Eesti Mälu: Aleksei Bellegarde „Mälestused Eestimaa kubernerina”


Eesti Mälu: Aleksei Bellegarde  „Mälestused Eestimaa kubernerina”
Skulptor Amandus Adamsoni loodud Russalka mälestussamba avamine Tallinnas 1902. aastal. Vasakult esimene Eestimaa kuberner Aleksei BellegardeEesti Filmiarhiiv

Aleksei Bellegarde jäädvustas end Eesti ajalukku kui ligi kolm aastat Eestimaa kuberneriks olnud mees. Võib-olla veel suurem roll on tema mälestustel. Kubernere on Eestimaal olnud ka enne ja pärast, kuid mälestusi on sellest ajast kirjutanud vähesed.

Aleksei Bellegarde’i mälestused ilmusid esmakordselt 1937. aastal ja kohe eesti keeles, venekeelse käsikirja järgi tõlgituna. Elas Bellegarde ju sel ajal Eestis. 2009. aastal avaldati Moskvas põhjalike kommentaaridega venekeelne väljaanne. See ei ole identne 1937. aastal Eestis avaldatud ja nüüd taasavaldatava versiooniga, mis käsitleb põhiliselt vaid Eestiga seotud asju ja Eestis veedetud aega. Moskva väljaanne sisaldab peale 1937. aastal ilmunu ka Bellegarde’i perekonna valduses olnud käsikirja(de) põhjal kokku seatud mälestusi kuni 1917. aastani.

Mälestuste sissejuhatava neljandiku moodustab tegelikult lühiuurimus Baltimaade, eeskätt Eesti- ja Liivimaa ajaloost, maaomandi ja põllumajanduse korraldusest ning rahvastevahelistest suhetest. Ta kirjeldab ka Vene impeeriumi Läänemere kubermangude kirikuolusid. Neid lehekülgi lugedes tuleb kindlasti meeles pidada kirjutaja enda tausta.

Baltisakslased ja venestamine

Bellegarde lõpetas 1883. aastal heade tulemustega elitaarse keiserliku juriidilise kooli, mis andis talle õiguse astuda teenistusse IX (titulaarnõuniku) teenistusastmes. Võrdluseks: samasuguse auastme sai tavalises ülikoolis õppinud isik riigiteenistuses koos magistrikraadiga. 1881. aastal tapeti liberaalina ja uuendajana tuntud keiser Aleksander II ja troonile asus Aleksander III, kes seadis eesmärgiks Venemaa ühendamise venekeelseks ja õigeusklikuks suurriigiks.

Seni reguleerisid mitme Venemaa ääreala – sealhulgas Läänemere kubermangude – kohalikku haldust ja õiguskorraldust keiserlike privileegidega garanteeritud õigusaktid, mis pärinesid Vene vallutusele eelnenud ajast. Meie maal reguleeris omandisuhteid, omavalitsus- ja kohtukorraldust ning seisustevahelisi suhteid provintsiaalõigus. Maal kuulus võim baltisaksa aadli rüütelkondadele, linnades saksa bürgerite magistraatidele (raadidele). Aleksander III valitsemis­ajal hakati kohalikke privileege piirama ja üks selle protsessi osalisi oli ka Bellegarde, kes 1886–1889 teenis Liivimaa kubermangu abiprokuröri ja prokurörina Riias.

Bellegarde oli veendunud isevalitsuse toetaja. Ta käsitleb Vene valitsuse tegevust Läänemere kubermangudes ja Eestimaal eelkõige kui võitlust baltisakslaste ülemvõimu vastu eesmärgiga parandada elanikkonna valdava enamiku, eesti talupoegade olukorda. Selles mõttes võib tema käsitlust Baltikumi oludest pidada kindlasti tendentslikuks. Ta ei võrdle siinset olukorda ülejäänud Vene impeeriumiga. Siinne Venemaaga võrreldes parem olukord nii rahvahariduse vallas kui ka omandisuhetes – alates pärisorjuse kaotamisest pool sajandit varem ja talupojaseisusele maaomandi võimaldamisest ning lõpetades ligi 100%-lise kirjaoskusega – on olnud üks baltisakslaste trumpe ja selles on neil kahtlemata õigus. Bellegarde keskendub vaid eestlaste ja baltisakslaste suhetele ning Vene keskvõimu rollile rõhutute huvide kaitsjana.

Ometi ei ole ta sugugi pealiskaudne propagandist: asjasse puutuva kirjanduse, sealhulgas Alexander von Tobieni ja Axel von Gerneti klassikalised käsitlused on ta hoolega läbi töötanud. Eesti rahvuslastes näeb ta eeskätt keisrivõimu koostööpartnereid: „On endastmõistetav, et iga siiras eesti rahvuslane pidi kõigis oma mõtetes soovima oma rahva vabanemist tollest moraalselt alandavast ikkest, mille all ta elas, ja kohaliku talurahva raskete elutingimuste parandamist, kuid igaühele neist oli samal ajal täiesti selge, et seda oli tol ajal võimalik saavutada vaid Vene valitsuse kaasabil, kuna keiser Aleksander III alustatud reformidega oli üldkokkuvõttes neile vastu tuldud.”

Kuberneriameti argipäev

Bellegarde’i kuberneriaeg langes pöördelisele ajale: aastatel 1904–1905 peeti Vene-Jaapani sõda ja 1905. aasta alguses algas esimene Vene revolutsioon. Bellegarde’i karjäär Eestis algas keisrite kohtumisega Tallinna reidil – kohtusid Wilhelm II ja Nikolai II. Ka suurvürstid ja teised keiserliku perekonna liikmed sattusid Tallinna üsna sageli. Tallinna külastas ka Taani prints Valdemar koos oma vene vürstisoost abikaasaga.

Loe veel

Ehkki Bellegarde kuulus vene kõrgaristokraatiasse ja ka tema naine oli vürstitarina sündinud, ei tekkinud tal lähemat kontakti kohaliku baltisaksa aadlieliidiga, eeskätt rüütelkonna juhi parun Eduard Dellingshauseni ja maanõunikega. Venestusajal suhtles balti aadel kohalike Vene võimuesindajatega vastu tahtmist ja seda sai tunda ka Bellegarde; tema jaoks väljendus see muu hulgas protokollilistes probleemides, mis tekkisid kõrgete võimukandjate Tallinna-visiitide puhul. Kohalik seltskonnaeliit ja eriti daamid pidasid solvavaks, kui neid käsitleti võrdväärselt madalama positsiooniga isikutega.

Bellegarde kirjeldab üsna detailselt asjaajamise stiili kõrgemates Vene riigiasutustes ega säästa tumedaid värve ühe või teise isiku kirjeldamisel. Eriti puudutab see tema järeltulijat kuberneriametis Aleksei Lopuhhinit, keda ta süüdistab 1905. aasta oktoobris Tallinna Uuel turul toimunud veresaunas. Tõepoolest, Lopuhhin tundis kibestust, sest ta oli tagandatud Venemaa politseijuhi ametikohalt ja saadetud Eestimaale kuberneriks kui pagendusse. Bellegarde kirjutab: „Pean avameelselt tunnistama, et mul oli juba varem korduvalt võimalust veenduda tema poliitilises vankuvuses või, kui sel puhul nõnda võib öelda, tema poliitilises ebakorrektsuses. [...] olin üllatatud sellest piiritust vihast, mida ta meie jutuajamisel avalikult ilmutas valitsuse vastu.”

Lopuhhin lõpetas halvasti: 1909. aastal mõisteti talle viis aastat sunnitööd selle eest, et ta reetis esseeridele, et üks nende juhte Jevno Azef oli politseiagent. Selline suhtumine ei olnud Vene riigiteenistuses enam haruldane. See kurvastas Bellegarde’i, kelle jaoks riigiteenistus oli kutsumus. Kuid saatuse vastu ei saa: tal tuli elada Vene impeeriumi lagunemise ajastul.

Konstantin Pätsist

1905. aasta alguses edutati Bellegarde trükiasjade peavalitsuse ülemaks ja seetõttu lahkus ta Tallinnast enne mõisate põletamist ja karistussalkade tegevust. Oma väitel suutis ta saavutada tööliste poolehoiu, mille tunnistuseks oli suur meeleavaldus, mis korraldati tema Tallinnast lahkumise puhul. Töölised ja lihtrahvas palistasid tänavaääri Toompealt kuni Balti jaamani. Kuid kaasaegsed on ka sapiselt kirjutanud, et Bellegarde’i populaaruse põhjustas tema viis jätta ebamugavad asjad asekuberner Alexander von Giersi hooleks.

Ainuke eesti tegelane, kellele Bellegarde pühendab oma mälestustes rohkem tähelepanu, on Konstantin Päts. Bellegarde oli Pätsile tänu võlgu: 1934. aastal, kui ta pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaalt lahkuma sunniti, kutsus Päts ta Eestisse ja aitas ka kodakondsust saada. Aga tänuvõlg oli vastastikune: pärast 1905. aasta revolutsiooni oli Bellegarde aidanud Pätsil, kelle karistussalk oli Kohilas tagaselja surma mõistnud, pagulusest tagasi pöörduda. „Tegin seda suurima heameelega, sest nägin temas oma rahva saatusele tundlikku natsionalisti, kellele oli täiesti võõras igasugune vägivald ja kes on täidetud kõige tulisemast soovist taotleda alati kõiges ainult tõde ja õigust.”

Bellegarde’i mälestuste uusväljaanne põhineb 1937. aasta väljaandel. Uustrükki ette valmistades oleks võidud veidi rohkem vaeva näha nimede, eeskätt vene nimede õigekirja tänapäevastamisega. Aga vaatamata mõnele pisiveale on tegemist olulise teosega arvurohkes Eestit puudutavas mälestuskirjanduses. Kuid vene keele oskajatele ei saa vene väljaannet soovitamata jätta.

Aleksei Bellegarde

(24.11.1861–28.3.1942)

Sündis Orjolis. Tema vanavanaisa Carl Alexander Bellegarde põgenes koos suurtükiväekaptenist poja Alexandriga (1770 v 1774–1816) Prantsuse revolutsiooni eest Venemaale. Alexander tõusis Vene kindraliks ja oli viimati Soomes asuvate Vene vägede suurtükiväe ülem. Valerian Bellegarde (1810–1897), Aleksei Bellegarde’i isa, lõpetas samuti teenistuse jalaväekindrali auastmes.

1883 – lõpetas Peterburis keiserliku juriidilise kooli. See oli 1835. a asutatud elitaarne õppeasutus, mis oli mõeldud kõrgemate riigiametnike ettevalmistamiseks.

1886–1889 Liivimaa prokuröri abi ja Liivimaa prokurör Riias, seejärel samas vandeadvokaat.

1893–1900 Moskva ülempolitseimeistri kantseleiülem.

1900–1901 trükiasjade peavalitsuse (tsensuuri) nõukogu liige.

1901–1902 Liivimaa asekuberner.

1902–1905 Eestimaa kuberner.

1905–1912 trükiasjade peavalitsuse ülem.

1912 nimetati senaatoriks.

1908–1917 Peterburi linna hariduskomisjoni esimees.

1914 Venemaa peakomissar Leipzigi rahvusvahelisel näitusel.

1918 lahkus Venemaalt ja läks Riia kaudu Berliini. Kuulus seal Lääne-Venemaa sõjalis-poliitilisse nõukokku, värbas Saksamaal olevate vene sõjavangide seast Vene valgetele sõdureid. Hiljem elas poja perekonnas, tegutses vene emigrantide organisatsioonides ning juhtis Berliini eeslinnas Tegelis asutust „Alexanderheim – vene maja”.

1934 saatsid natsid ta Saksamaalt välja. Konstantin Pätsi toetusel sai ta loa asuda Eestisse elama ja astus 1936 Eesti kodakondsusse.

1940. aasta suvel, pärast Eesti okupeerimist põgenes koos poja perekonnaga jälle Saksamaale. Suri 1942. aastal Berliinis.

Oli abielus vürstitar Sofia Urussovaga. Pojad Valerian (1895– 1901) ja Aleksei (1898–1945). Aleksei lõpetas paažikorpuse ja teenis tsaariarmees, pärast Vene kodusõda aga töötas USA Berliini konsulaadis. Teise maailmasõja ajal olevat olnud seotud ka Abwehriga. Suri Londonis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare