Eesti Mälu: Arno Raag „Kõuepilvede saatel” jt


Eesti Mälu: Arno Raag „Kõuepilvede saatel” jt
Postimehe toimetuses 1931. a märtsis. Esimeses reas (vasakult): Richard Janno, Oskar Mänd, Miss Eesti 1931 Lilly Silberg koos tädiga, Karl Eduard Sööt. Teises reas (vasakult): Juhan Jaik, Mart Nurk, Romulus Tiitus, Arno Raag, Marje Pedajas, tundmatu, Valter Pärtelpoeg, Johannes ViikEesti kultuurilooline arhiiv – Eesti kirjandusmuuseum

Arno Raag oli mees, kelle kohta sobiks kasutada saksa sõna Edeljournalist, mille eesti vaste oleks umbes „väärisajakirjanik”. See oleks siis seda sorti literaat, kes oma põhienergia kulutab küll ajakirjanduslikule palgatööle, aga teeb seda ometi nauditavate esseistlike või uurimuslike tulemustega, ning kes peale selle proovib edukalt kätt muudeski žanrides, luules, proosas või draamas.

Väärisajakirjanik oli näiteks meie seast sel aastal lahkunud Kalev Kesküla. Väärisajakirjanik oli ka praegusele Eesti avalikkusele suhteliselt vähe tuntud Arno Raag, keda aga eestikeelne lugejaskond mujal maailmas – pagulased ja väliseestlased – on aastakümneid tunnustanud kui üht tähtsamat memuaristi. Raagi võiks nimetada ka memuaaripõhiseks lähiajaloolaseks, sest tema heale mälule, erapooletusele ja suhete rohkusele on vähestel võrdset vastu panna.

Raag alustas ajakirjanikuna juba gümnaasiumipäevil ja rügas Postimehe teenistuses parimad aastad oma elust. Rööbiti sellega arendas ta tegevust teistes kirjažanrides. 22-aastaselt ilmus ta avalikkuse ette kui luuletaja („Unustuste saar”, 1926) ja kirjandusloolane (pikem uurimus Jakob Pärnast); temast saigi üks 19. sajandi lõpu eesti jutukirjanduse uurimise algatajaid (lühimonograafia „Elisabeth Aspe elu ja looming”, 1929).

1930. aastail, kui kindlustusid kodanlikud suhted ja kasvas nõudmine paksu proosa ehk romaani järele, kirjutas Raag poliitilisi põnevikke lähiajaloo taustal, olgu selleks siis Vabadussõda või 1924. aasta 1. detsembri mäss. Nii sündisid „Kaduval teel” (1930), „Mässu vaim” (1932), „Teine noorus” (1934). Lähiajaloolasena sooritas ta piiri taga juba varitseva Nõukogude võimu ees oma suurima patuteo raamatuga „Kolm nädalat punast diktatuuri. Tartu sündmusi Eesti Vabadussõja päevilt” (1938).

Pilk Postimehe tagatuppa

Paguluse algusaastail tegutses Raag raugematu hooga eesti põgenikelaagrite korraldamisel USA okupatsioonitsoonis Saksamaal, lastes ka sulel väledalt käia. Ehkki laager pakkus vaid ruumiliselt kokkusurutud ja väheste toidunormidega eluaset, tähendas see ikkagi omamoodi sotsiaalselt turvatud ajajärku kõigi kodumaalt eemale paisatud eestlaste elus. Oldi viimast korda rahvuskaaslastena nii tihedalt koos ning jätkati ühiselt haridus- ja kultuuritööd. Hilisem elu pihustas inimesed enam-vähem üksikvõitlejaina üle maailma laiali ja ühiskonnast moodustus parimal juhul seltskond. Augsburgis avaldas Raag oma mälestuste esimesed köited. „Kodu katuse all” (1946) on mõnusas toonis, aga ergu rahvusliku ajaloonärviga kirja pandud lapsepõlvelugu, mida pagulaskodudes innuga loeti. „Kodumaal maapaos” (1947) räägib sellest, kuidas Raag end 1944. aastal Lõuna-Eestis sakslaste eest varjas.

Jõudnud 1949 Ameerikasse, pidi Raag hakkama lihtsais ameteis (nt metallivabrikus) leiba teenima ja pikema teksti valmimine viibis. Alles 1970. aastail jõudis ta lõpule oma mälestuste 600-leheküljelise triloogiaga, mis nüüd „Eesti mälu” sarjas ühiste kaante vahele on pandud: „Kõuepilvede saatel” (1971), „Saatuslikus kolmnurgas” (1974), „Läbi varemete” (1978, kõik ilmusid Rootsis). Ilmselt katkeliste kirjutamisvõimaluste tõttu jaguneb teos umbes 160 episoodiks, aga on ometi üllatavalt terviklik, hõlmates aastaid 1921–1949: tööd ajakirjanikuna vabas ja okupeeritud Eestis, maapakku minekut ja elu Saksa põgenikelaagreis. Välja on jäänud osi, mis mujal on pikemalt lahti kirjutatud.

Esimene köide ehk juhtumused Postimehe rahuaegses talus on rikkalik kultuurilooliste fragmentide kogu. Raag annab kindlasti ühe parima pildi peatoimetaja Jaan Tõnissoni rangest ja pedagoogilisest, aga ka omaenese vihasööstudega ja liiga pikaks venivate juhtkirjadega võitlevast isikust, kes saalib riigivõimu ja toimetusetoa vahet. Sellesse pilti kuulub ka Tõnissoni andekuse aurast ümbritsetud varalahkunud poeg Ilmar. Tõnissoni austajana ei vastanda Raag teda järsult Konstantin Pätsile, vaid püüab mõista mõlema riigimehe muret funktsionaalselt erinevate lahenduste otsinguil.

Läbivaid tegelasi on ka Oskar Luts, Karl August Hindrey ja karikaturist Romulus Tiitus, kõik sõltumatu boheemkonna liköörilõhnalised esindajad. Aeg-ajalt ilmub välja Valmar Adamsi innukalt kiibitsev kuju, mille piirjooned okupatsioonide keerises hägustuvad: kes ta on ja mida taotleb? Ent juhtiva eesti ajakirjanikuna on Raagil kokkupuuteid peaaegu kõigiga, kel ühiskonnas kanda mingi roll.

Loe veel

Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni kujutamist on peetud Raagi mälestuste kõige avastuslikumaks osaks. Ta võttis ise osa rahvuspoliitilise rühma tööst ja püüdis ajakirjanikuna kasutada rahva meelsuse mõjutamise hapraid vahendeid. Eesti Vabariigi 25. aastapäeva tähistamine läkski lehele kalliks maksma: pukki pandi uus ilusa saksa nimega peatoimetaja Ernst Wolke.

Raag on poliitikaga hästi kursis, kuid ei suru oma tõlgendusi isegi Vene ja Saksa okupatsiooni kirjeldades peale. Kindel rahvuslik meelsus Jaan Tõnissoni teos ja vaimus on tema jaoks ainus iseenesestmõistetavus, millest tuleb igas olukorras kinni pidada. Kuid see rahumeelne iseenesestmõistetavus põhjustab vallandamisi iga võõrvõimu ajal.

Naised ei paista Raagi omailmas üleliia silma, abikaasat Ellitki mainib ta neil lehekülgedel vaid korra – abiellumise puhul. Siiski paneb Raag eriti põgenikelaagri juhina tähele, kui eesti naised võõramaalaste juures tantsul ja kostil käivad, ning poetab selle juurde mõne tõnissonliku manitsussõna. Naiste emantsipeerunud eluhimu häiris teda juba noorpõlves: „Poisisoeng ja poisi taktika, õhtul armuloeng ja praktika.”

Raagi väärt oskus on jutustada ajaloo suurte lugude taustal isikute väikesi lugusid, milles on paratamatult ka ebaesinduslikke ja küsitavaid seiku, kuid kus kedagi lõppeks ei naeruvääristata. Inimene võib olla naljakas, aga ta pole naeruväärne – see paistab olevat kirjutaja veendumus. Isegi Max Laosson pole naeruväärne, kui ta juunipöörde ajal iseteadvalt Postimehe peatoimetaja tooli vajub. Ka väikesi lugusid jutustades saab vältida klatši ja alamate instinktide ergastamist.

Raagi enda isik raskete sametiste silmalaugude all jääb meil peaaegu tabamata: ilmselt on ta seltsiv, salliv ja organiseerimisandeline. Kunagine toimetusekaaslane Romulus Tiitus pidas teda tagasihoidlikuks, mida kuuldes Raag ise olevat ühmanud: „Ärge arvake, et ma elu teist külge ei tunne. Võin ka ropendada, kui tahate.” Aga seda viimast juhtus vaid Raagi noorpõlveromaanides.

Arno Raag

(26. VIII 1904 – 6. III 1985)

Sündis Tartu külje all Vesneri vallas talupidaja pojana.

Õppis 1916–1925 H. Treffneri gümnaasiumis ja seejärel Tartu ülikoolis õigusteadust.

Töötas Postimehe toimetuses 1928–1940 ja 1941–1943, vallandati nii kommunistide kui ka natside ajal rahvusliku meelsuse pärast.

Põgenes 1944 Saksamaale, oli 1945–1946 eesti komitee juht Kempteni, Altenstadti ja Geretsriedi põgenikelaagreis Baieris, 1947–1949 toimetas Augsburgis ilmuvat ajalehte Eesti Rada.

Siirdus 1949 USA-sse, elas New Yorgi lähistel Long Islandil ja New Jerseys, hiljem Florida osariigis Melbourne’is, kus ka suri. Teenis perekonnale elatist füüsilise tööga, osales juhtivalt rahvuslikes organisatsioonides, tegi kaastööd eesti ajalehtedele ja Ameerika Häälele.

Oli alates 1928 abielus Elli Veskega (1902–1975); nende kolmest pojast vanim Helmo (1929–2008) koostas 1965. aastal koos R. Taageperaga pagulaste seas palju pahandust põhjustanud märgukirja, milles soovitati anda Baltimaadele NSV Liidu mõjusfääri kuuluvate iseseisvate satelliitriikide staatus. Nooremad pojad Arno ja Valvo veedavad vanapõlve USA-s.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare