Eesti lugu: Viivi Luik „Seitsmes rahukevad”

„Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud.” Selle lausega algab „Seitsmes rahu­ke­vad”, mille aegruumiks on sõjast toibuv kolkaküla. 1985. aas­tal mõ­jus segaseid aegu avameelselt kujutav teos omalaadse vapustusena.

„Seitsmenda rahukevade” alguses läheb peategelane, viieaastane tüdruk emaga pihlakaid korjama. „Ümberringi laius märg sõjajärgne Eestimaa, maa, vili ja puud, rukkiväli lagendikul hõljus, kõrge kuusik kohas mäerinnakul.” (Lk 9) Loodus omandab kiiresti märgilise tähenduse ja annab samal ajal sujuvalt viite ajaloomälule. Rukkiväli ja kuusik vihjavad Artur Rinne toonasele laulule, millest sai sümbol eestiaegsele Eestile – kadunud maailmale, mida meenutavad tühjaks küüditatud talud. Ja samas leiavad ema ja laps kuuse alt ka metsavendade salamärgi.

„Seitsmes rahukevad” kõneleb sõjajärgse maaelu viletsusest, metsavendadest, kolhoosielu absurdsusest, ajast, mil 1949. aasta märtsiküüditamisest polnud veel kuigi palju möödas. Varem olid seda aega samaväärse avameelsusega kujutanud vähesed teosed, nt Heino Kiige „Tondiöömaja” (1970). Romaanile ilmumisloa andmist võib seostada Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga (1985) tasahilju alanud avalikustamispoliitikaga – või ka sooviga ennetada plaani teos Soomes välja anda. Siiski ei peitu „Seitsmenda rahukevade” ainuke väärtus julguses puudutada poliitiliselt tundlikke teemasid – ka kirjanduslikult on see üks silmapaistvamaid eesti romaane, mis kuulutati pärast ilmumist kiiresti suurteoseks.

Idealiseerimata lapsepõlv

„Seitsmenda rahukevade” taust on autobiograafiline: teos tugineb Viivi Luige mälestustele sõjajärgsel Viljandimaal möödunud lapsepõlvest. Romaanis on mälupildid surutud kitsasse ajalõiku: tegevus algab 1950. aasta augustis ja lõpeb 1951. aasta kevadel. Korraga kasutatakse mitut perspektiivi ja need vahelduvad kiiresti: sündmusi vaadeldakse kordamööda toonase lapse ja autori kaasajas elava jutustaja vaatenurgast. „Praegu, kus ma seda kirjutan, ... olen ühekorraga viiekümnenda aasta sügises ja kaheksakümne teise aasta kevades ja mu pea kumiseb selle pika vahemaa ärakäimisest,” tõdeb kirjanik raamatu keskpaigas (lk 107).

Samuti on teoses kuulda eri keeli, tõelist polüfooniat. Kui kirjeldused ja lapse sisekõne on antud kirjakeeles, siis dialoogid kõlavad vägisõnadega vürtsitatud murdekeeles; raadio lükib teksti toonast propaganda-argood, laps aga hüüatusi Stalini aja lasteraamatutest. Seeläbi opereerib romaan üsna mitme tegelikkusega. Ühel pool on ideoloogiline tegelikkus, maailm sellisena, nagu see peaks olema – ehk nagu väike peategelane seda eeldab kuskil, vähemalt Moskvas ja Leningradis olevat. Stalini aeg alles kestab, raadio tarmukatest teadetest, lauludest, lasteraamatust „Ma elan Moskvas” jm on tema teadvusse kinnistunud õnnelikud ja virgad Nõukogude lapsed.

Justkui kommentaariks laseb autor peategelasel leida ühest küüditatute mahajäetud talust raamatu „Hitler – laste sõber” – ja selle seest veel ühed punapõsksed lapsed, kes istuvad ühe teise suure juhi põlvel. Jutustaja kujutabki oma toonast mina ker­ge irooniaga, kritiseerides seeläbi püüdlikult naeratlevat sotsialistlikku realismi. Siiski on Viivi Luik hiljem intervjuudeski rõhutanud stalinliku propaganda ja pateetika teatud maagilist mõju toonastele lastele. Tubli annus naiivsust ja optimismi on peidus ka „Seitsmenda rahukevade” minategelases.

Niisiis kirjeldatakse siin ühelt poolt virtuaalset tegelikkust, nagu see pidanuks sotsrealistliku kaanoni järgi olema – või vähemalt õige peatses tulevikus kohale jõudma. Selle kõrval eksisteerib romaani enese tegelikkus – kirjaniku mälestused oma lapsepõlve võrdlemisi viletsast ja vaesest maakeskkonnast. See on edasi antud ka väikeste detailide täpse kirjeldamise kaudu – siinjuures saab oluliseks isegi maitsete, ja eriti lõhnade edasiandmine. Tundlikumale lugejale on keskkond peaaegu meeleliselt aistitav. Sama võtte leiab ka Viivi Luige 1970. ja 1980. aastate luulest – siis ilmuvad sinna argiesemed, aga ka püüdlus argise ja suure ühendamise poole. Autor on seda ise seletanud veendumusega, et see, mida võiks nimetada teispoolsuseks, mõjub seda tugevamalt, mida rohkem ta on ühendatud argielu reaalidega.

„Seitsmendat rahukevadet” võib ka üldisemalt pidada omamoodi jätkuks luuletaja tolleaegsetele, stagnatsiooni ajal kirjutatud teravalt ühiskonnakriitilistele kogudele. „Tume ohutunne tekib luuletajal,” kirjutab ta kogus „Maapäälsed asjad” (1978). Seesama rõhuv tunne on olemas ka „Seitsmendas rahukevades”. Joel Sang võrdles „Seitsmendat rahukevadet” selle ilmumise järel Friedebert Tuglase „Väikese Illimariga” (1937) – ja kindlasti ongi sellest kujunenud üks mõjukamaid lapsepõlveromaane eesti kirjanduses. Ent erinevalt Illimari mõisaidüllist kirjeldab Viivi Luik lapsepõlve, mille juurde ta parema meelega ei naaseks.

Siin, nagu ka oma lasteraamatutes, lammutab Luik müüti õnnelikust Nõukogude lapsepõlvest. Samuti ei idealiseeri kirjanik last, ei nõua temalt ainitist hea ja rõõmus olemist – vaid julgeb temaga seoses rääkida ka üksindusest, trotsist, hirmudest jm. Romaani peategelase julmad repliigid ja teodki on tekitanud palju mõistmatust. Ühelt poolt võib julmust seletada lapse egoismiga, pakkuda sellele kas või psühhoanalüütilisi tõlgendusi. Teisalt aga võib seda seostada peategelase-mäletaja reaktsiooniga romaanis kujutatud ajastule – 1950-ndate alguse maalapse maailm oli täis hirme. Või omakorda näha selles teatud metafoori: lapse esmane tume (enese-)agressioon sobib primitiivselt vägivaldse ajastu võrdkujuks märk­sa paremini kui tema hilisem, sotsialiseeritud hele persona.

Tõhusa mälutöö vili

Praegusele lugejale võib „Seitsmendas rahukevades” valitsev teatud raskuse ja ahistatuse vaim tuua meelde ka Ene Mihkelsoni hiljutised romaanid, sh „Eesti loo” sarjas järgmiseks ilmuva „Katkuhaua” (2007). Tähelepanuväärsel moel on eesti kirjanduses 1940.–1950. aastate vahetust kõige elavamalt kujutanud just need kaks naisautorit. Mõlema kirjaniku puhul võib leida palju sarnast, mis omakorda viitab mälutöö intensiivsusele: neile on omane tõhus tegelemine sõjajärgsete aastate ja sinna jäänud lapsepõlve hirmudega, heitlemine keeruliste aegade mä­le(s)tamise kohustusega, metsavendluse ja küüditamise teemadega. Viimasel ajal aga näikse Luik olevat naasnud eelkõige toonase keskkonna – ehk siinsegi loo alguses mainitud ja romaanis nõnda olulist rolli mängivate mahajäetud talude juurde. Tuntud essees „Kõne koolimaja haual” (2005) seob ta maastiku ja keele lõplikult ühte: „Keel ja sõ­nadki on vanaks saanud, on veel  möödunud aja maastikes kinni. Olen ise öelnud, et keel muutub, kui muutub maastik. Me ei tunne enam seda maastikku, me ei tunne veel seda keelt.”

Viivi Luik (1946)

Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”. 

Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.

Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.

Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.

Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.

Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.

Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).

Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.

1986. aastal pälvis romaan nii

J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.

Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).

Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).

Tsitaat raamatust

•• „Salarajad väänlesid mööda kuusikuid ja kaasikuid, vahetevahel ristusid nad ristiinimeste käiguteedega. Võpsikus liikusid hallid kuueseljad, püssirauad läikisid ja naksusid, higi tõusis otsaette. Koolimaja ukse peale tekkis igal ööl uus paberitükk ähvardusega: Saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind!”

(Lk 63)