Eduard von Stackelbergil tuli üle elada kaks küüditamist Siberisse, esmalt saksameelsuse süüdistusel 1915. aastal ja siis Eesti bolševike korraldusel 1918. aastal. Sama aasta Saksa okupatsiooni ajal üritasid baltisaksa poliitikud ajalooratast tagasi või vähemasti endale soodsamasse suunda pöörata – loodeti pool- või päris iseseisvale Balti riigile Saksa keisririigi kaitse ja mõne Saksa vürstisoo valitsemise all. Idarinde põhivaenlane Venemaa oli kokku varisenud, saksa vürste otsiti ja leiti kuningaiks nii Soomele, Poolale, Ukrainale kui ka mujalegi. Kuid ajad olid turbulentsed – Saksamaa ise lagunes aasta lõpuks sellessesamasse pööbli märatsemisse, mille liidri Lenini Saksa ohvitserid ise 1917. aastal Venemaale olid sokutanud. Baltisakslaste jaoks järgnes mõisate äravõtmine Eesti maareformiga ja majanduslikult armetu veerandsajand kuni lõpliku hävinguni 1939. aasta üm-berasumise ja 1945. aasta alguse ohvriterohke põgenemise näol Warthelandist, kuhu nad olid ümber asustatud.

Eduard von Stackelberg lahkus Eestist juba 1918. aasta sügisel – ja tema kui Balti riikluse ühe eestvõitleja Eestisse tagasipöördumise keelas Eesti Asutav Kogu. Stackelbergi poeg Mark võitles 1918. aastal vabatahtlikuna Saksa armee koosseisus Läänerindel ja hiljem Landeswehri ridades, mis polnud temalegi just soovituskiri Eestimaale jäämiseks. Saksamaal jätkas Stackelberg tegutsemist arvukates baltisaksa organisatsioonides, mille tegevus oli suunatud kaasmaalaste majanduslikule toetamisele sõja kaotanud ja katastroofilisest majandus-kriisist räsitud riigis. Kuid arendati ka võistlevaid tulevikuvisioone, tegeldi poliitikaga ja tülitseti maailmavaatelistel põhjustel.

Stackelbergi tüli teise baltlase, maailmakuulsaks saanud filosoofi krahv Hermann Keyserlingiga on saanud hiljem mitme õpetlase uurimisobjektiks. Kui Keyserling oli kosmopoliit, kes enne I maailmasõda taotles kõigi Liivi-, Eesti- ja Kuramaa rahvaste ühtesulamist üheks Balti natsiooniks, siis Stackelbergi, balti aadli liberaalsema suuna esindaja ja Eestimaa Saksa Seltsi eestvedaja tulevikuvisiooniks – mõnevõrra lihtsustatult – oli kõigi baltisakslaste ühinemine seisusest ja päritolust hoolimata maa juhtimiseks võimalikus koostöös põhirahvastega. Tema hinnang olukorrale 1905. aasta eel on adekvaatne, kuid üleolev: „Saksa soost linlased tunnetasid vastasseisu uue, ülespoole pürgiva rahvatõuga palju elavamalt kui meie, maalapsed. Meie oskasime rääkida maarahva keelt ja tundsime neid igapäevases elus kui ohutuid, healoomulisi ja hoolsaid. Linn oli aga üle ujutatud juurderändavaist uutest elementidest, tekkisid terved linnaosad, kus sakslastele ühtegi maja ei kuulunud, ja linnavolikogudes − esmalt Narvas, seejärel Tallinnas − suruti varem üksi valitsenud sakslane üha rohkem ja rohkem vastu seina, jäädes vähemusse vanadest sotsiaalsetest piiridest ületulvavale rahvale.”

Muudatuste ajastu paradoksid

Saksamaal teenis Stackelberg elatist Schleswig-Holsteini kristliku sisemisjoni revidendina ja tema abikaasa pidas Ülem-Baieris talu. 1930. aastate alguses astus ta natsionaalsotsialistliku partei liikmeks, mis moodsas must-valges käsitluses kroonib kindlasti tema kui 20. sajandi esimese veerandi Eesti ajaloo ühe musta lamba staatuse.

Oma kahes jaos – 1927. ja 1934. aastal – kirjutatud mälestustes katab Stackelberg oma elukäigu 1860. aastate lõpust kuni 1930. aastate alguseni. Mälestustes on viis raskuspunkti – lapsepõlv Sillamäel ja õpingu-aastad Tartus, enesetäiendamine Euroopas ja Venemaal 1890. aastatel, mõisapidamine Sutlemas ja omavalitsusteenistus rüütelkonna ametites, küüditamised Siberisse I maailmasõja aastatel ja tegevus Saksa okupatsiooni ajal ning tegevus Saksamaal pärast I maailmasõda. Stackelbergi mälestustes on tugev eneseõigustuslik element – ta seletab lugejale, aga tundub, et aeg-ajalt ka endale, miks ta nii tegi ja miks alati välja ei tulnud.

Tänapäeval kuuluvad Stackelbergi mälestused kindlasti poliitiliselt ebakorrektsete tekstide kategooriasse – häid sõnu leiab ta väheste kaasaegsete kohta ning toonased rahvus- ja tõuteoreetilised seisukohad, millele ta tugineb, pole enam comme il faut. Vene intelligentsi ja üliõpilaskonna maailmavaadet defineeris ta näiteks kui „sotsiaalset kriitikat ning nihilismi selle mitmekesistes riigi ja õigusmõtte, kunsti ja teaduse, eetika ja religiooni ärahävitamise variatsioonides”.

Stackelbergist sai see, mis ta oli paljuski juhuse läbi. Võimsa suguvõsa vaese järeltulija pojana tuli tal kannatada kitsikust ja teha ülikooli ajal võlgu. Muudatuste ajastu paradokse koges ta lapsepõlvest saati – tema vanematele kuuluv Sillamäe mõis ei olnud rüütlimõis, st sellel polnud hääleõigust maapäeval, naabermõis Türsamäe aga oli, kuid kuulus eestlasele Anton Waldmannile. Ta tunneb veidi kahjurõõmugi, kui Waldmanni ainus poeg kogu isa suure vaevaga omandatud varanduse ja staatuse vaevata läbi lööb. „Positsioon, materiaalsed ja vaimsed naudingud on m e e l e m ü r g i d, mille kasutamiseks tuleb olla kasvanud põlvkondade jooksul,” tõdeb Stackelberg elutargalt. Ülikoolis õpib ta matemaatikat ja keemiat ning võimeka mehena ei valmista talle raskusi lõpetada keemiakandidaadi kraadiga. Oma tõelise kutsumuse leiab ta aga korporatsioonielus eestimaalaste Estonias, millele pühendab kolm aastat, olles järgemööda kõigis tähtsamates valitud ametites. Sellega rajab ta ühtlasi aluse tulevasele karjäärile – oma provintsi korporatsiooni seenior oli tuntud mees Eestimaal juba tudengina. Stipendiumide toel õpib ja töötab ta mitmes Euroopa teaduskeskuses ning ka Tartus ja Peterburis, kuid akadeemiline karjäär teda ei ahvatle. Loobumine õppejõukohast Riia polütehnikumis, sest Stackelbergide suguvõsa Sutlema mõi-sad vajavad pidamist, on talle pigem kergenduseks. Järgneb majanduslik jaluletõusmine ning hiilgav karjäär omavalitsusteenistuses, mille kõrgeima astme, eluaegseks maanõunikuks valimise, saavutab ta vaid 45-aastaselt.

Stackelbergi mälestused on väärtuslikud eeskätt põhjaliku sissevaate pärast Eestimaa omavalitsuskorraldusse, majandus- ja põllumajandusoludesse ning kooli- ja ülikoolikorraldusse venestusajal. Lugeja saab võimaluse kuulata ka teist poolt – 1905. aasta sündmuste kirjeldus mõisaomaniku vaatevinklist ning karistussalkade tegevuse õigeks pidamine ja põhjendamine, samuti baltisakslaste küüditamine Venemaale tsaarivõimu ja hiljem bolševike poolt esindavad ajalookäsitlust, mida kooliõpikuist ei leia. Eesti lugejale on tõenäoliselt igavam see raamatu osa, mis puudutab Stackelbergi tegevust Saksamaal pärast I maailmasõda. Oma kaasajast kirjutades ei ole keegi erapooletu, samal ajal eeldab selle ajastu mõistmine Saksamaa ajaloo üsna head tundmist. Mõnevõrra aitab asju selgitada Jaan Unduski järelsõna. Tõlkija Reet Benderit tuleb kiita nii suurepärase tõlke kui ka joonealuste kommentaaride eest. Selleaegse saksa mälestuskirjanduse sentimentaalsevõitu ning sõrenduste- ja hüüumärkiderohke keele stiili loetaval kujul ja heas eesti keeles edasiandmine on olnud paras pähkel, mille tõlkija on edukalt katki hammustanud, tõestades veel kord, et eesti keelde tõlkimiseks on eeskätt vajalik hea eesti keele oskus.

Eduard von Stackelberg

6.(18.)11.1867 – vabahärra Eduard Otto Emil Karl Adam von Stackelberg * sündis Sillamäel vaesunud aadliku perekonnas. Tema isa vabahärra Otto von Stackelberg (1837–1909) oli oma vanemate kuues poeg. Ta oli sõjaväest leitnandina erru läinud ja abiellunud Sophie von Seydlitziga (1837 –1920), kelle kaasavaraks oli Sillamäe mõis. Eduard von Stackelberg kuulus Stackelbergide väga suure suguvõsa Riisipere harusse, millele oli pannud aluse vanavanaisa vabahärra Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826), kellele kuulusid Riisipere ja Pajaka mõis. Eduard von Stackelberg abiellus 1896. a Else von Siversiga Pühajärvelt, Õisu mõisa omaniku August von Siversi tütrega. Neil olid lapsed Mark, Brigitte ja Elisabeth (Isa).

Õppis Narva progümnaasiumis, 1886 lõpetas Tartu Friedrich Kollmanni eragümnaasiumi.

1886–1892 õppis Tartu ülikoolis matemaatikat ja keemiat, lõpetas keemiakandidaadi kraadiga. 1886-II astus korporatsiooni Estonia. Oli oldermann, buršikohtunik, aukohtunik ja eestseisuse liige, 1890-II seenior.

1892–1896 täiendas end Dresdenis, Leipzigis, Pariisis, Heidelbergis ja Peterburis, töötades Nobeli preemia laureaadi Wilhelm Ostwaldi, Gabriel Lippmanni ja vürst Boriss Golitsõni laboris ning oli 1896–1898 Tartu ülikoolis Gustav Tammanni assistent.

1898 päris Stackelbergide Sutlema, Lümandu ja Mäeküla mõisa Hageri kihelkonnas Harjumaal.

1899–1911 Eestimaa rüütelkonna sekretär, 1911–1912 rüütelkonna peamehe asetäitja.

1912–1914 ja 1918 Eestimaa maanõunik.

1915–1917 saksameelsuses süüdistatuna koos perekonnaga Siberis Jenisseiskis asumisel.

1918. aasta alguses küüditati enamlaste poolt koos teiste aadlikega uuesti, seekord Krasnojarskisse. Pääses tagasi pärast Brest-Litovski rahulepingu allakirjutamist märtsis.

1918. a sügisel asus elama Lochenisse (Otterfingi lähedal Ülem-Baieris) Münchenist lõunas. Kuni 1927 oli Schleswig-Holsteini kristlike heategevusasutuste ühenduse alaline revident. 1924. aastal külastas selle ülesandel saksa asundusi Kanadas.

Suri 7. aprillil 1943 Münchenis.

* Ehkki vabahärra ja paruni tiitel on staatuselt võrdsed, on neil Balti aadli kontekstis erinev kujunemislugu. Enne Eesti- ja Liivimaa vallutamist Peeter I poolt saadi vabahärratiitlid enamasti kas Rootsi kuningalt või Saksa keisrilt. Pärast parunitiitli sisseseadmist Venemaal 18. sajandil sai hulk vanu Balti suguvõsasid õiguse end paruniks tituleerida. Keiser Aleksander II ajal 19. sajandi teisel poolel annetati hulk parunitiitleid ka perekondadele, kellel neid varem polnud. Eduard von Stackelbergi ühele esiisale annetas pärandatava vabahärratiitli 1714. aastal Rootsi kuningas Karl XII. Vabahärratiitlit kasutatakse koos partikliga von, parunitiitlit mõnede eranditega ilma von’ita. Sageli kasutasid parunitiitlit ka perekonnad, kes tegelikult olid varem saanud vabahärra tiitli. Nii ka Eduard von Stackelberg – kas vabahärra Eduard von Stackelberg või parun Eduard Stackelberg.