehk koi­dab üks­kord...” (Lk 346) Kuu­lu­ta­des ees­ti ta­lu­poeg­kon­na jär­je­pi­de­vu­se üli­mus­lik­kust, pee­gel­dab „Tu­li tu­ha all” seelä­bi il­me­kalt, mil­li­se­na – aga ka kel­le­na – Ees­ti  soo­vis 1930. aas­ta­tel oma esii­sa­sid nä­ha.

Tsitaat raamatust

•• „Sur­ra on ker­ge... Ela­da on ras­kem... Ära löö siis­ki kart­ma... kui tu­leb must päev... /---/ Ega tu­li käi ala­ti üle ah­ju­kum­mi... Öösel hõõ­gu­vad söed tu­ha all... Neid tu­leb hoo­le­ga mat­ta... Et nad hoo­pis ei kus­tuks... Et hom­mi­kul saaks sealt... tuld... Mis meie põlv muud kui... tu­li tu­ha all...” Lk 293

Mait Metsanurk

(1879–1957)

Mait Metsanurga pseudonüümi all tuntuks saanud Eduard Hubel oli pärit Tartumaalt Äksi kihelkonnast. Samas leiab aset ka romaani „Tuli tuha all” tegevus.

Tartu linnakoolis ja pedagoogilistel kursustel hariduse saanud noormees töötas esiti kooliõpetaja ja ajakirjanikuna, kirjanduses debü­teeris ta lühijuttudega 1904.

Metsanurga tuntuim ajalooromaan on „Ümera jõel” (1934).

„Tuli tuha all” (1939) oli kirjaniku eelviimane romaan ja ilmus tema 60. sünnipäevaks. Seda kirjutades tugines Metsanurk  ajaloolase Otto Liivi uurimusele „Suur näljaaeg Eestis 1695–1697” (1938).

Suurt nälga käsitles 1930. aastatel teinegi ajalooromaan, August Mälgu „Surnud majad” (1934), mis käsitleb lisaks ka Põhjasõja aastaid ja neile järgnenud katku.