Eesti Mälu: Carl Mothander „Rootsi kuninga valge laev”


Eesti Mälu: Carl Mothander „Rootsi kuninga valge laev”
Mootorkuunar „Juhan”, millega osa eestirootslasi 1944. aastal Eestist evakueeriti.eesti meremuuseum

Mälestusteraamat „Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast” esitab värvikalt, mahlakalt, detailselt ja põnevalt loo rannarootslaste Rootsi üleviimisest ja seda saatnud intriigidest Saksa okupatsiooni ajal.

1990. aastate teiseks pooleks oli uuemast ajaloost huvitunud eesti lugeja lugenud juba kümneid tuhandeid lehekülgi eesti inimeste mälestusi. Enamasti olid need ilmunud paguluses või uustrükkidena Eestis, kuid hulk autoreid oli ka sovetiajal Eestis elanud. Baltisakslaste mälestuste eesti keelde tõlkimine polnud veel õiget hoogu sisse saanud. Carl Mothanderi mälestuste esimene osa aastate 1928–1941 kohta, mis 1997. aastal pealkirja all „Parunid, eestlased ja enamlased” eesti keelde tõlgiti, äratas toona suurt tähelepanu. Mothanderi raamatu positiivset vastuvõttu soodustas autori suhteline erapooletus – baltisaksa parunessiga abiellunud mitteaadlikust rootslasena jätkus tal mõistmist nii oma ühiskondliku positsiooni kaotanud baltisakslaste kui ka seda positsiooni võitvate eestlaste jaoks –, ajakirjanduslikult ladus jutustamis-stiil ja Anu Saluääre hea tõlge. „Parunite, eestlaste ja enamlaste” avaldamine eesti keeles ei jäänud vaid esitluspäeva sündmuseks, raamatut viidatakse ja tsiteeritakse tänini.

Nüüd avaldatav Mothanderi mälestuste teine osa aastate 1941–1944 kohta väärib lugemist samadel põhjustel. Ehkki Saksa okupatsiooni aega on eesti ja ka mitte-eesti ajaloolased viimasel ajal põhjalikult uurinud, liikus autor ringkondades, mille liikmed eriti mälestusi ei avaldanud – pean eeskätt silmas mitmesuguste Saksa võimuharude esindajaid okupeeritud Eestis. Maailmakirjanduses on siin Mothanderi paralleeliks itaallase Curzio Malaparte – samuti ajakirjaniku ja ohvitseri – raamat „Kaputt”, mis tõlgiti 2005. aastal. Malaparte liikus sama tüüpi seltskondades, kuid palju avaramas ruumis, Balkanilt Lapimaani.

Rootslaste päästmine

20. sajandi sõdade ajastu Kesk- ja Ida-Euroopa ajalugu iseloomustab suurte rahvahulkade vägivaldne, sunniviisiline, harva ka poolvabatahtlik ümberpaigutamine. Stalinlikele algul seisuse- ja klassiprintsiibist lähtuvatele aktsioonidele jõukama talupoegkonna, kasakate ja teiste „sotsialismi ülesehitamise” takistajate vastu järgnesid pärast Adolf Hitleri võimuletulekut Saksamaal ja hiljem ka okupeeritud aladel aktsioonid juutide ja muude „mitteaarialaste” vastu. Rahvuslik printsiip lisandus 1930. aastate teisest poolest alates ka NSV Liidu poliitiliste massirepressioonide ajendite sekka. Sellel taustal oli Molotovi-Ribbentropi paktile järgnenud sakslaste Umsiedlung ning 1941. aastal Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud kokkuleppe põhjal läbi viidud Nach-umsiedlung märksa leebem aktsioon, ehkki see likvideeris saksa rahvusvähemuse Balti riikides. Teise maailmasõja koledustele Kesk-Euroopas pani punkti Poola, Tšehhimaa, Ungari jt riikide saksa vähemuse sunniviisiline ümberpaigutamine Saksamaale pärast sõja lõppu. Laiem avalikkus teab vähem teistest operatsioonidest, näiteks ukrainlaste ümberpaigutamisest Poolas ning endise Ida-Preisimaa asustamisest valgevenelaste ja teiste NSVL-i rahvastega. Geograafiliselt ja keeleliselt palju lähemal on meie jaoks ingerlaste saatus ja lõpuks kuulub siia ritta ka 1949. aasta küüditamine.

Sellesse raami mahub ka umbes 7000 eestirootslase Rootsi evakueerimine, mille korraldamisega Mothander Teise maailmasõja ajal Eestis tegeles. See oli ühe Eesti rahvusvähemuse ajaloo lõpetamine. Kuid teist võimalust ei olnud – aastad 1940– 1941 veensid nii Mothanderit, eestirootslaste juhte kui ka Rootsi ametivõime, et eestirootslaste Rootsi viimine on ainuke võimalus nende rootsluse ja inimväärse elu säilitamiseks. See ei olnud sugugi lihtne – Rootsi ja Saksa bürokraatiast läbimurdmine, raha ja transpordivahendite leidmine, aga ka Saksa riigivõimu ja okupatsioonivõimu vastuseisu murdmine nõudis palju tööd ja aega. Pealegi pidas ju Saksamaa oma juhtide ja suure osa elanikkonna veendumusel võidukat sõda, nagu esialgu paistiski. Uue Euroopa tulevikuvisioonides oli nii rassilises kui ka rakendatava inimressursi perspektiivis oma koht ka siinsete rootslaste jaoks.

Eestirootslased ja koos nendega hulk eestlasi jõudsid lõpuks siiski Rootsi, mis päästis nad tagasipöörduva sovetirežiimi küüsist, ja selles oli Mothanderil suur teene. Põhiliselt sellest ta oma raamatus kirjutabki.

Saksa ametnikest

Loe veel

Mothander kohtus eestirootslaste asja ajades paljude Saksa võimukandjatega, alates kõrgetest partei-, välisministeeriumi ja ka kõikvõimsa SS-i ja politsei ametnikest Berliinis kuni okupatsioonivõimu kandjateni Riias ja Tallinnas, aga ka näiteks Paldiskis ja Pakril. Vilunud ajakirjanikuna maalib ta nendest lugejale värvikad portreed. Ta õpib tundma printsiibituid tõusikuid, „uue korra produkte”, kes riigi poliitika elluviimise kõrval ei unusta ka oma tasku täitmist. Üks niisuguseid on SS-Untersturmführer dr Ludwig Lienhard, kelle Himmleri ametkond volitab välisministeeriumi kaudu ajama eestirootslaste, aga selle kõrval ka mõnda hämaramat asja. Märksa positiivsemad on Mothanderi mälestused Saksa välisministeeriumi ametnikest – nende seas on nii välisministeeriumi esindaja riigikomissariaadis Ostland dr Adolf Windecker, Peter von Kleist, kelle mälestused on tõlgitud ka eesti keelde, ja Rudolf von Wistinghausen, Eesti iseseisvuse taastamise järgse esimese Saksa suursaadiku isa. Heas valguses kujutab ta ka Eestit valitsema saadetud mehi, eeskätt kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmanni (1893– 1946) ja doktor Martin Sandbergerit (1911–2010). Sandberger oli Julgeolekupolitsei ja SD Eesti-ülem, kes oma ametikoha tõttu vastutas Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandud poliitiliste repressioonide eest. Isikliku positiivse kontakti tõttu Sandbergeriga on Mothander segaduses – ta otsib seletust, kuidas sai too olla seotud koledate tegudega, mida talle hiljem süüks pandi, ega leiagi seda. Tahtmatult meenuvad Hindrek Meri mälestused, kes töötas ENSV plaanikomitees pikka aega koos Idel Jakobsoniga, kes oli varem julgeolekumehena hulga surmaotsuseid alla kirjutanud. Hindrek Meri arutlused Jakobsonist ja teistest temataolistest sarnanevad Mothanderi mõtetega Sandbergerist. Mothander kirjutab ka, et osalt tänu tema initsiatiivil Ameerika sõjaväe Saksamaa-okupatsioonivalitsuse juhile kindral Lucius D. Clayle saadetud palvekirjale, millele kirjutasid alla mitu rootslast ja hulk eesti pagulasi, tühistas Ameerika tribunal Nürnbergis Sandbergerile langetatud surmaotsuse.

Sõjakoledused

ei jää Mothanderil siiski kogemata. Neutraalse Rootsi esindajana määratakse ta rahvusvahelisse komisjoni, mis viibib Ukrainas Vinnitsas NKVD massimõrva ohvrite surnukehade ekshumeerimise juures. Niisuguseid komisjone moodustasid sakslaselt korduvalt – laiemalt on tuntud komisjon, mis saadeti Katõnis tapetud Poola ohvitseride surnukehade väljakaevamisele. Hjalmar Mäe kuulus 1944. aastal punaarmeelaste poolt Ida-Preisimaal Goldapis toime pandud massimõrva uurimise komisjoni. Mothanderi kirjeldus Vinnitsas toimunust näitab, mis tegelikult peitub Teise maailmasõja tsiviilohvrite kiretute arvude taga, mille ümber on juba pool sajandit piike murtud.

1945. aasta alguses tuli Umsiedlung’iga Eestist ja Lätist nn Warthelandi viidud baltisakslastel uuesti põgenemistee jalge alla võtta, seekord pealetungiva Punaarmee eest. Mothander kirjeldab Schwetzis (tänapäeval Swiecie Poolas) asunud balti aadlidaamide kodu, sisuliselt vanadekodu evakueerimist: Schwetzist lahkus 796 inimest, kellest uude asukohta Langeoogis Põhjamere ääres jõudis 292. Selle retke kirjelduse on Mothander oma raamatusse pannud sellepärast, et üks kohalejõudnuid oli tema naise vanem õde paruness Marietta Wrangell.

Mothanderi mälestused ilmusid rootsi keeles juba 1949. aastal. Need on kirjutatud nii, nagu asi autori meelest tõepoolest oli, ilma suuremate mõjutusteta hiljem ilmunud uurimistöödest ja teistest mälestustest. Just see, hoolimata autori subjektiivsusest ja eneseeksponeerimisest, on nende suurim väärtus.

Carl Axel Mothander

(1886 Stockholm – 1965 Stockholm)

•• 14.01.1886 sündis Stockholmis kõrge linnaametniku – raenotari – perre.

•• Kasvas üles Östermalmi linnaosa kõrgkodanlikus keskkonnas, omandas keskhariduse, kuid isa surma tõttu 1903. aastal ei saanud astuda ülikooli.

•• I maailmasõja ajal teenis sundaega Västmänlandi intendandikorpuses, ülendati reservlipnikuks.

•• 1918. aasta kevadtalvel oli vabatahtlikuna Soome kodusõjas valgete poolel ja alates aprillist sanitaarkompanii ülem Viiburi rindel. Ülendati kapteniks, teenistusest lahkudes sai majori auastme.

•• Eesti Vabadussõja ajal organiseeris 1919. aastal Tallinnas Rootsi vabatahtlike rindele saatmist.

•• Seejärel oli ajakirjanik Rootsis ja Saksamaal, ühe reportaažireisi ajal Eestisse tutvus paruness Benita Wrangelliga (1878–1967), kellega 1928. aastal Helsingis abiellus.

•• Benita Wrangell pärines Wrangellide Kohila-Tohisoo harust, tema isa oli Tohisoo mõisa omanik maanõunik parun Gotthard Wrangell (1838–1905). Mõisa pärinud vanem poeg suri 1916, noorem poeg oli surnud varem ja nii pärisid mõisa Gotthard Wrangelli lesk ja kaks tütart. Kui mõis Eesti maaseadusega võõrandati, jäi Wrangellidele Tohisoo jäänukmõis, mida Mothander pidas koos abikaasaga aastatel 1928–1940. Seda kirjeldab ta oma raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased” (1943, soome keeles 1944, eesti keeles 1997, saksa keeles 2005).

•• 1940. aasta detsembris pääsesid Mothanderid Rootsi kodanikena Rootsi.

•• 1941–1944 tegeles Mothander eestirootslaste Rootsi evakueerimise korraldamisega. Seda

aega käsitleb käesolev raamat.

•• Pärast sõda elasid Mothanderid Stockholmis, kus Carl Mothander suri 29. aprillil 1965.

•• Mothander on avaldatud mälestuste ja ajaleheartiklite kõrval tõlkinud rootsi keelde ka Anton Hansen-Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” (1938). Ta oli ka viljakas rootsi ja saksa ajalehtede, sealhulgas Tallinna Revaler Zeitungi kaastööline ja kirjutas teatriarvustusi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare