Eesti lugu: Oskar Luts "Vaikne nurgake"

 (1)

Jah, eestlane oli hea ja hoolas põllumees, arvab see sammal­dunud siga Lücke, aga nüüd on ta enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. „Vaikne nurgake” on Lutsu leebe panus eestlase ja sakslase teineteisepeegeldusse.

„Vaikne nurgake” on pealtnäha tavaline lutsulik lugu, kus tehakse nagu tööd ja nagu ei tehta kah, tehakse nagu nalja ja nagu ei tehta kah, just nagu rõõmutsetakse, riieldakse ja armastatakse, aga õieti ei riielda ega rõõmutseta, vaid lihtsalt aetakse juttu inimese kombel – ja mis see inimese elu muud on! –, vaadeldakse vahel rändavaid pilvi ja elatakse üks päev teise järel vaikselt õh­tusse, ilma et õieti midagi juhtuks.

Just nagu elatakse ja just nagu ei elata kah. Võib-olla et just seetõttu peetaksegi Lutsu nii ületamatult eestilikuks kirjanikuks.

Jutustuses üürib silmapaistmatu nimega noormees Heino Anderson toa ühes Tartu hoovimajas, kus elab eesti-saksa segapaar Vestberg koos oma saksa gümnaasiumis käiva tütrekese Heetega, noor eesti riigiametnik Rein, poolpime saksa vanapreili Leise ja venelasest kokk Zarubajev oma perega. Tänavapoolses majas pesitsevad kogu kupatuse omanikud, kolm baltisaksa vanapreilit Leisnerit ühes oma saja-aastase tädiga, samuti endine mõisnik, nüüdne „peenmehaanik” Fritz Lücke ja ta naine. Need kaks maja ja nendevaheline aed ongi mänguplats, kust käivad läbi veel aednik Padrik, Vestbergi ämm Traubenberg, leskproua Schlegel, endine mõisnik Siegfried von Sanders ja tolle endine valitseja Schulmann.

Kogukonnad ninapidi koos

Süžee on hästi lihtne: Heete püüab külge lüüa peategelasele Andersonile, aga kui too peale mõnd romantilist jalutuskäiku muud ei taha, heidab kiirelt paari Reiniga. Ülejäänu on karakterite muhe kokku- ja lahtimäng, Lutsu igavene leib, ning Lücke on üks mahlakamaid baltisakslasi eesti kirjanduses.

Eksperiment, mille Luts oma väheste vahenditega korraldab, pole üldse nii vähenõudlik. Ta pressib Tartu õueaeda kokku Ees­ti ajaloolise kogukonna: eestlased, sakslased ja venelased, sa­muti ehtbaltiliku vahekihi – kadakad ehk poolsakslased; kõneldakse kolme kohalikku keelt. Esindatud on baltisaksa parunid ja keskklass, eesti kodanlased, literaadid ja lihttöölised, vene proletariaat. Baltisaksa mehed on praalijad ja viinaninad, baltisaksa naised on veidrad vanapiigad või võimukad kodukuked, eesti me­hed on alalhoidlikud ja asju mõistusega võtvad tüübid. Eesti ja saksa kogukonna vahel sõe­lub poolsakslanna Heete, kes eelistab saksa kompleksidele eluterveid eesti poisse. Nii toimib ajalooline vere- ja kultuurivahetus.

Eksperimendil on mitu tulemust. Esiteks see, et võrdsetes oludes pole suurt vahet eestlasel ja baltisakslasel, sakslased on vaid kitsimad. Kuskilt ei paista välja ei baltlaste kõrgemat kultuuri ega sinavat verd, olud tasandavad kõik. Järeldus näib triviaalne, kuid ei olnud veel 1930. aastail endastmõistetav. Baltisaksa aadel oli kaotanud oma majandusliku aluse, ent tähtsam oli tema moraalne kapital: osa eestlasi vaatas vanadele härradele – kui ka vaenuga – alt üles ja enamik baltlasi vaatas eestlastele samamoodi ülalt alla.

Seda kajastas ka kirjandus. Tammsaare „Ma armastasin saks­last” ilmus Lutsu raamatust aasta hiljem ja vaagis samuti vahekorda deklasseerunud baltlastega. Tammsaare on irooniline mängumees, kuid pole kahtlust, et ta baltisaksa mo­raalset kapitali osalt tunnustab. Luts ei teinud se­da vist iial. Tam­m­saare romaani ei lugenud ta juba selle pealkirja tõttu! Leebe Luts nägi oma „Kevadest” alates sakslastes ikka peamiselt kirikumõisa kooli mõisnikupoegadest „kalkunite-tolkasid”, kes tulid alati tüli norima ja kellega pidi kas kaklema või kellest eemale kõndima.

Luts ja Lutz

„Vaikses nurgakeses” on saksa poistest saanud vanad mehed, aga Lutsu järeldus on sama: need hakkavad alati kaklema, kui võimalik. Saksamaal on Hitler võimul ja ehkki natsism oli sisult po­pulistlik liikumine, haaravad endised parunid selle ideoloogiast ahnelt kinni, karjuvad kõrtsis Sieg Heil’i ja lubavad mõisamaad tagasi võtta. „Vaikne nurgake” on nende seikade põgusa valgustajana üsna üksi eesti kirjanduses.

Loe veel

Huvitav kokkusattumus, et selsamal 1934. aasta sügisel, kui ilmus „Vaikne nurgake”, ilmus Eesti avalikku ellu Tallinna advokaat Oskar Lutz (1902–1975), eesti Oskari nimekaim, kellest sai baltisaksa juhtiv rahvussotsialistlik tegelane. Enne seda oli Balti Rahvussotsialistlikku Liikumist juhtinud Vabadussõjas Eesti poolel osalenud Viktor von zur Mühlen, kes oli otsinud kontakte eesti vapsidega, kuid pidi pärast nende keelustamist 1934 tagasi tõmbuma. Väga kaudselt võib Mühlenis näha „Vaikse nurgakese” saksa rahvusühtsust jutlustava von Sandersi eeskuju. Sandersit saadab ta mõisavalitseja Schulmann, kellenimeline toimetas Tallinnas natside häälekandjat Der Aufstieg.

Üldiselt polnud natslike idee­de kandjaks mitte troonilt tõugatud balti mõisnik, nagu võib mul­je jääda Lutsu lugedes, vaid pi­gem advokaadid, arstid, õpetajad, raamatupidajad – tegelased selliste pisut väikekodanlike ni­me­­dega, nagu Lutz, Jucum, Mus­so, Lehbert jt. Aadli süüposti sead­mine on Lutsu vana vimm kirikumõisa „kalkunite-tolkade” vastu.

OSKAR LUTS (1887–1953)

Õppis 1911–14 Tartus farmaatsiat, töötas 1915–18 Vitebski väliapteegis, hiljem elas Tartus.

Abiellus 1917 valgevene-poola se­ga­rahvusest Valentina Krivitskajaga (1892–1982); poeg Georg Luts (1918–2004) õppis nagu isagi Tartus farmaatsiat, teenis Saksa sõjaväes ja elas hiljem Rootsis.

Lutsuga seostub kolm müüti: ta on eesti kõige rahvalähedasem kirjanik, ta on eesti kõige väledama sulega kirjanik, ta on kõige kõvem viinamees kõvade kirjanike seas.

Lutsu töid avaldati tema eluajal eesti keeles 134 raamatuna, tõlgetena ilmus aga vaid kolm kõhna näidendivihku läti ja soome keeles.

Tõlkebuum vallandus pärast sur­ma, aga tõlgiti enamasti „Keva­det”: rohkem kui 10 keelde ja avaldati vene keeles enam kui kümne väljaandena; saksa keeles Luts sisuliselt puudub.

Teoseid on Eestis lavastatud ligi 150 korral, tehtud on viis filmi.

Aivar Kulli uurimus „Oskar Luts: Pildikesi kirjanikupõlvest” (2007) on Tartu vaimus kirjutatud kongeniaalne jätk Lutsu pajatuslikule loomingule.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare