Eesti lugu: Mihkel Mutt „Hiired tuules”


Eesti lugu: Mihkel Mutt „Hiired tuules”
Mihkel Mutt 1983. aastal TallinnasA. Saar (Eesti Filmiarhiiv)

Kui 1960. aastad seostuvad Eesti kultuurimälus sulaaja optimis­miga, siis 1970. aastate märkideks on stagnatsioon ja skeptitsism. Selle põlvkonna üks paremaid häälekandjaid on Mihkel Muti iroonilis-satiiriline romaan „Hiired tuules”.

Mõistagi sünnivad põlvkonnad alles tagasivaates. Kuid praegu võib Mihkel Muti õigusega kuulutada 1970. aastate ehedaks esindajaks. Erinevalt 1960. aastatest, mil debüteeris palju uusi kirjanikke, kujunesid 1970. aastad kriitikute ajastuks. Selle hiljem kriitikuteks-küünikuteks nimetatud põlvkonna liikmena sai tuntuks ka Mihkel Mutt.

Enne „Hiirte tuules” (1982) il­mumist oli ta avaldanud novelle. Ka ilukirjanduses tegeleb Mutt ikka Eesti kultuurielu vaagimise­ga – ja kujutab seda enamasti kriitiku pilgu läbi. Romaanis „Hiired tuules” jutustab kriitik (ja väikestviisi kirjanik) Victor Kakk loo Kalle Jermakoffi tähelennust ja langusest: kunagise pätipoisi pöö­rasest tõusust kultuslavastajaks ja sama pöörasest läbipõrumisest. Samm-sammult võtab ise­mõtleja teatriuuendus üha tragikoomilisemaid vorme. Olles tulnud kunsti juurde puhta le­hena, sukeldub ta sellesse ülepea. Ehk nagu võtab selliste hilja ärganud vaimuhiiglaste saatuse kok­ku Victor: „Hariduse mõju võib olla ka hoopis nuripidine. See sõltub inimesest endast. Mõnele on mõtlemine kahjulik. Nagu joominegi, kui piiri ei oska pidada.” (Lk 62)

Jermakoff loob oma stuudio, mille programm ulatub kosmilistest raamatutest Šiva tantsude ja spirituaalse anamneesini, nõuab näitlejatelt ülimat vahetust ja pühendumust, täidab oma etendused meditatsiooni, allegooriate ja efektidega. Teater on talle alles esimene samm kogu tegelikkuse teatraliseerimisel.

Karikeerib kultuuriringkondi

Paroodilised vihjed Tartu teatriuuendusele on ilmselged – ning tekitasid omal ajal palju kõmu ja pahameelt. Tõsi küll, selleks ajaks oli juba ilmunud Mati Undi iroonilis-sentimentaalne romaan teatriuuendusest, „Via regia” (1975). Enamgi veel, Muti romaan ei tee saladust sellestki, et tema peategelane sündis (tõsi küll, Järmakoffi nime all) samuti selsamal 1975. aastal, mil Tartu ülikooli ajalehes ilmus „Via regia” paroodia „Meeletu, meeletu, meeletu ... teater”.

Nõnda polegi imestada, et Mutti tugevalt kritiseerinud Vaino Vahing pani hiljem koos Madis Kõivuga kirja ka oma kujutluse teatriuuendusest, romaani „Endspiel” (1988). Sest kuigi ideaalide hülgamises süüdistati juba Unti, on Muti pilk veel oluliselt iroonilisem. Seda võib taas kord seletada 1960. ja 1970. aastate – küll tugevalt mütologiseeritud – vastuoluga: sulaaja noored võtsid kõikvõimalikke ideaale märksa tõsisemalt kui 1970. aastate „pettunud põlvkond”. Muti kaubamärgiks kujunenud irooniline, skeptiline ja arrogantne stiil määrab ka „Hiirte tuules” üldtooni. Ainult harva tekib satiiriku kilpi mõrasid: „Iroonia negatiivne vabadus võlus. Aga ei teinud õndsaks.” (Lk 150).

Küll aga muudab see Muti üpriski hiilgavaks oma ajastu portreteerijaks. Eelkõige ei tee romaani nauditavaks mitte võimalus elada kaasa süžeele ja tegelaste saatusele, vaid tekstis sisalduvad rohked följetonid. Peamiselt tegelevad need „kultuuriringkonda” kuuluvate inim­tüüpide karikeerimisega. Romaanis sagivad ringi lavastajad, kirjanikud, näitlejad, kunstnikud, gurud ja kiibitsejad – ühesõnaga inimesed, kelle silmist särab juba kaugelt vastu vaimsus ja kultuurihelk.

1970. aastate aja kunstiinimese kvintessentsi esindab mõistagi kriitik Victor. Ta tõdeb juba raamatu alguses: „Mis puutub minusse endasse, siis olen ma puhas teadvus, ma koosnen ainult vaimust, muu mind ei huvita. Loomulikult ma ei pääse soo seadustest, s.t ma söön, magan ja vahetan ainet nagu iga teinegi. Kuid mu huvid on väga vaimsed. Ma tahan tegeleda ainult sellega. Kõik muu tundub mulle mõttetu ja piinav.” (Lk 16)

Loe veel

Victor jälgib maailma blaseerumise ja irooniaga ning tema silme läbi märkab ka romaan ümbritsevas eelkõige karikatuurset. Tegelastegaleriid valitsevad andetud, aga pretensioonikad hampelmannid, keda Mutt on omakorda õnnistanud pöörase nimevalikuga: romaanis tegutsevad näitlejanna Thalb Rõyge, kirjanik Snaut, teadlane Maria Ne­hemiah, sinisukk Lhea jpt. Nii ei pruugi lugeja enam sugugi üllatuda, kui üks järjekordne andetu näitleja tahab võtta endale lavanimeks Geenius. Vähegi armu leiavad jutustaja silmis ainult kunstnikud Pepe ja Kirill, kes on Victoriga võrdväärsed küünikud. Nii ei ole ime, et omal ajal otsiti romaanist ärevalt prototüüpe, nüüd aga võiks seda lugeda ennekõike üsnagi ajastutruu pildina stagnatsiooniaja aktiivsest kul­tuu­rielust ja -tarbimisest ning inimeste tihedast suhtlusest.

Kultuuriringkonna portreteerimise kõrval kujutab romaan en­dast praeguseks ka väärtuslikku teejuhti 1970. aastate moeteema­de juurde. Kõneletakse raalidest ja laserist, teatri ja rituaali sarnastamisest, arutletakse massikommunikatsiooni ja „lääne teooriate” üle, levitatakse kirjutus­masinal paljundatud ülevaateid üleloomulikest nähtustest, huvitutakse semiootikast ja ufodest.

Hästi joonistub välja ka ruum, milles 1970. aastate kultuuriinimesed ringi liikusid: Kuku klubi, kohvikud ja restoranid, toimetused ja teatrid, sekka taksosõidud linnalähedastesse suvilatesse – ja ka mõned harvad sõidud välismaale (või vähemalt võimalus kellegi teise välismaal tehtud slaide vaadata). Tähelepanu, mis saab siin osaks uutele paneelrajoonidele, toob meelde tolleks ajaks juba ilmunud Mati Undi romaani „Sügisball”.

Osa suuremast projektist

Näpuotsaga peegeldab „Hiired tuules” ka toonast olmet koos oma taksosabade, redisekasvatajatest ärimeeste, defitsiidi, järjekordade, korterimurega. Siiski ei maksa lõpuni tõsiselt võtta justkui üksnes kõrgemates sfäärides hõljuvate kul­tuu­riinimeste võõrastust „tegeliku elu” ees. Kuigi Victor ütleb enda kohta (lk 119): „Ma tean suurepäraselt, et kõigeks muuks peale elu sobin ma suurepäraselt”, märkab lugeja, et ka selline „kultuurielu” pakub talle ja ta sõpradele üsna häid muganemis- ja äraelamisvõimalusi.

Praeguseks võib juba öelda, et suur osa Muti raamatuid kujutavadki endast eri ajastute portreesid. Nii joonistub tema teostes välja omalaadne eesti kultuurielu kroonika 1970. aastatest kuni tä­napäevani. Ning nagu tuleb välja romaanist „Progressiivsed hiired” (2001), võib selle peategelane, Muti mitmest teosest tuttav alter ego Fabian esineda ka varjunimede, sh Victor Kaku nime all.

Seega on ka „Hiired tuules” osa ühest märksa suuremast projektist. Millise pöörde võtab see ajalookirjutus koos Muti nüüdse süvenemisega mälestuste kirjutamisse, seda saame alles näha.

Mihkel Mutt (1953)

Mihkel Mutt on sündinud Tar­tu ülikooli õppejõu Oleg Mu­ti peres.

Ta on lõpetanud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassi ja 1976. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogina.

Mutt on töötanud toimetajana kirjastuses Eesti Raamat ja ajakirjas Looming ning Noorsooteatris kirjandusala juhatajana.  Pärast Eesti iseseisvumist oli ta mõnda aega ametis välisministeeriumis (1991–1992).

1997–2005 oli ta ajalehe Sirp, praegu on aga ajakirja Looming peatoimetaja.

Kriitikuna sai Mutt tuntuks 1970. aastatel ning hinnatud kolumnist on ta siiani. Praeguseks on temalt ilmunud mitu kriitika- ja publitsistikavalimikku, nt „Kõik on üks ja seesama: kirjandusest ja teatrist 1975–1985” (1986), „Mee­dia, mu meedia” (1996).

Muti esimene ilukirjandusteos on novellikogu „Fabiani õpilane” (1980). Fabiani sarja kuuluvad ka romaanid „Vana Fabiani nutulaul” (1988) ja „Progressiivsed hiired” (2001).

Temalt on ilmunud rohkelt teisigi romaane ja jutustusi, millest menukaim on välisministeeriumi aastatest inspireeritud „Rahvusvaheline mees” (1994, 2. tr 2006).

Ka on Mutt avaldanud reisikirju, nt „Inglismaa päevik” (1995).

Sellel aastal tegi ta algust mälestuste väljaandmisega, millest ilmus esimene osa „Mälestused, I. Eesti doomino, eelmälestused” (2009).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare