Eesti maagia käsiraamat
REHEPAPP ehk NovemberAndrus Kivirähk Varrak, 2000
Kui Eestis oleks hallil ajal loodud päris oma rahvuslik töö-rüütlite salaselts, oleks rehepapp selle suurmeister ning stiliseeritud rehetuba vandevendade kooskäimiskoht. Rehepapp (nagu ka sepp ja õitsivanem) mäletas esivanemate vaimuvara ja tundis ilmaelu hämarat poolt. Tal on meie rahvajuttudes umbes samasugune osa nagu lõunamaa lugudes miilipõletajal, kelle atribuutidest kujundasid oma sümboolika itaalia ja prantsuse karbonaarid – söemiilija hüti baracca järgi hakkasid nad kutsuma oma looÏe. Ka meie teomehed pidasid mõnikord rehetoas mässunõu.
PAHUPIDI VILDE. Pärisorjusest on loodud tavakujutlus krestomaatikute saja aasta taguse loomingu põhjal (Kitzberg, Vilde jt). Varem nalja-Vildeks kutsutu on oma ajalooainelises triloogias huumorivaene ning iseäraliku innuga kiindunud ihunuhtluse motiivisse – seda esineb ta teisteski teostes. Tulnud ilmale küll kupja pojana – hiljem sai isast koguni aidamees –, on Vilde mõisniku käepikenduste vastu eriti kuri.
Temast 24 aastat vanem Lilli Suburg on püüdnud mõista abikupjagi taaka: ”Küll oli ka kiltri teenistus ränk: päeva tõusust kuni loojaminekuni mööda laialisi põldusid kupja kepi all kui koer sinna-tänna jooksta, nii et õhtuti jalad kui puutükid kanged ja valu täis olid.”
Orjal põli teadagi rängem. Teotegemine ja parunite kodukariõigus; vahel ka esimese öö õigus; haagikohtu ülekohut ei saa Haagi kohtusse kaevata. Jne. Regilaulik aga hoopis lustib millegipärast: ”Kodureie – kurba reie, mõisareie – rõõmureie” (Jõelähtme), ”Rehe mina peksan rõõmuga, pahma tallan tantsuga” (Türi), ja meelitab rehepappi: ”Rehepapp, sa linnukene” (Helme). Veider küll, kuid ”Kalevipojas” sõna ”rehepapp” puudub. Ainult reht, reheseina ja rehekütjat mainitakse igaüht korra.
Andrus Kivirähk pöörab Vilde loodud immitsa pahupidi. Ta oli juba teada tegija, kui põlvkond vanematelt meestelt ilmusid nii kratilood ja risti rahva köited (Vetemaa) kui ka raamatud Rummu Jürist ja tsaariaegsetest naismaadlejatest (Ehin). Groteski ja lürismi vaheldumine, rahvausundi ainese ohter pruukimine (nn kriitilistel realistidel see peaaegu puudus – ”Libahunt” on erand), sekka mõned ilmselt sihilikud anakronismid, mis tulid ette ”Liblikaski” – kõik see lähendab ”Rehepappi” vähemalt väliste joonte poolest just Vetemaa ühele suundumusele. Vetemaalgi on kuskil vilksatanud Imbi ja Ärni moodi juhm ja ahne vanapaar – nagu Lopi ja Lapi või eite-taati kuldkalakese loost.
"REHEPAPIS" ON TEISIGI ÜRGKUJUSID. Näiteks ”kroonu onu” Timofei, kes ei ilmu siin ootuspärase miles gloriosusena nagu Juhan Kunderil ja Ernst Särgaval, vaid on üks hale ja hirmunud mehike. Kiviräha tüübikoomika sünnibki peamiselt kahel viisil: kas groteski tekitava paisutusena (Räägu Reinu totaalne saksaviha, Õuna Endli liialdatud matolikkus) või tavakujutlusele vastanduva tüübi loomisena (leebe ja lüüriline kubjas Hans).
Ristiusu poolt ebausuks ristitud rahvausund püsis kiriku-usuga segunenult päris kindlasti veel 19. sajandi keskpaiku ja on omal kombel säilinud täna-päevani. ”Rehepapis” teeb asja huvitavaks see, et rahvamaagia valdamine on üleüldine, mitte üksnes ”sabaga naiste” ja rehepappide pärisosa. (Muidugi on rehepapp Sander selles vallas teistest peajagu üle.)
Uskumusi on ära toodud üle Eesti ja küllap Liivistki, nii et ühestainsast külast paistavad vastu valitud kohad kogu rahva müüdiloost. Maagiat, mis on oma olemuselt loodusjõudude mõjutamise viis, tarvitatakse siin peamiselt vara ümberjaotamiseks ja ligimese kahjustamiseks. On iseloomulik, et salapruukide abil hangitud aardeid ei võeta kasutusele, vaid pannakse peitu: peitvara paljas omaminegi annab väge! Ent ka nõiatarkuses valitseb termodünaamika esimene printsiip, nil de nihilo fit (Lucretius) – ja kõige eest tuleb kord maksta.
Kuna november on surmakuu, saab ”Rehepapis” mitu külainimest selle ajaga õnnetult otsa. Mõtlesin kogu aeg, et raamat lõpeb rehepapi surmaga. Eksisin. Andreselaupäeval laseb Rehe-Sander, ise käsi määrimata, Vanatühjalt eneselt tossu välja!
Jumalate hukk avas uue ajastu. Nüüd sigitame teistsuguseid kimääre. Teistsuguse maagia abil kui see, millega proovisid maailma muuta meie ammu põrmuks pudenenud kõugud.
”Rehepapp” kandideerib Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale
