Eesti Mälu: Eduard Ole „Suurel maanteel” I–II

Nii mineviku kui ka tänapäeva eesti kultuuriloos leidub kunstnikke, kes ühtviisi tegusalt on oma jälje jätnud nii kujutavasse kui ka sõnakunsti. Varasemast meenub eelkõige nooreestlaste, siurulaste ja tarapitalaste mõttekaaslane Aleksander Tassa, tänapäevale lähemale liikudes Arno Vihalemm, siis muidugi Aleksander Suuman, praegu täies tegutsemisjõus olijaist Indrek Hirv ja Toomas Vint.

Seevastu oma eluloo kirja pannuid ja silmapaistvaid memuariste leidub kunstnike hulgas hoopis vähem. Pikemalt mõtlemata meenub vaid Jaan Vahtra, kelle muidu tagasihoidlikuks jäänud puht­ilukirjandusliku loomingu kõrval on jäävam väärtus mahukal memuaarteosel „Minu noorusmaa”.

Seejärel tulebki II maailmasõja järel pagulasena Stockholmis elanud Eduard Ole esmatrükis kahes köites ilmunud mälestusteraamat „Suurel maanteel”, milles figureerib ka Jaan Vahtra nimi. Kunstielule ja selle institutsionaliseerumisele tollases Eesti Vabariigis – mille kohta praegu kasutataks vahest loomemajanduse mõistet! – pöörab Ole oma raamatus küllaltki palju tähelepanu. On ka põhjust: olles küll peaaegu sugupõlve võrra hilisem nooreestlastena Euroo­pat avastanud kunstnikest, satub ta nii oma õpingute, reiside kui ka varajase kunstnikuks pürgimise passiooni tõttu noore mehena otse kunstielu keskmesse Balti kubistide 1924.

aastal ühisnäitusest alates. Kunst kui universaalne pildikeel oli juba siis rahvusvaheline, on seda olnud õigupoolest sünnist peale.

Ole ja tema Valga-koolivend ning eluaegne sõber Juhan Raudsepp said kunstialase hariduse kaugel kodust, Venemaal Penzas. Aga see polnud vähemalt tollal mingi kolgas: Penza kunstikool oli Peterburi kunstide akadeemia filiaal, kohapealgi leidus üht-teist vaatamisväärset, aga sealt suunati õpilasi kunstiga tutvuma nii Peterburi kui ka Moskva rikkamatesse galeriidesse. Koos Penza lätlastest õpingukaaslastega pandigi hiljem alus Balti kubismile.

Hiljem, juba noore vabariigi päevil, avardasid kunstialast haridust ja andsid maailmakogemust juurde reisid Lääne- ja Lõuna-Euroopasse. Kunstnike Mekat Pariisi väisas Ole korduvalt, esmakordselt 1927. aastal. Ent 1937. aastal võttis Ole koos sõber Raudsepaga ette pikema turnee: esmalt tänu Käsmu laevakaptenist metseenile Oskar Tiedemannile meritsi Inglismaale, sealt edasi Antverpeni kaudu Prantsusmaale ja Itaaliasse ning lõpuks Kesk-Euroopa kaudu kodumaale tagasi. Maailmale kõigi meeltega avatud uudishimuliku inimesena paneb reisija Londoni, Belgia ja Pariisi galeriide ning Itaalia linnade ja antiiksete varemeteväljade kõrval tähele muidki maitseid ja pilte – näiteks Nizza rafineeritud köök ja Pariisi sensuaalsed prantslannad. Rääkimata poliitilistest oludest ja ohtudest: „Pariisi maailmakunstinäituse tulipunktis põrnitsesid aga vastastikku kaks hiiglaehitust: nõukogude vene ja hitleri-saksa paviljonid oma täies hiilguses. Nii olid siis punane ja pruun fašism siin juba hüppevalmid, kuigi esialgsete arvestuste järgi ainult omavaheliseks jõukatsumiseks.”

Julge värvides ja ka sõnades

Ole memuaarid on seega, nagu siinne osaline ülevaade ja õigupoolest pealkirigi osutab, kõike muud kui staatilised. Rongirataste monotoonne „tuk-tuk… tuk-tuk… tuk-tuk“, nagu kirjutaja seda edasi annab, on „Suurel maanteel” kandvamaid ja korduvaid helisid. Seega on tegemist mitte ainult mälestuste-, vaid ka rännuraamatuga. Ränd on juba teose raamiks, sest jutustamine ei järgi rangelt võttes aja kulgu. Raamatu alguses leiame autori värske pagulasena tajumas suurlinna Stockholmi pulsilööke ja järgnev rongisõitki viib ta koos Eduard Wiiraltiga 1946. aastal Lapimaale. Siis naastakse Valga lapsepõlve, võetakse ette kogu elukäik, et jõuda uuesti pikema meenutuseni samast Lapimaa-retkest, ja lõpetatakse teos kunstikriitilise Stockholmi-kirjeldusega aastast 1970.

Ka kodumaal toimunu kirjeldamisel ei saa Olele staatilisust ette heita. Kunstnik maalib sõnades sama julgelt ja jõuliselt kui värvides. Ole raamatus võib aimata romaanikirjaniku ambitsiooni, seda enam, et oma teost Bernard Kangrole kirjastamiseks pakkudes ta just romaanipärasele elulookirjutusele vihjaski. Lõpuks oma kulul trükkida lastud raamat on omalaadne teos meie memuaristikas: nauditavas ja klišeedest vabas sõnastuses paistavad silma ehe ja siiras emotsioon ja hoiak, meeleolu ja maitse, kõik kirjeldatud sündmused on kindlasti toimunud, ent maapao tingimustes, kus allikad ja omaaegne ajakirjandus oli kättesaamatu, jäänud mõneski lõigus faktilise täpsuse kontrollita. Teisalt tuleneb just siit Ole mälestuste voorus: domineerib kunstitõde, mis veenvalt ja vahest ka vürtsikalt katab ja üldistab nende kirjapanija kaasaega. Kunst suudab mõnikord ju rohkem kui kiretu faktograafia.

Teose ilukirjanduslikkust rõhutab kohati ka mõne tegelase varjamine pseudonüümiga, ehkki autor ise põhjendab seda kartusega raudeesriide taha jäänud inimeste pärast. Ent ühtlasi leidub ka irooniliselt mänglevaid kõrvalpilke autorile enesele kui veidi nipernaaditsevale kunstnikutüübile. Kunstilooliselt huvipakkuvad on aga novellilaadsed episoodid mõne portree sünnist, teiste hulgas eriti värvikas on lugu dirigent Juhan Simmi portreteerimisest. Ning siit edasi – vilunud ja produktiivse portretistina ei hoia Ole end tagasi fotograafia või moodsama kunsti saavutusi sarjates: „Ja niikaua kui kunstiparnassil märatsevad anarhistid pole veel suutnud normaalsete inimeste meeli lõplikult mürgitada, jääb inimnägu siiski kunstnike suurimaks huviobjektiks.” Olulisimaks peab Ole kunstniku suhtumist oma ülesandesse: „Kui maalija sihiks on olnud ainult välispidine dekoratiivsus, siis ei saa ka resultaat olla värvifotost palju kõrgemal. Kui aga kunstnik püüab tungida lähemale ka maalitava inimese isikule, ainult siis võime loota paremaid tulemusi. Portreteerimine on juba oma põhiolemuselt aristokraatne kunst ja eeldab, et sellel alal tegutsevad meistrid elaksid ja töötaksid vabamas õhkkonnas ning majanduslikus muretuses.”

Stockholmis resideerinud eestlastest kirjanike ja kultuuritegelaste seas oli Eduard Olel tõepoolest vaimuaristokraadi maine. Ta oli autoriteetne ja hinnatud nii kunstniku kui ka sõnaseadjana ja alati oodatud seltskonnategelane. Eduard Ole 90. sünnipäevaks kirjutatud Kalju Lepiku pühitsus lõpeb järgmiste ridadega:

Kaardistada värvide maa.

Avastada valguse ja pimeduse jõgede algusallikad.

Joonistada sirgjoon lõpmatusse.

See on EDUARD OLE.

Eduard Ole

(20. mai 1898, Kaagjärve vald Valgamaal – 24. november 1995, Stockholm).

Sündis taluniku kaheksalapselises perekonnas seitsmenda lapsena.

Õppis Valga linnakoolis ja 1914–1918 Venemaal Penza kunstikoolis, lõpetades gümnaasiumi joonistamisõpetaja kutsega.

Töötanud kunstiõpetajana Rakvere reaalgümnaasiumis ja õpetajate seminaris, Tartus tütarlastegümnaasiumis, kommerts- ja kaubanduskoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis, aastast 1936 Tallinnas prantsuse lütseumis.

1941 päästis end põgenemisega Nõukogude sundmobilisatsioonist.

1943 põgenes Soome ja 1944 siirdus edasi Rootsi, elas Stockholmis ja töötas Põhjamaade Muuseumis.

1923 esimene esinemine kunstinäitusel Võrus (koos Jaan Vahtraga).

1924 esinemine Balti riikide kubistide näitusel Tartus ja Tallinnas.

1923 oli üks Eesti Kunstnikkude Ryhma asutajaid.

Alates 1927. aastast kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, hiljem aseesimees.

1981 Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhind.

Osalenud eesti kunsti näitustel Pariisis, Riias, Lübeckis, Helsingis, Kielis, Kaunases, Kopenhaagenis, Moskvas, Budapestis, Antverpenis, Roomas, Stockholmis jm.

Maetud Tallinna Metskalmistule.

1939 abiellus Eduard Ole inglise filoloogi Helmi Metsvahiga, kes 1943. aastal jäi Eestisse. Katse päästa oma abikaasat läände 1944. aastal ei õnnestunud. Eduard Ole kodumaal ei käinud, esimest korda pääses Helmi Rootsi alles 1990. aastal.

Omaette trükisena on 1978 Stockholmis Eesti Kultuuri Koondise kirjastamisel ilmunud Arvo Mägi tekstiga ingliskeelne raamat „Eduard Ole”.