Eesti lugu: Mats Traat „Tants aurukatla ümber”
Läits nõnna, et üks Otepää kandi talupoiss, maa- ja mullalähedane mees, sai oma kaks kõrgharidust Maksim Gorki nimelises kirjandusinstituudis, nõukogude sõnakunsti sepikojas. Eesti hariduselt pisut enam kui traktorist, teenis ta Moskvas välja oma kirjaniku- ja stsenaristipaberid.
Adra ihar tungimine mulla mugisevasse rüppe ei läinud tal ka keisrikeeles õppides meelest. Viljakoristuse aeg oli ikka edasi tema püha nädal, kuldne viljatera – tema armulaualeib. Aga ühtlasi õppis ta Moskva suurkoolis proletaarset kosmoloogiat, õppis õhkama kaksis-v-kujulise Kassiopeia dialektilise sümmeetria poole ja nägema taevatähtede taga uue maailmakorra endeid.
Futurism Venemaal ja sürrealism Prantsusmaal ehk 1910.– 1920. aastate revolutsioonilise kunstikeele otsingud olid olnud seotud kommunistlike ideedega. Stalinismist vabanenud NSV Liidus oli vasakpoolne avangardism taas päevakorral, seda võimendas teadusrevolutsiooni retoorika.
Uusi fantaasiapilte leiti eeskätt mikro- ja makromaailmast ehk elektroonilisest ja kosmilisest sfäärist. Juhtivaks kosmoloogiliseks unistajaks tõusis üksvahe eestlane Gustav Naan, kes oletas, et kusagil on antiainest koosnev ning pahupidi pööratud aja- ja ruumisuhetega antimaailm. See ergutas mõtteid nii „füüsikute” kui ka „lüürikute” leeris ja lõi nende vahele isegi väikese silla. Mats Traat trükkis oma luulekogu „Kassiopeia” (1968) keskpaigas ära just ajastu (anti)kangelase Naani foto – nii positiivis kui ka negatiivis.
Traadi kõnefiguurid olid julged ja leidlikud, kuid eesti lugeja hinge nad vist eriti ei läinud. Kolhoosi piimalännikute ja Galaktika piimanäärmete ehk nii umbes Hando Runneli ja Andrei Voznessenski kokkupõrge jäi tema luules mõneti küsitavaks. Ometi olid Traadi „Kandilised laulud” (1962) üks kassetipõlvkonna tugevamaid debüüte ja tema Harala elulood algusest peale klassika.
Külaelu ja kosmilise ringkäigu avangardistlik süntees, mis luules ei teostunud, andis oma vägeva vilja Traadi esimesena trükki jõudnud romaanis „Tants aurukatla ümber” (1971), mis oli esialgu filmistsenaarium. Filmida seda tookord ei tahetud ja Traat täitis dialoogide vahed proosatekstiga. Ilmsesti osalt ka selle tööviisi tõttu sündis romaan, mille kujutustehnika on üks omapärasemaid eesti kirjanduses.
Futuristlik aurukatel
Teoses on kaks jutustajat. Üks neist on futuristlik-filmilik kaamerasilm, mis liigub sinna-tänna, vahetab pidevalt vaatepunkte ja katkestab eepilist heietust. Teine on autori (või igaviku) hääl, mis kommenteerib seda, mida kaamera talle näidata suvatseb. Kommentaator ei tea sageli ette, mida ta järgmisena näha saab, kuid ühtlasi on temas kõiketeadvat tammsaarelikku nostalgiat, mis tingib üleajalisi üldistusi: „Ja me ei näe neid poisse enam kunagi, isegi mitte unes.” Selline futuristlikuks briketiks kokkupressitud talupojasaaga, see avangardistlik-tartumurdeline Tammsaare, see kõiketeadmise ja täieliku teadmatuse tabamatu suhe, millena näidatakse inimelu kulgu, jätab võimsa mulje.
Tammsaare „Tõe ja õiguse” viie köite jälgi võib tahtmise korral leida teose kompositsiooniski, mis jaguneb viieks novelliliseks „tantsuks”. Esimene tants käib Tuhakopli küla isade ajas (tinglikult aastal 1914), teine poegade ringis (1929), kolmas sõjas ja armastuses (1943), neljas kolhoosi sundkollektiivis (1949) ja viies on Siberist tulnu resignatsioon (1957). Ikka kabistatakse naisi, ikka võetakse mehi sõjaväkke, ikka tapetakse lambaid ja eelkõige pekstakse ikka ja alati vilja. Selle viimase ja tähtsaima sümbol on aurukatlaga rehepeksumasin, mille ümber Traadi kaamerasilm 40 aastat tiirleb. Uudne on ka külaelu totruse taasavastamine, Andreste ja Pearude vägikaikaveod.
Vahetu ajalugu mähkub romaanis müütilisse hämarusse. Mis sunnib eesti talumehi 1943. aastal äkki mustlast taga ajama? Kusagil pole märki natsidest. Miks viiakse Taavet Aniluik 1949. aastal äkki nagu kurjategija ära? Ainult öös vilksatab nõukogude ohvitseri tüdinud silm. Kõik käib romaanis otsekui omade vahel ja saatuslike jõudude toimel. Sakslasi ja venelasi igaks juhuks mängu ei tooda, see nõuaks poliitilisi klišeid. Küüditamine on umbes seesama, mis kättpidi rehepeksumasina vahele jäämine: mehega juhtub õnnetus ja ta viiakse lihtsalt ära. Kõike juhtub. Poliitilise tausta peab lugeja ise lisama – kui tahab. Sest müütilisel ajatusel on oma kunstipärane jõud.
Raamat ja teater
Ent üksikute lausetena pakkus Traat ka midagi väga otseütlevat, mille tõi eriti esile Voldemar Panso 1973. aastal tehtud lavastus. See kuulub romaani legendi samamoodi nagu romaan ise. „Eesti piass iseseisvass saama,” ütleb Jaanus Saksa okupatsiooni ajal viljakuivatis ja romaani kontekstis ei tundugi see jube, sest poiss unistab sotsialistlikust iseseisvusest. Kui aga Tõnu Aav sellesama lause teatrisaali haudvaikusse poetas ja kogu saalist nagu üksainus ohe üle käis, siis oli see peaaegu jube. Kui külavolinik Eesner romaanis oma rutiinset kõnet peab, siis laseb lugeja sellest silmad üle. Kui Ago Saller sellesama kõne aurukatla otsas saali karjus, matkides Leninit soomusautol, siis muutus see äkki ohtlikuks. Panso oli lavale toonud ka lambamaskides näitlejad, vihjates antiiktragöödia kui „sokulaulu” pruugile, kuid muidugi omandas vihje poliitilise varjundi.
Kultuurivalvurid mõistsid, et näitlejat pole võimalik lõpuni tsenseerida. Teater on oma kehakeele tõttu poliitiliselt pidurdamatu kunstiliik. Pansolt nõuti kärbete tegemist ja etenduste arvu vähendades suretati lavastus välja. Panso lõpetas infarktiga, aga teater oli oma väge juba näidanud.
Mats Traat (1936)
Mats Traadilt on ilmunud ligi 30 luulekogu ja veerandsada romaani, lühemaid proosatekste ja näidendeid.
Viimaste aastakümnete 11 romaani on koondatud sarja „Minge üles mägedele”, mille avaldamine jätkub.
Esikromaan „Tants aurukatla ümber” (1971), Traadi tuntuim teos, pälvis 1972. aastal riikliku preemia ja seda on tõlgitud kümnesse keelde; teatrilavale seadis selle Voldemar Panso (1973) ja filmi tegi Peeter Simm (1987).
Jaan Kross ja Mats Traat on ainsad kirjanikud, kes on Tuglase novelliauhinna võitnud neljal korral. Traadi auhinnanovellid on „Kohvioad” (1975), „Võimu rist” (1996), „Kohtu peegel” (2002) ja „Sarviku armastus” (2007). Kolm viimasena nimetatut on ilmunud kultuurilooliste novellide kogus „Sarviku armastus” (2007).