Eesti lugu: Mats Traat „Tants aurukatla ümber”


Eesti lugu: Mats Traat  „Tants aurukatla ümber”
Mats Traadi „Tantsu aurukatla ümber” lavastas Voldemar Panso Draamateatris 1973. aastal. Pildil on Ilmar Mikkor ja Ita Ever.Gunnar Vaidla, Eesti kultuurilooline arhiiv

Ro­maa­nist võib möö­da vaa­da­ta, aga la­va võimen­dab, on öel­nud en­di­ne kul­tuu­ria­met­nik Olaf Utt. Kui „Tant­sust au­ru­kat­la ümbe­r” ei lu­ba­tud fil­mi te­ha, siis te­gi au­tor sel­lest ro­maa­ni. Kui ro­maan teat­ris­se jõudis, siis kee­la­ti ta pi­ka­pea­le ära.

Läits nõnna, et üks Otepää kan­di ta­lu­poiss, maa- ja mul­lalä­he­da­ne mees, sai oma kaks kõrg­ha­ri­dust Mak­sim Gor­ki ni­me­li­ses kir­jan­du­sins­ti­tuu­dis, nõuko­gu­de sõna­kuns­ti se­pi­ko­jas. Ees­ti ha­ri­du­selt pi­sut enam kui trak­to­rist, tee­nis ta Mosk­vas väl­ja oma kir­ja­ni­ku- ja st­se­na­ris­ti­pa­be­rid.

Ad­ra ihar tun­gi­mi­ne mul­la mu­gi­se­vas­se rüppe ei läi­nud tal ka keis­ri­kee­les õppi­des mee­lest. Vil­ja­ko­ris­tu­se aeg oli ik­ka eda­si te­ma püha nä­dal, kuld­ne vil­ja­te­ra – te­ma ar­mu­laua­leib. Aga üht­la­si õppis ta Mosk­va suur­koo­lis pro­le­taar­set kos­mo­loo­giat, õppis õhka­ma kak­sis-v-ku­ju­li­se Kas­sio­peia dia­lek­ti­li­se sümmeet­ria poo­le ja nä­ge­ma tae­vatäh­te­de ta­ga uue maail­ma­kor­ra en­deid.

Fu­tu­rism Ve­ne­maal ja sürrea­lism Prant­sus­maal ehk 1910.– 1920. aas­ta­te re­vo­lut­sioo­ni­li­se kuns­ti­kee­le ot­sin­gud olid ol­nud seo­tud kom­mu­nist­li­ke idee­de­ga. Sta­li­nis­mist va­ba­ne­nud NSV Lii­dus oli va­sak­pool­ne avan­gar­dism taas päe­va­kor­ral, se­da võimen­das tea­dus­re­vo­lut­sioo­ni re­too­ri­ka.

Uu­si fan­taa­sia­pil­te lei­ti eeskätt mik­ro- ja mak­ro­maail­mast ehk elekt­roo­ni­li­sest ja kos­mi­li­sest sfää­rist. Juh­ti­vaks kos­mo­loo­gi­li­seks unis­ta­jaks tõusis üks­va­he eest­la­ne Gus­tav Naan, kes ole­tas, et ku­sa­gil on an­tiai­nest koos­nev ning pa­hu­pi­di pöö­ra­tud aja- ja ruu­mi­su­he­te­ga an­ti­maailm. See er­gu­tas mõtteid nii „füüsi­ku­te” kui ka „lüüri­ku­te” lee­ris ja lõi nen­de va­he­le ise­gi väi­ke­se sil­la. Mats Traat trükkis oma luu­le­ko­gu „Kas­sio­peia” (1968) kesk­pai­gas ära just ajas­tu (an­ti)kan­ge­la­se Naa­ni fo­to – nii po­si­tii­vis kui ka ne­ga­tii­vis.

Traa­di kõne­fi­guu­rid olid jul­ged ja leid­li­kud, kuid ees­ti lu­ge­ja hin­ge nad vist eri­ti ei läi­nud. Kol­hoo­si pii­malän­ni­ku­te ja Ga­lak­ti­ka pii­manäär­me­te ehk nii um­bes Han­do Run­ne­li ja And­rei Voz­nes­sens­ki kok­kupõrge jäi te­ma luu­les mõne­ti küsi­ta­vaks. Ome­ti olid Traa­di „Kan­di­li­sed lau­lu­d” (1962) üks kas­se­tipõlv­kon­na tu­ge­va­maid debüüte ja te­ma Ha­ra­la elu­lood al­gu­sest pea­le klas­si­ka.

Külae­lu ja kos­mi­li­se ringk­äi­gu avan­gar­dist­lik süntees, mis luu­les ei teos­tu­nud, an­dis oma vä­ge­va vil­ja Traa­di esi­me­se­na trükki jõud­nud ro­maa­nis „Tants au­ru­kat­la ümbe­r” (1971), mis oli esial­gu fil­mist­se­naa­rium. Fil­mi­da se­da too­kord ei ta­he­tud ja Traat täi­tis dia­loo­gi­de va­hed proo­sa­teks­ti­ga. Ilm­ses­ti osalt ka sel­le töö­vii­si tõttu sündis ro­maan, mil­le ku­ju­tus­teh­ni­ka on üks omapä­ra­se­maid ees­ti kir­jan­du­ses.

Futuristlik aurukatel

Teo­ses on kaks ju­tus­ta­jat. Üks neist on fu­tu­rist­lik-fil­mi­lik kaa­me­ra­silm, mis lii­gub sin­na-tän­na, va­he­tab pi­de­valt vaa­te­punk­te ja kat­kes­tab ee­pi­list heie­tust. Tei­ne on au­to­ri (või iga­vi­ku) hääl, mis kom­men­tee­rib se­da, mi­da kaa­me­ra tal­le näi­da­ta su­vat­seb. Kom­men­taa­tor ei tea sa­ge­li et­te, mi­da ta järg­mi­se­na nä­ha saab, kuid üht­la­si on te­mas kõike­tead­vat tamm­saa­re­lik­ku nos­tal­giat, mis tin­gib ülea­ja­li­si üldis­tu­si: „Ja me ei näe neid pois­se enam ku­na­gi, ise­gi mit­te unes.” Sel­li­ne fu­tu­rist­li­kuks bri­ke­tiks kok­kup­res­si­tud ta­lu­po­ja­saa­ga, see avan­gar­dist­lik-tar­tu­mur­de­li­ne Tamm­saa­re, see kõike­tead­mi­se ja täie­li­ku tead­ma­tu­se ta­ba­ma­tu su­he, mil­le­na näi­da­tak­se ini­me­lu kul­gu, jä­tab võim­sa mul­je.

Loe veel

Tamm­saa­re „Tõe ja õigu­se” viie köi­te jäl­gi võib taht­mi­se kor­ral lei­da teo­se kom­po­sit­sioo­nis­ki, mis ja­gu­neb viieks no­vel­li­li­seks „tant­suk­s”. Esi­me­ne tants käib Tu­ha­kop­li küla isa­de ajas (ting­li­kult aas­tal 1914), tei­ne poe­ga­de rin­gis (1929), kol­mas sõjas ja ar­mas­tu­ses (1943), nel­jas kol­hoo­si sund­kol­lek­tii­vis (1949) ja viies on Si­be­rist tul­nu re­sig­nat­sioon (1957). Ik­ka ka­bis­ta­tak­se nai­si, ik­ka võetak­se me­hi sõjaväk­ke, ik­ka ta­pe­tak­se lam­baid ja eelkõige peks­tak­se ik­ka ja ala­ti vil­ja. Sel­le vii­ma­se ja täht­sai­ma sümbol on au­ru­kat­la­ga re­he­pek­su­ma­sin, mil­le ümber Traa­di kaa­me­ra­silm 40 aas­tat tiir­leb. Uud­ne on ka külae­lu tot­ru­se taa­sa­vas­ta­mi­ne, And­res­te ja Pea­ru­de vä­gi­kai­ka­veod.

Va­he­tu aja­lu­gu mäh­kub ro­maa­nis müüti­lis­se hä­ma­rus­se. Mis sun­nib ees­ti ta­lu­me­hi 1943. aas­tal äk­ki must­last ta­ga aja­ma? Ku­sa­gil po­le mär­ki nat­si­dest. Miks viiak­se Taa­vet Ani­luik 1949. aas­tal äk­ki na­gu kur­ja­te­gi­ja ära? Ai­nult öös vilk­sa­tab nõuko­gu­de oh­vit­se­ri tüdi­nud silm. Kõik käib ro­maa­nis ot­se­kui oma­de va­hel ja saa­tus­li­ke jõudu­de toi­mel. Saks­la­si ja ve­ne­la­si igaks ju­huks män­gu ei too­da, see nõuaks po­lii­ti­li­si klišeid. Küüdi­ta­mi­ne on um­bes see­sa­ma, mis kätt­pi­di re­he­pek­su­ma­si­na va­he­le jää­mi­ne: me­he­ga juh­tub õnne­tus ja ta viiak­se liht­salt ära. Kõike juh­tub. Po­lii­ti­li­se taus­ta peab lu­ge­ja ise li­sa­ma – kui ta­hab. Sest müüti­li­sel aja­tu­sel on oma kuns­tipä­ra­ne jõud.

Raamat ja teater

Ent üksi­ku­te lau­se­te­na pak­kus Traat ka mi­da­gi vä­ga ot­seütle­vat, mil­le tõi eri­ti esi­le Vol­de­mar Pan­so 1973. aas­tal teh­tud la­vas­tus. See kuu­lub ro­maa­ni le­gen­di sa­ma­moo­di na­gu ro­maan ise. „Ees­ti piass ise­seis­vass saa­ma,” ütleb Jaa­nus Sak­sa oku­pat­sioo­ni ajal vil­ja­kui­va­tis ja ro­maa­ni kon­teks­tis ei tun­du­gi see ju­be, sest poiss unis­tab sot­sia­list­li­kust ise­seis­vu­sest. Kui aga Tõnu Aav sel­le­sa­ma lau­se teat­ri­saa­li haud­vai­kus­se poe­tas ja ko­gu saa­list na­gu üksai­nus ohe üle käis, siis oli see peaae­gu ju­be. Kui küla­vo­li­nik Ees­ner ro­maa­nis oma ru­tiin­set kõnet peab, siis la­seb lu­ge­ja sel­lest sil­mad üle. Kui Ago Sal­ler sel­le­sa­ma kõne au­ru­kat­la ot­sas saa­li kar­jus, mat­ki­des Le­ni­nit soo­mu­sau­tol, siis muu­tus see äk­ki oht­li­kuks. Pan­so oli la­va­le too­nud ka lam­ba­mas­ki­des näit­le­jad, vih­ja­tes an­tiikt­ragöö­dia kui „so­ku­lau­lu” pruu­gi­le, kuid mui­du­gi oman­das vih­je po­lii­ti­li­se var­jun­di.

Kul­tuu­ri­val­vu­rid mõist­sid, et näit­le­jat po­le võima­lik lõpu­ni tsen­see­ri­da. Tea­ter on oma ke­ha­kee­le tõttu po­lii­ti­li­selt pi­dur­da­ma­tu kuns­ti­liik. Pan­solt nõuti kär­be­te te­ge­mist ja eten­dus­te ar­vu vä­hen­da­des su­re­ta­ti la­vas­tus väl­ja. Pan­so lõpe­tas in­fark­ti­ga, aga tea­ter oli oma vä­ge ju­ba näi­da­nud.

Mats Traat (1936)

Mats Traadilt on ilmunud ligi 30 luulekogu ja veerandsada romaani, lühemaid proosatekste ja näidendeid.

Viimaste aastakümnete 11 romaani on koondatud sarja „Minge üles mägedele”, mille avaldamine jätkub.

Esikromaan „Tants aurukatla ümber” (1971), Traadi tuntuim teos, pälvis 1972. aastal riikliku preemia ja seda on tõlgitud kümnesse keelde; teatrilavale seadis selle Voldemar Panso (1973) ja filmi tegi Peeter Simm (1987).

Jaan Kross ja Mats Traat on ainsad kirjanikud, kes on Tuglase novelliauhinna võitnud neljal korral. Traadi auhinnanovellid on „Kohvioad” (1975), „Võimu rist” (1996), „Kohtu peegel” (2002) ja „Sarviku armastus” (2007). Kolm viimasena nimetatut on ilmunud kultuurilooliste novellide kogus „Sarviku armastus” (2007).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare