Eesti lugu: Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid”

Suur­rii­ki­de Tei­se maail­masõja eel­ne jõupo­lii­ti­ka jät­tis väi­ke­rii­ki­de­le vä­ga vä­he män­gu­ruu­mi. Siis­ki painab Eesti ajaloomälu küsimus, kas tehti ikka õigeid valikuid. Kir­jan­du­ses esitas selle ühe­na esi­mes­test Valev Uibopuu.

Va­lev Ui­bo­puu ro­maan il­mus pa­gu­lu­ses 1948. aas­tal, see­ga vaid mõni aas­ta pä­rast Tei­se maail­masõja lõppu. Teo­se aeg­ruum on sel­gelt pii­rit­le­tud: see kir­jel­dab ühes Ees­ti väi­ke­lin­nas aas­ta­tel 1939–1941 aset leid­nud sünd­mu­si. Kui­gi lin­na ni­me ro­maa­nis ei ni­me­ta­ta, mõis­tab lu­ge­ja kii­res­ti, et pii­ri­lin­na­ke­se ees­ku­juks saab ol­la üks­nes Val­ga. Just seal oli­gi Ui­bo­puu 1930. aas­ta­te lõpul ela­nud ja aja­kir­ja­ni­ku­na töö­ta­nud. Se­da, et kir­ja­nik tun­neb väi­ke­lin­na olus­tik­ku ja tüpaaÏe häs­ti ning os­kab neid ka tund­li­kult eda­si an­da, on tun­da ro­maa­ni igal le­heküljel.

„Kee­gi ei kuu­le mei­d” al­gab tea­de­te­ga Ve­ne- ja Sak­sa­maa sis­se­tun­gist Poo­las­se. Ehk 1939. aas­ta sep­temb­ri­ga, mis sai Ees­ti­le saa­tus­li­kuks: just siis, suu­re sõja eelõhtul lan­ge­ta­sid rii­gi ju­hid ot­su­sed, mis vii­sid pea­gi maa oku­pee­ri­mi­se­ni. 23. au­gus­til oli sõlmi­tud Mo­lo­to­vi-Rib­bent­ro­pi pakt koos sa­la­jas­te li­sap­ro­to­kol­li­de­ga. 28. sep­temb­ril an­dis Ees­ti va­lit­sus Nõuko­gu­de Lii­du sur­ve­le jä­re­le ja kir­ju­tas al­la nn baa­si­de le­pin­gu­le. Al­gas­ki Nõuko­gu­de vä­ge­de sis­se­marss, mis tõi siia um­bes 25 000 pu­naar­mee­last. Mõni päev pä­rast Pa­rii­si lan­ge­mist Sak­sa­maa kät­te, 16. juu­nil 1940 esi­tas Nõuko­gu­de Liit Ees­ti va­lit­su­se­le ju­ba ul­ti­maa­tu­mi. Ja kui see vas­tu võeti, siis saa­bus Ees­tis­se ju­ba 90 000 pu­nav­äe­last, kes võtsid maa no­be­dalt oma kont­rol­li al­la. Kii­res­ti mää­ra­ti Mosk­va ni­me­kir­ja alu­sel ame­tis­se uus va­lit­sus ja „va­li­ti” uus rii­gi­vo­li­ko­gu, mis nõudis Nõuko­gu­de Lii­du­ga ühi­ne­mist. 6. au­gus­til 1940 võeti­gi Ees­ti NSV Mosk­vas Nõuko­gu­de Lii­du koos­sei­su.

„Kee­gi ei kuu­le mei­d” te­ge­leb tra­dit­sioo­ni­li­se prob­lee­mi­ga: mi­da te­ha olu­kor­ras, kus head va­li­kud puu­du­vad? Va­ba­taht­li­kult sõja­li­se oku­pat­sioo­ni­ga nõus­tu­mi­ne tun­dub võima­tu, vas­tu­pa­nu on aga ju­ba et­te hu­ku­le mää­ra­tud. Oma ro­maa­nis ei vaat­le Ui­bo­puu se­da küsi­must mit­te ot­sus­ta­ja­te, vaid n-ö väik­se ini­me­se pers­pek­tii­vist. Väi­ke­lin­na miljöö ja te­ge­las­te­ga­le­rii joo­nis­tu­vad teo­ses meis­ter­li­kult. Ühelt poolt saab lin­na­ke­sest lak­mus­pa­ber, mis pee­gel­dab ühis­kond­li­ke ka­taklüsmi­de mõju ta­vai­ni­me­se­le ja muu­tu­ma­tus ra­hus tuk­ku­nud kesk­kon­na­le. Tei­salt on suu­res sõjas män­gu­kan­niks muu­tu­val väi­ke­lin­nal teo­ses me­ta­foor­ne tä­hen­dus: sel­lest saab väi­ke­rii­gi mu­del.

Ui­bo­puud hu­vi­tab ini­me­se psühho­loo­gia pöör­de­li­sel ajal. Ro­maa­nis te­gut­seb ter­ve ga­le­rii väi­ke­lin­na mi­niühis­kon­na liik­meid: amet­nik­ke ja selt­si­te­ge­la­si, sõjav­äe­la­si ja po­lit­sei­nik­ke, aja­kir­ja­nik­ke ja äri­me­hi. Võimu­va­he­tus aval­dab mõju nen­de kõigi po­sit­sioo­ni­le – ning kir­ja­nik asub­ki vaat­le­ma ini­mes­te käi­tu­mist po­lii­ti­li­ses se­ga­du­ses ja sur­ve all. Aga ka isik­lik­ke va­li­kuid ei ku­ju­ta au­tor liht­sa­te ja ühes­te­na. Se­da ise­loo­mus­ta­vad kõige pa­re­mi­ni ro­maa­ni kesk­sed te­ge­la­sed, Jaan Rii­vik ja Agu Moon, kaks keh­va­dest olu­dest pä­rit noort meest, kes sa­tu­vad sõja al­gu­ses töö­le ko­ha­lik­ku aja­leh­te. Ehk­ki üks neist ot­sus­tab uue võimu­ga koostööd te­ha ja tei­ne mit­te, ei ole esi­me­se näol te­ge­mist puh­ta kol­la­bo­ran­di ja tei­se näol eht­sa vas­tu­pa­nuvõit­le­ja­ga. Enam­gi veel, aja­le­hetöö ku­ju­ta­mi­ne toob kõige sel­ge­mi­ni esi­le, et au­tor ei idea­li­see­ri pi­me­si ka ise­seis­vu­sae­ga: ka en­ne võõrvõimu tu­le­kut mõis­tab lin­navõim aja­kir­jan­dust oma kont­rol­li all hoi­da.

Omaet­te te­ge­la­seks on au­tor kir­ju­ta­nud väi­ke­lin­na ene­se. Ro­maa­ni al­gu­ses lii­gu­vad te­ge­la­sed rin­gi peaae­gu inimtühja­del tä­na­va­tel, just­kui klaa­si­ta­gu­ses maail­mas, kust lu­ge­ja­ni ei jõua ühte­gi he­li ega lõhna. Koos vä­ge­de sis­se­mar­si­ga kat­keb aga sor­diin: lin­na­ruu­mi täi­da­vad kor­ra­ga kaoo­ti­li­selt rin­gi­tor­ma­vad ini­me­sed ja müra. Sa­ma­moo­di muu­tub aja­loosünd­mus­te jõud­mi­ne lin­nae­la­ni­ke­ni. Esi-al­gu jõuab in­for­mat­sioon nen­de­ni üks­nes hi­li­ne­mi­se­ga ja kat­kend­li­kult, te­ki­ta­des ebamää­rast hir­mu. Siis aga saa­vad neist aja­loo tun­nis­ta­jad: nä­hak­se Pu­naar­mee ko­lon­ni­de sis­se­mars­si ning ko­ge­tak­se uue võimu keh­tes­ta­mist oma­va­lit­su­se, po­lit­sei jt ülevõtmi­se ja ma­jan­du­se nat­sio­na­li­see­ri­mi­se kau­du. Lak­ka­ma­tult saa­da­vad se­da kõike sümbool­sed toi­min­gud: mee­lea­val­du­sed ja mä­les­tusmär­ki­de lõhku­mi­ne.

Miks valiti alistumine?

Pa­gu­lu­ses kir­ju­ta­tud ro­maa­nis võib aga nä­ha ka oma­laad­set trau­matööd, kat­set al­les hil­ju­ti­sest trau­mast sel­lest kõne­le­mi­se abil va­ba­ne­da. Ro­maa­ni peal­ki­ri „Kee­gi ei kuu­le mei­d” vii­tab ühelt poolt mõis­ta­gi väi­ke­rii­gi nõrga­le hää­le­le. Tei­selt poolt aga ka noo­re­le idea­list­li­ku­le põlv­kon­na­le, kel­le­le hää­le­tu alis­tu­mi­ne kõige enam vas­tu­meelt oli. Sel­les võib­ki nä­ha ühte ro­maa­ni kand­vat sõlmp­rob­lee­mi: miks va­li­ti nõnda alis­tuv po­lii­ti­ka ja miks rah­vas sel­le­ga kaa­sa läks? En­ne juu­nipöö­ret püüdis Ees­ti rii­gi po­lii­ti­ka väl­ti­da vä­hi­maid­ki te­gu­sid ja sõnu, mi­da Nõuko­gu­de Liit võinuks ka­su­ta­da Ees­ti-vas­tas­te sam­mu­de et­tekään­deks. Eri­ti prob­leem­seks muu­tus see kramp­lik hoiak Soo­me Tal­vesõja ajal. Ro­maa­ni esi­me­ses poo­les kuu­le­me­gi noo­re­mat ja va­ne­mat põlv­kon­da vaid­le­mas sel­le üle, kas tões­ti te­gut­ses Ees­ti õige­mi­ni kui põhja­naa­ber, kes asus võit­le­ma oma ise­seis­vu­se eest. Po­le kui­gi ras­ke ku­jut­le­da, et see prob­leem vae­vas Ui­bo­puu põlv­kon­na­kaas­la­si veel ka pa­gu­lu­ses.

Ilm­selt puu­du­tas neid ka ro­maa­nis pi­de­valt esil olev prob­leem: mil­li­sel ju­hul on pa­ge­mi­ne õigus­ta­tud? Siin seos­tub see küll bal­ti­saks­las­te ümber-asu­mi­se­ga pä­rast Hit­le­ri kut­set ok­toob­ris 1939. Mõni­gi te­ge­la­ne mõis­tab, et seelä­bi on Sak­sa­maa jät­nud Bal­ti rii­gid Nõuko­gu­de Lii­du hu­visfää­ri, kum­ma­ti­gi jääb kõla­ma küsi­mus, kas tões­ti võib põge­ne­da vaid ole­ta­ta­va ohu pä­rast. Te­ge­las­test puu­du­tab see te­ra­vai­malt Jaan Rii­vi­kut, kel­le ka­da­ka­saks­li­kust pe­re­kon­nast pä­rit nai­ne Sil­via on me­he­ga abiel­lu­nud vaid ärasõidust pää­se­mi­seks, seejä­rel aga ot­sust ka­het­seb ja püüab meest veen­da en­da­ga kaa­sa tu­le­ma. Kõne­kalt on sel­lel soo­vil üks­nes traa­gi­li­sed ta­gajär­jed.

Ro­maan küll lõpeb, aga teeb se­da Sak­sa vä­ge­de sis­se­mar­si het­kel 1941. aas­tal, mil aja­loo-sünd­mus­tes jäi kõik veel poo­le­li. Kir­ja­ni­kul oli ka­vas kir­ju­ta­da ka järg, see aga ei teos­tu­nud. Oma­moo­di mõtte­li­seks jär­jeks võib siis­ki pi­da­da te­ma vii­mast ro­maa­ni „Kaks ini­me­lu ajapöör­dei­s” (2 köi­det, 1990–1991), mis vaat­leb­ki ju­ba elu pa­gu­lu­ses. 

Valev Uibopuu

(1913–1997)

Sündis Võrumaal metsavahi pojana. Õppis Otepää gümnaasiumis, ent haridustee katkes haiguse tõttu.

1936–43 töötas ajakirjanikuna Tallinnas ja Valgas.

1943. aastal põgenes Soome, 1944. aastal siirdus Rootsi. Sealgi töötas esialgu ajakirjanikuna Välis-Eesti toimetuses (1944– 53).

Eesti Kirjanike Kooperatiivis töötamise kõrval (1954–70) õppis Lundi ülikoolis filosoofiat ja soome-ugri keeli (1954–58). Omandas samas doktorikraadi võrdleva keeleteaduse alal (1970) ning töötas õppejõuna ja soome-ugri instituudi juhatajana (1971–80).

Esimesed Uibopuu ilukirjanduslikud teosed ilmusid kodumaal: „Väravate all” (1936) ja „Viljatu puu” (1940).

Paguluses alustas lühiproosaga: kogud „Linnud puuris” (1946) ja „Kahju läinud aegadest” (1949). Uibopuu oligi väga viljakas just novellikirjanikuna, Eestis on tema novellidest ilmunud valikkogu „Muutunud maailm” (1997).

Romaan „Keegi ei kuule meid” (1948) tõlgiti kohe läti (1949), hiljem rootsi (1990) ja saksa (1993) keelde. Uibopuu ongi üks tõlgitumaid eesti pagulaskirjanikke, kellelt on võõrkeeltes ilmunud 14 raamatut.

Kirjaniku enese elulugu valgustab Pertti Virtaranta koostatud „Keskusteluja Valev Uibopuun kanssa. Vestlusi Valev Uibopuuga” (Helsingi 1991).

Raamatust

•• „Keegi ei kuule meid praegu, ei siin ega seal, ei läänes ega idas, ei põhjas ega lõunas. [---] Keegi ei kuule meid, sest maailm on sündmusi täis, millel elu ja surma tähendus teistele enestele. Meil ei ole midagi muud teha kui ainult oodata, kuni aeg niivõrd muutub, et meidki jälle mäletatakse, meiegi häält kuuldakse...”

(Lk 333)