Mati Undi suurus seisnes vist tema lõpuni viidud lapsikuses. Undi teostes ei kohta me ühtki loomult päris täiskasvanut tegelast, mitte kedagi, keda lugeja võiks abiks võtta oma eluüles­ande lahendamisel või mo­raalse hoiaku kujundamisel, ei ühtki Balthasar Russowit ega isegi mitte rehepappi.

Unt oli omamoodi puhas laps ehk kaugele minev mäng. Köitev, kuid mitte siduv. Tõsine, kuid alati rambivalguses. Mis on malenupu moraal? Ettur, oda ja lipp on küll erineva käigu- ja löögivõimega, aga nende moraalne väärtus on võrdne. Ratsukäik saab olla kas hea või halb, ent mitte kodanikujulge või rahvuslik. Unt liigutab nuppe ja vajutab malekella, kiiremini või aeglasemalt, paremini või halvemini. Kuid raske on tema teksti ideoloogiliselt teenima panna. Nii nagu ei saa poliitilise manifestina müürile kleepida Paul Kerese malepartiid. Või ikkagi saab? Näib, et just oma käekirja põhimõttelist sõltumatust tõestades kirjutas Unt stsenaariumi kahele „punasele” filmile.

Eesti hõrgutavaim prosaist

Kui targad on Undi uduste lugude kõrval ta põlvkonnakaaslaste Rummo, Runneli või Kaplinski värsid, kui teadlik nende poos luuletaja, kodaniku, filosoofina! Kui kaunilt küünilised ja ikkagi nii moraalsed on Undi jüngriteks peetud Remsu ja Mutt. Kui dotseeriv võib olla pilklik mängumees Jüri Üdi. Unt on eesti proosa ilus vastutusvaba mäng. Oma moraalituselt (sõna täpses mõttes!) võrreldav ehk Vaino Vahinguga. Aga oma teksti maitsvuselt palju peenem – vaat et hõrgutavaim eesti prosaist.

Artistlikkuse hinnaks kujunes üksindus. Undi lood räägivad mängust ja üksijäämisest. Seesama juhtus vist ka elus. Undiga koos olid ta ikka ja jälle äraminevad naised. Sõbrad, kes armastasid külas käia, aga mitte ka palju rohkem. Unt tõmbas ligi, aga tõukas ka eemale, sest igaüks ei tahtnud saada malendiks egotsentrilise meistri partiis. Undi kodus käis kunagi palju rahvast ja pärast tema surma on palju neid, kes Matit familiaarselt omaks peavad. Suri aga Unt vist üsna üksi. Üksik Unt.

Mäletan üht laupäeva õhtupoolikut Narva maantee vene raamatukaupluses. Väljas vihmutas halli, poeruum oli niiske ja kõle, taganurgas nõjatus vastu kõrget riiulit ainus külastaja – üksik lugev Unt. Ei kujuta hästi ette teist eesti klassikut laupäeva õhtul vene raamatupoe üksinduses. Või kui, siis ehk Tammsaaret. Temagi elas seal lähedal.

Nagu teised Undi paremad lood, „Via regia”, „Tühirand” ja mõni muu, nii räägib ka „Sügisball” mängust ja üksijäämisest pärast seda, kui mäng saab otsa. Mänguplatsiks on Mustamäe, näitlejaiks kuus paneelmajade sügavuses elutsevat üksiklast: luuletaja Eero, arhitekt Maurer, juuksur August Kask, šveitser Theo, telefonitöötaja Laura ja tema poeg Peeter. Eero naine on ära jooksnud ja Maureri naine jookseb ära romaani käigus, August Kask on raske lapsepõlvega poissmees, Theo lihtsalt kepib naisi, üksiti ja paarikaupa, ning jõuab oma eksperimendis 235. emaseni; Laura on lahutatud ja elab oma väikesest pojast mööda, sukeldudes seebikate vaatamisse.

Võiks arvata, et Undi eestkõneleja on luuletaja Eero. Aga võta näpust. Kõik kuus tegelast on Undi üksinduse erinevad kujud. Kõige äratuntavamalt ehk isegi väike poiss Peeter, kes tegeleb oma lähima ümbruse fenomenoloogilise analüüsiga, katsetab, kuulatab, nuusutab. Öösiti helistab Peeter juhuslikel telefonidel ja küsib inimestelt mõistatusi. Mis see on, mis läheb üha suuremaks, kui temast ära võetakse? Auk. Aga võiks olla ka üksindus. Mida enam sa teistega mängid, seda suurem on pärast üksindus. Siit tulenes Undi sõltuvussuhe teatriga. Mängimise vahel ei tohtinud tekkida pause, muidu võis üksindus tappa. Ta lavastas üha hirmsama hooga.

Kollase jopega mehe surm

Kõik „Sügisballi” tegelased kannatavad arvumaania ja -maagia all, kõik ihaldavad või kardavad midagi arvuliselt suurt. Maureri urbanistlikud unelmad on Undi enda omad, Theo astroloogiline erotomaania on Undi hüsteerilise armunälja vulgaarne kuju, Laura kiindumus filmidesse Undigi elust tuntud. August Kasel, sel vanal patuoinal, on kodus pikksilm, millega ta sihib öösiti Mustamäe aknaid, et näha mõrvu, vägistamisi, orgiaid, kas või lihtsaid perekondlikke perverssusi – palju-palju pattu. Ta jääb igavesti rahuldamata, nagu jäi rahuldamata ka Unt ise, kes oma vägeva binokli koduaknast aeg-ajalt Mustamäe eluteatrile suunas. Midagi erilist ei juhtunud põlevate akende taga.

Ometi algab „Sügisball” pihta lausega: „Midagi pidi ju juhtu­ma.” Viimaks juhtubki. August Kask, õnnetu juuksur, romaani ainus Eesti-aegne mees, kelle tülpimust ei maksa alahinnata, leiab võsa vahelt kahtlast Ameerika päritolu kollase jope. Ta tõmbab selle kohe selga. Poest ju Nõukogude ajal nii head ei saa. Varsti seejärel ajab juhuslik auto ta alla. Jope saab rikutud ja mees saab surma. See on romaanis ainus sündmus, mis kõik tegelased ühte viib, ainus ühiskondlikult ärev hetk enne uusaasta­saluuti: kollase jopega mehe surm keset Nõukogude argipäeva hallust. See on nii tähtis sündmus, et sellega romaan lõpebki.

Unt ei ole muidugi mingi sotsiaalkriitik, vaid eeskätt karnevalist. August Kask, Eesti-aegne mees, sureb kui patuoinas, ohvriloom, kes lunastab Mustamäe kollektiivse süü. Undi teostes surraksegi nagu karnevali ajal, kiirelt ja värvikalt, muu ei ole artistile kohane. Muu jääks too­reks.

Selles kõhnas ja väga osavalt komponeeritud romaanis on tohutult lugemist. Argipäeva kummalist mütoloogiat leidub peaaegu igas lauses. Ta sisaldab rikkalikult esseistlikku infot, arve ja kontseptsioone mitmelt alalt. Seegi esitatakse otsekui karnevaliaegse vatramise hoos, aga on sisult usaldusväärne. Selline see Unt juba oli. Triviaalsuse fundamentaalne teatraliseerija.

Mati Unt

(1944–2005)

Imelapseromaan „Hüvasti, kollane kass” ilmus koolialmanahhis (1963), seejärel ajakirjas Noorus (1964) ja raamatuna koos teravaid väitlusi tekitanud jutustusega „Võlg” (1967, viimane ka filmina 1966, rež Valdur Himbek).

Loomingulisse haripunkti jõudis proosa- ja teatritekstide kogumikega „Mattias ja Kristiina” (1974) ning „Must mootorrattur” (1976).

Romaanid „Sügisball” (1979, filmina 2007, rež Veiko Õunpuu), „Öös on asju” (1990), „Doonori meelespea” (1990), „Brecht ilmub öösel (1997).

Kirjutas hulgaliselt teatritekste ja neli filmistsenaariumi, tegi teatris 93 lavastust.

Undi-müüti arendatakse raamatuis: Vaino Vahing „Noor Unt” (2004), „Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist” (2008) jm.

Teostekogud „Valitud teosed”

(I-II, 1985), „Kogutud teosed” (seni ilmunud I-III, 2008-2009),  „Theatrum mundi” (2004, teatrikirjutised).