Eesti NSV Kirjanike Liitu kuulus kümneid kompartei liikmeid, aga ka neid, keda nimetati parteituteks kommunistideks – nemad kirjutasid luuletusi Leninist ja kommunismist, selle idee heategususse üksvahe siiralt uskudes. Kuid parteilised kommunistid osutusid enamasti praktilisteks inimesteks, keda usuasjad suuremat ei häirinud (erand oli vahest Juhan Smuul), ning parteitud kommunistid hülgasid oma usu enamasti pärast kuldseid kuuekümnendaid. Kommunismi kosmoseajastu kestis Eestis nii um­bes kümme aastat (1958–1968), seejärel tuldi maapeale tagasi ning nähti, et isamaa ja armastus on hädaohus.

Paul Kuusberg oli erand – kommunist jäi talle elu lõpuni pühaks sõnaks. Kommunist oli kõrgem mõiste kui kommunistlik partei, sest parteisse ei kuulunud sageli mitte kommunistid, vaid elujõulised omakasupüüdlikud inimesed, kes saaksid hakkama igal ajal ja igasuguste parteidega; mõnikord ka komplekssed võimuahnitsejad ja karjeristid. Just Kuusberg oli üks parteilise silmakirjalikkuse parimaid kujutajaid, sest tema tundis asja ja talle oli rohkem lubatud kui mõnele teisele.

Kommunist oli Kuusbergil isegi kõrgem mõiste kui kommunism, sest viimane oli vaid hüpotees tuleviku kohta kunagi Saksamaalt sisseveetud ja Venemaal kangemaks tembitud doktriinis, kommunist sai aga olla juba siin ja praegu Eestis – humanistlike põhimõtetega, tark ja aus inimene. See just Kuusbergi võlus. Ta nimetas oma inimideaali kommunistiks ning see on üks seiku, mis tänapäeva lugejat tema romaanide pindstruktuuris häirib või neist lausa eemale peletab.

Aus kommunist   

Kuusberg oli aus kirjanik selles mõttes, et enamasti jäävad tema „tõelised kommunistid” autsaideriteks või saavad elult niisama peksa. Mõnikord pekstakse neil segi ka nägu ning nad pekstakse välja parteist ja kodunt. Läbinisti edukat kommunisti Kuusbergil Nõukogude tegelikkuse raames luua ei õnnestunudki. Tema kangelaste peksasaamistes on aga üllatavaid nüansse.

Novellis „Naeratus” kirjeldatakse kommunist Jaan Ennoki peksmist Saksa okupatsiooni aegses Tallinna vanglas. Ülekuulamine käib eesti keeles, kuid kui mehe mõistus on juba piisavalt segi, küsib ta äkki iseendalt: miks räägib uurija eesti keelt, kõnelesime ju kogu aeg venet? See detail annab vihje, et Venemaal elanud meest (tema prototüüp on Olaf Kuuli teatel Osvald Tuul) on juba varem „töödeldud” NKVD piinakambreis. Ekstreemses olukorras samastab mälu spontaanselt nõukogude ja natsirežiimi. Mitte ükski arvustaja sellest igatahes välja ei teinud – ja ei saanudki teha. Aga ilmselt oli Kuusberg Eestis esimesi, kes Hitleri ja Stalini totalitaarriikide vägivalda kõrvutas.

Tema esimene tugev romaan „Enn Kalmu kaks mina” sisaldab varjatud vastukaja Albert Kivika romaanile „Nimed marmortahvlil” (1936), millest ei tohtinud Nõukogude ajal iitsatadagi – kel kõrvu oli, see kuulis. Enn Kalm pannakse iseendaga poliitilist dialoogi pidama nagu vabadussõjalane Henn Ahas ja lastakse tal siis valida punane pool.

Kuusbergi tippteos „Üks öö” on poleemiline paariline Karl Ristikivi Rootsis ilmunud „Hingede ööle” (1953). Mõlema tegevus paigutub piirsituatsiooni ühelainsal eksistentsiaalsel ööl. Kui Ristikivi tegelane püüab selgusele jõuda, miks on ta teinud sammu üle piiri läänepagulusse, siis Kuusbergi kaheksa tegelast on novembriööl 1941 teel idapagulusse, Nõukogude tagalasse, silme ees lahti rullumas elu filmilint. Taas oli vähe neid, kes suutsid avada Kuusbergi romaani kõiki koode, kuid vaikiv väitlev ühtekuuluvus paguluses kirjutatuga on tema loomingu tunnuslik – ja märkamatuks jäänud joon.

Rindemehest Oidipus

„Andres Lapeteuse juhtum” räägib loo Eesti Laskurkorpuse kaptenist ja tema sõjakaaslastest stalinismiaegses Eestis. Ühega neist kaaslastest, juunikommunist Helvi Kaartnaga, on Lapeteus sõja ajal kokku elanud, kuid abiellub hiljem seksuaalselt kütkestava ja „väikekodanlikult” pärandvaralt rikka Reedaga, kes toob ühisellu kaasa individuaalmaja ja ebanõukogulikud sõbrad. Lapeteus rühmab hirmsat moodi uue ühiskonna heaks, kuid ometi käib ta elujoon alla. Naine lüüakse üle ja vähem edukad sõjasõbrad süüdistavad teda ükskõiksuses. Mida rohkem ta püüab, seda suurem on ta süü. Lõpuks sõidab ta stressis purjuspäi surnuks naise armukese ja lõpetab ise haigevoodis. Kui ta peaks sealt pääsema (me ei tea veel), läheb ta vanglasse. Täielik pankrot.

Teatmikes kirjutatakse, et romaan näitab nimitegelase eetilist mandumist korrumpeerunud võimu teenistuses. Aga lugegem tähelepanelikult: ei ole mingit eetilist mandumist, pigem siis juba tööhullu ajanappus. Lapeteus käitub Stalini-aegsetes oludes üsnagi ainumõeldavalt, eeldusel, et ta ei taha lõpetada katlakütjana. Kuusbergi poliitilise romaani südames peitub midagi antiikselt vägevat.

Selles peitub antiikne tragöödia. Lapeteus on kreeklaste kuningas Oidipus eesti rindemehe rüüs, kelle laubale on kirjutatud ta saatus, millest ta mingite riugastega mööda ei hiili. Just see saatuse sammude kõla, olgu su kavatsused kui tahes head, teeb „Lapeteusest” tõeliselt haarava kurbmängu. Romaani iseloomustab väljapaistev jutustamistehnika, napp, publitsistlik ja kinolik, ning karakterite pinev avanemine. Kuusberg pani romaani esiotsa paberile sündmuste kronoloogilises järjekorras, kuid lõikas seejärel lahti ja ajas ajaplaanid segi, rookides tekstist eepilise liigliha. Värskendav on lugeda romaani, mis end ise kogu aeg koomale kisub.

Hingakem korraks välja ja võtkem Kuusberg ette. Oli ta ju ikkagi 1960. aastate tugevaim prosaist Eestis.

PAUL KUUSBERG

(1916–2003)

Oli 1960.–1980. aastail juhtiv kirjanduspoliitik, Kirjanike Liidu esimees ja Loomingu peatoimetaja, ent kommunistliku liberaalina alalises vastuolus dogmaatilise parteilase Endel Sõgeliga.

Keskpärasele esikromaanile „Müürid” (1957) järgnesid romaanid „Enn Kalmu kaks mina” (1961, tööpataljonid ja Eesti Laskurkorpus, filmina „Inimesed sõdurisinelis”, 1968, lavastaja Jüri Müür), „Andres Lapeteuse juhtum” (1963), „Südasuvel” (1966, hävituspataljonid 1941), „Üks öö” (1972) ja „Vihmapiisad” (1976, kokkuvõtteromaan).

Novellikogud „Naeratus” ja „Vabaduse puiestee” (mõlemad 1971)

1966. aastal valmis film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (lavastaja Grigori Kromanov), kus võib jälgida nn eesti näitleja paradoksi. Kunagine väljasaadetud klassivaenlane Ants Eskola mängib dogmaatilist stalinisti Jürvenit. Seitse aastat kommunistlikus vangilaagris veetnud Heino Mandri suu kaudu öeldakse aga kreedo: „Kõige tähtsam on, et me end kommunistidena tunneksime. Ja selleks jääksime igas olukorras.”