Eesti mälu: Artur Rinne mälestuste kogumik
Ajalugu kuulub kõigile, kuid ühist ajakogemust jagame vaid piiratud hulgaga: kooli- ja töökaaslastega, põlvkonna- ja saatusekaaslastega, elukaaslastega. Saatusekaaslaseks olemist on peetud ka mingiks eesti psüühele või eesti keelele omaseks erijooneks. Eestis tähendab saatusekaaslaseks olemine tavaliselt mingi keerulise kogemuse jagamist, ühist saladust või osadust. Saatuse keerdkäigud võivad genereerida suurepäraseid jutustusi, aga ka ühist vaikimist. Põlvkonna- või saatusekaaslus võib äratada huvi omasuguste vastu, aga see on ka põhjus lugeda mõne teise kaasaegse kogemusi ja tõlgendusi.
Sada aastat tagasi sündinud mehe puhul pole erilist mõtet otsida neid teekaaslasi, kellelt pinnida mälestuskilde. Saatusekaaslasi leiaks, mingis mõttes on ju kõik selle maa elanikud saatusekaaslased. Vanem põlvkond jagab ühist ajalugu ja selle kaudu ühiseid kogemusi oma lemmikutega – Kristjan Palusalu, Mari Möldre, Paul Pinna, Artur Rinne. Ajalugu kuulub kõigile – ja mitte kellelegi, rahva lemmikud annavad ajale sära, kuni tulevad järgmised.
Artur Rinne memuaarid moodustavad Eesti NSV ajal ilmunud mälupärandis isevärki peatüki. Need ilmusid aastail 1969–1980 kolmes osas, kõik umbes sajaleheküljelised, vihikutaolised, kõigil trükiarv 30 000, seejuures kahest esimesest tuli kordustrükk – kaks korda 30 000. Praegu tohutu suurena tunduv tiraaž oli toona päris tavaline, sest uusi raamatuid ilmus vähe.
Aastal 1969, mil ilmus Rinne meenutuste esimene osa „Kui ma olin väiksekene”, avaldati mälestustest veel Mihkel Lüdigi „Mälestused”, Vassili Külaotsa koostatud „Uuralitest Kuramaani. Mälestusi Eesti Laskurkorpuse võitlusteelt Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945” ja Johannes Semperi „Matk minevikku”. Kui 1973 ilmus Rinne noorusmälestuste kordustrükk, anti Eestis välja veel vaid Endel Puusepa „Kaugetel lennuteedel”.
Mälestused propagandalehes
Tegelikult ilmus eestikeelseid mälestusi tublisti rohkem, aga kuna nad ilmusid Välis-Eestis, oli nende ilmumise faktki toona siin teadmata. Eestis tegelesid nende pahade raamatutega ainult valitud ideoloogiatöötajad, kes hoidsid nähtamatu joone – ideoloogilise võitluse rindejoone – puhtust, nagu tollases fraseoloogias räägiti. Ka Välis-Eestisse jõudsid Siberi-mälestused hilinemisega – 1972. aastal Rootsis ilmunud Maria Kopermanni „Minu 12 aastat Siberis” sai kultusliku staatuse, kuid on Eestis tänini üsna tundmata.
Pole ime, et üsna ühesuguse lusikaga mälestusi helpinud lugeja Artur Rinne üle rõõmustas, „meie Arturi” mahlakad meenutused kadusid kiiresti letilt. Niigi populaarse laulja raamat oleks läinud müügiks ka ainult autori nimega, ent Rinnel on peale lauluhääle ka jutusoont. Esimesed kaks raamatut andis välja ajaleht Kodumaa, kuid selle lehe vaim lehvib eriti äratuntavalt Rinne triloogia kolmandas osas „Ja kägu kukub raal”. Tuletagem meelde, et Kodumaa oli Nõukogude propagandaleht, mille lugejatena peeti silmas eelkõige pagulasi, kes küll enamasti punasest propagandast eemale hoidsid. Pigem oli Kodumaa huvitav kodumaisele lugejale, kes oskas lugeda ridade vahelt ja sai sealt veidi teistsugust infot.
Muidugi puuduvad mälestused sellest, kas Artur Rinne läks ise käsikirjaga lehetoimetusse. Küllap tuli algatus ühel või teisel viisil Kodumaa poolt, kes kaasas Rinne „ideoloogilise võitluse rindele” ja aitas kasutada fraase nagu „emigrantlik ladvik” jms.
Nüüd on kunagised kolm brošüüri ühtede kaante vahel ja praegu mõjub Artur Rinne mälumontaaž, kus ajastu stambidki omal kohal, köitvalt ja veenvalt. Natuke sentimenti on sobivaks maitseaineks, pealegi on Rinne kirjutatud tekstis pisaraid kiskuvat nostalgiat kindlasti vähem kui tema lauldud lauludes, see-eest on seal aga ootamatult humoorikaid ja mahlakaid mälupilte ning tabavaid iseloomustusi.
Need, kes mäletavad Rinnet peamiselt „Mets mühiseb” lõõritajana, avastavad tema teatrikarjääri ja värvikalt iseloomustatud vana hea Estonia näitlejaskonna, kelle hulgast meenutatakse erilise poolehoiuga Benno Hansenit. „Aastaid hiljem, kui olin oma elu kõige okkalisemal teelõigul ühes kauges metsakolkas, lugesin kodumaalt saabunud ajalehest Bernhard Hanseni surmateadet…” lõpetab Rinne meenutused kunagisest kolleegist. Rinne kaasaegsete jaoks vihjavad „kõige okkalisem teelõik”, „kauge metsakolgas” jm märksõnad selgelt peatükile, mille asemel on Artur Rinne raamatutes tühik, sest mälestused sunnitööst Siberis jäid kirjutamata. Sel teemal sai Eestis toona kirjutada ainult sahtlisse, keegi ei aimanud, kui kaua tuleb avaldamisaega oodata. Kes väljasaatmise aja üle elasid ja tagasi tulid, neid haletseti ja ka välditi, kes aga sellest katlast terve nahaga pääses, sellel oli parem kõik unustada.
Ja seda Rinne teeb. Ta on taas teatris ega jää ainult laulumeheks, vaid lavastab oopereid ja alustab selle kõrval muusikafilmide lavastamist. Selle töö meenutamine täidab kolmanda osa, kus kõrvalliiniks on Rinne reisid. Tähelepanelikumal lugejal tekivad siin mõned küsimused, eriti kui ta mäletab, millise nõelasilma pidid inimesed tol ajal välismaale pääsemiseks läbima. Rinne pole küll tavainimeste hulgast, ta elab täie rinnaga ja see uljus ulatub ka raamatuisse. See ilmselt loodusest antud pisut vabam toon, mis on hästi välja timmitud, erineb milleski tabamatus tollasest nahksevõitu korrektsusest. Muidugi, tänapäeva tähtedega võrreldes kirjutab Rinne oma elust vähe ja oma tööst palju. Elu tähendas tööd ja kuna töö oli teatris, siis oli see teistsugune tööelu, mis pakkus lugejale huvi.
Valter Ojakäär võttis Artur Rinne lahkumise puhul 1984. aastal kokku tema fenomeni: „Ta oli teesklematult rahvalik, ta laulis nii lihtsalt ja loomulikult, et kuulaja tundis: ta on üks meie hulgast. Ta lõi kuulajaile illusiooni, et igaüks neist võiks samuti laulda, samal moel oma tunded viisidesse valada.”
Kes on meie kaasajale Artur Rinne ja mis tal on öelda? Ta on samaaegselt ajatu ja vanamoodne, aga turvaline. Ta on muutunud märgiks ja seljataha jäänud aja sümboliks, sõltumata sellest, kuidas suhtuda sellesse, mida ta tähistab.
Mis on linnulaulul, metsarajal või kukkuval käol sellest, mida tast arvatakse.
Artur Rinne
25. sept 1910 – 31. jaan 1984
Eesti laulja, kes muusikateatri kõrval esines palju estraadilavadel ja saavutas populaarsuse eriti rahvalike laulude esitajana.
Sündis Narvas raudteelase peres, lõpetas Tallinna konservatooriumis Nikolai Sternbergi ja Helmi Eineri lauluklassi, täiendas end Armanda degli Abbati juures.
Aastatel 1929–1934 oli Rinne Estonia ooperikoori laulja, 1934– 1938 ja 1941–1944 sama teatri solist. 1938–1941 töötas ta Esto-Muusika muusikaäris. Saksa okupatsiooni ajal oli tööl Estonias, 1944. aastal astus Saksa sõjaväkke. 1945–1949 oli Vanemuise teatri lavastaja.
1950–1956 represseerituna vangilaagris Põhja-Venemaal. 1956– 1970 töötas Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis režissöörina, 1947–1950 ja 1971–1980 ENSV riikliku filharmoonia solist.
