Eesti lugu: Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees”

Lennart Meri tegevus välisministrina (1990–1992) on legen­daar­ne – ja mitte ainult riigiametnike seas. Kuid kindlasti on Meri-aegsest välisministeeriumist, nagu ka taasiseseisvunud Eesti diplomaatiast mitmed olulised raamatud veel kirjutamata.

Tõsi küll, on ilmunud mõnede diplomaatide – näiteks Mart Hel­me – memuaare ja ka mälestuste kogumikke. Siiani aga näikse teema inspireerivat eeskätt ro­maane: tööst uues Eesti välisministeeriumis jutustavad nii Tõnu Õnnepalu „Hind” (1995) kui ka Mihkel Muti „Rahvusvaheline mees” (1994). Viimati nimetatu on kirja pandud Mutile igiomases följetonlikus võtmes. Sama ootuspäraselt ei esine romaanis õige nime all ükski tegelane ega ka välisministeerium ise, mida nimetatakse Eesti Maailma Integreerimise Kantseleiks – või ka lihtsalt Lossiks. Selles võib soovi korral näha ka viiteid Franz Kafka (kuri)kuulsale „Lossile”, ehkki süngust siit oodata ei maksa. Muti romaan meenutab pigem brittide Antony Jay ja Jonathan Lynni kultusraamatut ja telesarja „Jah, härra minister!” ja „Jah, härra peaminister!”. Grotesksusest hoolimata on „Rahvusvahelisest mehest” kujunenud mõjukaim Meri-aegse diplomaatia jäädvustus ja võib-olla isegi üks olulisemaid Eesti taasiseseisvumise kroonikaid.

Muidugi pakuvad suured muutused kirjandusele alati tänuväärset ainest. Nende kujutamisel on autor saanud tugineda isiklikele tähelepanekutele: Mutt töötas Meri-aegses välisministeeriumis infobüroo juhatajana. „Rahvusvaheline mees” kirjeldab (sündmusi mõneti kokku surudes) aastaid 1990–1991, millesse jääb ENSV välisministeeriumi ümberkujundamine iseseisva riigi tarvetele vastavaks ja diplomaatiline võitlus Eesti vabariigi taastunnustamise eest. Selleks on esialgu puudus nii vajaliku haridusega inimestest kui ka printeritahmast.

Lennart Meri käe all kujunes ministeeriumist pigem loominguline kui bürokraatlik asutus. Tolle vaieldamatult rahvusvahelise mehe ümber koondub ka Muti romaan. Siin on Merist saanud kantselei šefi ehk Rudolfo prototüüp. Mutile omaselt on toimunud veel teisigi nihkeid: romaanis väljendab šeff ennast enamasti tantsu abil. Seda võib tõlgendada vihjena diplomaatiale kui omamoodi etendusele. Kuid kahtlemata iseloomustab tantsimise kujund tõepoolest hästi ka Meri nõtket suhtlemismaneeri.

Šefi ümber tantsivad ja tiirlevad ka kõik teised „Rahvusvahelise mehe” tegelased.  Romaani esimene osa esitabki kirjaniku leivanumbri: hulga karikatuure eri inim- ja prototüüpidest. Hoolsa antropoloogina on autor jaotanud ametnikud eri rühmadesse: eneseteostuse otsingul väliseestlased, ambitsioonikad noored „poliitikapoisid”, Meri vanad tuttavad ja endised Nõukogude diplomaadid. Mutile kohaselt kannavad nad mõistagi meeletuid nimesid: Roman Koerapuu, Mats McDonalt, Yebra, Mäeumbait jne.

Üheselt hinnanguline on aga pilk väljaspool välisministeeriumi tegutsevatele ametnikele eesotsas Paksuga, kelles pole kuigi raske ära tunda Edgar Savisaart, toonast peaministrit (1990–1992). Mutt ei varja välisministeeriumi ja valitsusjuhi vastuolusid ega hoia oma poliitilisi vaateid kalevi all. Paksust saab sovetiseerunud inimese sümbolkuju, kes võib poliitikuna olla ohtlikult ettevaatlik ja ka Moskva-meelne. Veelgi enam, Paksu tugev karikeerimine aitab veelgi esile tõsta šefi rafineeritud stiili ja euroopalikkust.

Mütologiseeriv tekst

Romaani teine osa kirjeldab Eesti vastsete diplomaatide (1991. aastal tõesti aset leidnud) „Missiooni”. Teekonnal Ameerikast Pariisi ja Strasbourgi pidi delegatsioon töötama lääne kuluaarides, valmistades ette pinda Eesti integreerimiseks maailma. Mutt ei tee saladust, et nii mõnegi olulise sammu ähvardas seisata juba üksnes valuuta puudumine. Kui romaanis tervikuna markeerib üleminekuaega seda kummitanud aineline kitsikus (eriti hästi tabab ajastu olemust ning vahest isegi lõhna ja maitset söögiseebi kujund), siis suisa kriitiliseks muutub rahapuudus mõistagi välismaal. Süüa saab ainult hamburgerit, ka kõige odavamad hotellid võivad osutuda liiga kalliks ja „Missioon” lõpeb striptiisiklubi tunnihotellis. Koomilisest esitusmoest hoolimata toovad need kirjeldused võrdlemisi hästi esile toonase olukorra ebakindluse: ka väikesed apsud võivad tähendada audientsist ilmajäämist. Mängus on aga teadagi ei midagi vähemat kui Eesti iseseisvuse tunnustamine de facto.

Kogu seda saginat kirjeldatakse Muti mitmest varasemast teosest tuntud autori alter ego Fabiani kaudu. Selgub, et see kunagi nõnda ehe 1970. aastate kultuuritegelane oskab ajaga kaasas käia nagu Mutt isegi. Fabiani asumine kantselei Avaliku Arvamuse Mõjutamise Talituse juhataja ametipostile tähistab seljapööramist boheemlikule elustiilile, mis oli eelmiste Fa­biani-romaanide aineseks. Mõ­nest vihjest saame aimu, et senised kaaslased istuvad Kuku klubis edasi ja meenutavad möödunud hiilgust.

Siiski on varasemaid romaane oma suure siseilma ja lõputute aruteludega täitnud Fabian „Rahvusvahelises mehes” erakordselt tagaplaanil – see on esmajoones šefi raamat. Ühelt poolt on romaanis palju groteski ajastu üle, mil „banaanivabariigi vaim lehvis Taara tammikute ladvus” (lk 8). Autor on kasutanud üsna klassikalist võtet: pealtnägija kõiketeadva pilgu kaudu paljastatakse suurte tegude väikseid ja inimlikke tagamaid. Teisalt on „Rahvusvaheline mees” siiski ülistuskõne Lennart Merile ning praeguseks juba ka üks – ja sugugi mitte tähtsusetu – osa temast loodud müütidest. Meriga seoses võiksimegi endalt juba küsida: miks seostuvad müüdid just teatud isikutega ja mitte teistega? Ilmselt mängib müüdiloome puhul olulist rolli see, et isik sobib parasjagu kehtiva kangelase stereotüübiga. Temast loodud le­gendid aitavad selle inimese elu omakorda stereotüübiga veelgi tihedamalt kokku sulatada. Nii kinnistuvad lood aja jooksul uue kangelase külge, müüt kristalliseerub. Sama näeme toimumas Meriga – ka Muti romaanis. Ehkki Merist maalitud portree pole lipitsevalt imetlev, on tervikpilt siiski üsna heroiseeriv. Rõhutades erakordse isiksuse rolli ajaloos, on Eesti integreerimises maailma nähtud eelkõige Meri teenet. Ühtlasi rõhutab romaan mitmeid tema müüdi lahutamatuid osiseid: karismat, keele- ja suhtlemisoskust, vaimukust ja rafineeritust. Uue ajastu väärtustega sobivad hästi ka šefi ülejäänud kuulsusrikkad omadused: euroo­palikkus, läänemaailmaga kursis olek ning oskus seal käituda, tegutseda ja tähelepanu pälvida. Seda on veelgi rõhutatud vastanduste abil: ilma šefita on tema kaaslased kui peata kanad, kõnelemata teistest, EÜE ja komsomoli taustaga delegatsioonidest – kui neil ülepea õnnestub välismaal kontakte luua, teevad nad Eestile ainult häbi. Šeff aga on tõeline uue ajastu inimene: visionäär, kel­le mõtted on pii­ra­tud võimalustest alati ees ja tänu kelle­le tuleb uus maailm kiiremini kohale.

Niisiis on ka „Rahvusvaheline mees” irooniast hoolimata mütologiseeriv tekst – mida on noorel riigil kahtlemata vaja. Ent üks romaan jõuab toonasest ajastust kirjeldada üksnes murdosa – nagu pole läbi Lennart Meriga seotud müüdiloome, nii seisab alles ees ka tema pärandi uurimine.

Mihkel Mutt (1953)

Mihkel Mutt on sündinud Tartu ülikooli õppejõu Oleg Muti peres.

Ta on lõpetanud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassi ja 1976. aastal Tartu ülikooli eesti filoloogina.

Pärast Eesti iseseisvumist oli ta mõnda aega ametis välisministeeriumi informatsioonibüroo juhina (1991–1992).

Seejärel on Mutt olnud mitme väljaande ajakirjanik ja 1997–2005 Sirbi, praegu aga Loomingu peatoimetaja.

„Rahvusvaheline mees” (1994, 2. trükk 2006) pälvis mh Virumaa kirjandusauhinna. 1997. aastal ilmus romaan ka soome keeles pealkirjaga „Missio Viro”.

Eesti Päevalehes on ilmunud ka katkend romaani II osast (29.03.1999). Fabian, Muti alter ego ja ka „Rahvusvahelise mehe” peategelane, figureerib mitmes jutukogus ja romaanis: „Fabiani õpilane” (1980), „Vana Fabiani nutulaul” (1988).

„Rahvusvahelise mehe” järel suundus Fabian ajakirjandusse, mida kirjeldab romaan „Progressiivsed hiired” (2001).

Üleminekuajaga tegeleb Mutt ka romaanis „Pingviin ja raisakass” (1992) ning jutukogus „Üleminekuaeg” (1995).

Mutt on avaldanud novelle, jutukogusid, romaane, lasteraamatuid, artiklikogumikke, reisikirjandust ja (eel)mälestusi.