Mälestustes on algusest peale kõige suurem tähelepanu koolioludel. Autor ise lõpetas 1900. aastal 18-aastasena Tallinnas venekeelse tütarlaste gümnaasiumi. Kooli lõpetas kõigest 15 neiut, kellest kaks olid seal õppinud ettevalmistusklassist alates, ja eestlane oli neist ainult üks. See oli Elfriede Meikov, hilisem Lender. Kõik lõpetanud unistasid ülikoolist, kuid see õnnestus vaid kaupmehe tütrel. Tartu ülikooli ju tol ajal naisi ei võetud, tuli minna Saksamaale või Šveitsi. Elfriede Lender unistas arstiteadusest, kuid teadis, kui ebareaalne see oli.

Tütarlaste gümnaasiume ei olnud palju ja sel ajal polnud gümnaasiumi lõpetanutel palju valikuid. Õieti oli kaks valikut: mehele minna ja oma lapsi kasvatada või hakata kooliõpetajaks ja kasvatada teiste lapsi. Muidugi oli siingi variante: minna guvernandiks, koduõpetajaks Venemaale, saada koht linnakooli või erakooli. Enam polnud haruldane ka abielunaine, kes tööl käis. Valitses seisukoht, et haritud neiul ei kõlvanud teha muud tööd kui kasvataja ja õpetaja oma. Tütarlaste gümnaasiumid andsid poeglaste gümnaasiumidega võrreldes pisut „kergemat” või sobivamaks peetud haridust ja kestsid aasta võrra vähem, tütarlastel oli võimalik minna aastaks pedagoogilisse klassi ja saada õpetajakutse.

Elu kiiresti arenevas Tallinnas

Elfriede Lenderi koolipäevil arvati, et kontor pole naise koht, kuigi pangad ja kontorid hakkasid juba naisi palkama ning üha rohkem võis ärides kohata müüjannasid. Gümnaasiumi lõpetanud tütarlastel ei sobinud olla müüja ja kaugeltki mitte vabrikutööline. Naistöölisi oli väidetavalt vaid Lutheri vabrikus.

Tollel meist ümmarguselt saja aasta taha jääval ajal oli elu palju püsivamalt korrastatud ja igaüks teadis, kuhu ta kuulub ja mida tohib. Siiski hakkas senine pikalt püsinud kord koos maailma muutumisega ning eestlaskonna jõukuse kasvu ja ühiskonnas olulistele kohtadele jõudmisega murenema. Selle eelduseks oli taas haridus, mida vanematel ei olnud kerge lastele võimaldada. Samal ajal loodeti, et haritud poeg jõuab haljale oksale ja ta karjäär tasub tehtud kulutused. Haritud tütre parim karjäär oli siiski rikas kosilane.

Kodumaa mahutas üsna väikest hulka naissoost õpetajaid ja guvernante. Venemaale mahtus neid see-eest palju, sest eesti neiud olid hinnatud tööjõud. Kuid mõnigi ei tulnud abielu või palgatingimuste tõttu enam tagasi. Nii oli naistele hariduse andmine luksus, sest oli teadmata, kuidas see end ära tasub.

Raamat võlubki sellega, kui oskuslikult on autor paigutanud oma eluloo ajastu mentaliteedi ja olustiku raamidesse, andes lugejale detailse ja elava pildi eelmise sajandivahetuse Tallinnast ja tärkavast eesti ühiskonnast, kus „iseseisvam osa jäi aga truuks mitte ainult oma maale, vaid ka oma linnale, tallinlased Tallinnale, tartlased Tartule”.

Toonane Tallinn oli provintslikum kui Tartu, ent kiiresti arenev linn, kuhu igal aastal voolas paremat elujärge lootvat maarahvast. Ühtlasi kasvas ka eestlaste kultuuriline tegevus ja julgus. Elfriede Lender kirjeldab eestluse pealetungi, iseloomustades seda üksikasjadega, nt kuidas ta kuulis saksakeelseid kaaslinlasi imestamas: „Nendel seal on kübarad peas, aga ise räägivad eesti keelt!”

1904. aastal Elfriede Meikov abiellub – temast saab Elfriede Lender.

Voldemar Lenderi tegevusest meenutab ta eesti ühiskonna olulisi positsioonivõite Tallinnas, millel oli mõju edasisele arengule laiemalt. 1904. aastal võitis eesti-vene blokk Tallinnas 44 linnavoliniku kohta, mis tähendas, et võim libises sakslaste käest ära. 1906. aastal sai Voldemar Lenderist esimene eestlasest linnapea. Sellega kaasnes üsna kõrgetasemeline seltskondlik suhtlus, mida kirjeldatakse lõbusalt ka naise vaatekohast, kes peab seisusekohaselt esinema ja vastavalt välja nägema.

Elfriede Lender jõudis oma kutsumuses selgusele ja hakkas oma kooli looma, kui oli vaid 25-aastane. 7. augustil 1907 algas õpilaste registreerimine. Esialgu lapsevanemad võõrastasid koolijuhataja noorust, kuid ta oskas organiseerida õppetöö edukaks ja usaldusväärseks ning peagi õpilaste arv kasvas. Koolis kehtestatud korraga (mis tänastele õpilasele tunduks üle jõu käivalt vali) kaasnes õiglustunne. Koolijuhtaja tegi temast oleneva, et kehvemate perede lastel oleks võimalik õppida. Näiteks oli kolmelapseliste perede üks laps õppemaksust vabastatud jm.

Püüd erineda kroonukoolist

Elfriede Lender kirjeldab kooli käivitamist ja usalduse võitmist, majanduslikke probleeme ja õpetajate valiku põhimõtteid. Samal ajal asutatakse Tartus Eesti noorsookasvatuse seltsi tütarlaste gümnaasium, mille asutajail on silme ees rahvuslikud püüdlused ja naiste kasvatuse kaudu ühiskonna parandamise ideaalid. Lenderi kooli loomine toetub pigem selgele mõistusele, teotahtelisele iseloomule, õiglasele meelele ja korrale, sest sel ajal peeti korda kõrgemaks kui teisi voorusi. Tolle aja noortele jäid süütud lõbustused sageli kättesaamatuks majanduslikel põhjustel, kuid niisama sageli ka pedagoogilistel kaalutlustel. Pedagoogilistest põhimõtetest ei ole Elfriede Lenderi mälestustes palju juttu, kuid ajaga käiakse kaasas. Kooli asutamine langes aega, mil „oli moes arutada kasvatusküsimusi” ning Lender meenutab, et need diskussioonid mõjusid, sest oldi noored ja püüti kroonukoolide kavadest erineda.

Mälestuste üks lisaväärtus on lähedalt nähtud kaasaegsete usaldusväärsed portreed, põhjalikumalt on meenutatud Konstantin Pätsi, teraseid tähelepanekuid on mitmest teisestki. Mainitud on väga paljusid nimesid, kes kuuluvad Eesti ajalukku ja kellega autor ühel või teisel viisil kokku puutus.

Kui alguses tundub, et Tallinn oli 19. sajandi lõpul nii väike, et peaaegu kõiki teati kui mitte nime-, siis nägupidi, kasvab linn üsna lühikese aja, paarikümne aasta jooksul koos jutustajaga, kelle pilk haarab sedagi, mida enne nägema ei ulatunud.

Elfriede Lender on usaldus-väärne jutustaja, konkreetne, kuivuseta, põhimõtteilt range – mälestused on ju kirjutanud kõrges vanuses eluaegne pedagoog –, kuid huumoriküllane. Ei ole palju neid naisi, kes on sajanditagust Tallinna olustikku ja inimesi nii värvikalt kirjeldanud: Marta Sillaots, Erika Aulik, Elsbet Parek kirjeldavad pigem kümmekond aastat hilisemaid olusid. Kui Elfiede Lender jutustab eesti seltskonna kujunemisest, siis Erika Auliku ajaks 1930. aastatel on seltskond olemas, tuleb vaid sinna pääseda. Elfriede Lenderi kool, eilse maailma musterkool, andis tugeva stardipositsiooni mitte ainult koolihariduses, vaid ka eluhariduses, kõiges selles, mida vajas üks naissoost elluastuja ühiskonnas, kus veel valitsesid kord ja traditsioonid.

See maailm jäi pääsmatult 1939. aastast tahapoole ja sellesse kadunud maailma pääsevad „minu lapsed”, kellele proua Lender on raamatu pühendanud, ainult mälestuste kaudu.

Elfriede Lender

(7. mai 1882 – 10. aprill 1974)

Isa töötas vabrikus oskustöölisena, ema teenis elatist kodus õmblejana. Hariduse omandas saksakeelses eraalgkoolis ja venekeelses tütarlastegümnaasiumis, kus 1900. aastal lõpetas pedagoogilise täiendusklassi, saades algkooliõpetaja kutse.

Töötas aastatel 1901–1904 Lutheri lastekodu algkoolis ja I poeglaste kroonualgkoolis.

Abiellus 1904. aastal insener Voldemar Lenderiga, kellest sai esimene eestlasest Tallinna linnapea. Aastal 1906 asutas maksuta eraalgkooli vaestest peredest pärit õpilastele. 9. septembril 1907 oli Elfriede Lenderi tü-tarlaste eragümnaasiumi ava-aktus. Koolis alustas tööd kaks ettevalmistusklassi ning I, III ja IV gümnaasiumiklass – kokku 81 tüdrukut. 1912. aastal lõpetas esimene lend. Aastal 1917 õppis koolis juba 461 tütarlast.

Omandas Eesti Vabariigi ajal Tartu ülikoolis 1922–1927 eksternina ladina keele õpetaja kutse.

30. septembril 1939 suri Voldemar Lender. 1940. aasta sügisel formeeriti Lenderi eragümnaasium Tallinna 8. keskkooliks.

Aastal 1944 emigreerus Rootsi, kus pani kirja oma memuaariraamatu, mis avaldati 1967. aastal. Suri 92 aasta vanuses ja maeti Stockholmi Metsakalmistule.

Lapsed: pojad Henno (1905) ja Uno (1906), tütred Jutta (1910) ja Ilka (1912)