Eesti Mälu: Elias Kasak „Mälestusi (1939-1950)”


Eesti Mälu: Elias Kasak  „Mälestusi (1939-1950)”
Kaitsevägede staabi ülem kindralmajor Juhan Tõrvand koos osakonnaülematega 1932. aasta detsembris. Istuvad vasakult: kolonel Jakob Prei (1873–1954), kolonel Juhan Järver (1886–1941), Juhan Tõrvand (1883–1942), kolonel August Traksmaa (1893–1942); seisavad: kolonelleitnant Herbert Raidna (1897–1942), kolonelleitnant Karl Laurits (1892–1941), major Elias Kasak, kolonelleitnant Oskar Plaks (1895– 1938), kolonelleitnant Mart Tuisk (1889–1942).Eesti Filmiarhiiv

Kolonel Elias Kasak pääses Saksamaalt 1950. aastal USA-sse ja oli seal kuni pensionini lihtne laotööline. Kahe kõrgema haridusega mehele oli mälestuste kirjapanek küllap abinõuks vaimuerksuse hoidmisel. Kuid mitte ainult – tema keeruline elukäik eeskätt Teise maailmasõja aastatel vajas selgeks mõtlemist nii iseenda kui ka selgitamist järeltulevate põlvede jaoks.

Tuhatkonda lehekülge tihedas masinakirjas mälestusi säilitatakse Hooveri instituudis Stanfordis. Eesti Sõjaveteranide Sõprus-ühingu valduses Rootsis olnud koopia jõudis sajandivahetusel Eesti riigiarhiivi. Osa sellest, mis käsitleb aastaid 1939–1950, avaldatakse nüüd esimest korda raamatuna. Ülejäänuga saavad huvilised tutvuda arhiivis.

Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on nüüd ilmuva mälestusteraamatu põhisisuks.

Luuraja vastu tahtmist

Aastatel 1939–1940 oli Kasak oma topeltameti tõttu – nii ohvitser kui ka raudteede talituse kõrge ametnik – sagedases kontaktis Nõukogude Liidu sõjaväelise esindajaga Eestis polkovnik Jevgeni Tsukanoviga (1897–1966, läks erru kindralleitnandina). Üheskoos tuli neil koordineerida Punaarmee raudteevedusid Eestis asuvatesse baasidesse. Sovetlikust arengupeetusest, korralagedusest ja käegalöömisest sai Kasak põhjaliku pildi, mida ta lahkesti jagab ka lugejaga. Kuid Nõukogude Liidu sõjaväeline esindaja ei tegelenud vaid Punaarmee raudteevedude järelevalve ning viletsa lastetoaga punaarmeelaste tekitatud arusaamatuste, probleemide ja konfliktide klaarimisega, vaid uuris ka sõjaväe, eeskätt ohvitserkonna isikkoosseisu nende kasutatavuse või mittekasutatavuse seisukohalt. On teada, et suuremal osal 1940. aasta augustis Punaarmeesse ülevõetud ja teenistusse jäetud Eesti ohvitseridest tuli läbi teha ülekuulamise sarnased vestlused Punaarmee ja NKVD luureohvitseridega. Kasakuga mängis Tsukanov pikalt. Lõpuks, eeskätt ähvarduste ja Eestisse jäämise eluohtlikkuse kirjeldamisega viis ta Kasaku selleni, et too nõustus luurajana Soome kaudu Saksamaale minema. Kasaku olukord oli mõnevõrra lihtsam, sest tema abielu oli lahutatud ja lapsi tal ei olnud, mis ühelt poolt tegi lahkumise kergemaks, teiselt poolt aga ei saanud tema perekond pantvangidena ta kuulekust garanteerida. Siiski langesid 1941. aasta suvel sovetliku terrori ohvriks nii tema vennad kui ka üliõpilasest õepoeg.

1941. aasta novembris sokutati Kasak üle Soome lahe, kuid ta andis end kohe politseis üles. Kasakuga tegeles Soome riigipolitsei (Valpo) Eesti suunal tegutsev ametnik Olavi Viherluoto, tal oli ka varasemaid kontakte Soome sõjaväelaste seas. Esialgu varjas Kasak talle antud ülesannet. Selleks oli põhjust – esiteks ei kavatsenud Kasak seda täita ega läinud Saksa saatkonda Helsingis, teiseks aga pidi ta silmas pidama, et NSV Liit ja Saksamaa olid liitlased ning Soome oli sõlminud esimesega vaherahu. Teade tema „ärahüppamisest” võis kergesti Eestisse jõuda. Ja kolmandaks, pärast Talvesõda ei peetud eestlastest Soomes üldse mitte lugu ka ilma Nõukogude luuraja olemata.

Kasak ei olnud ainus Eesti ohvitser, kes niiviisi Soome saadeti, kokku oli neid vähemalt seitse – ja üldse oli tema teada 25 Eesti ohvitseri, kellega Nõukogude salapolitsei ja sõjaväeluure luuremänge mängisid. Hiljem on see näiteks major Ain-Ervin Mere või ka mõne teise Saksa julgeolekupolitsei teenistusse jõudnud ja väidetavalt varem sovettide poolt värvatud tegelase puhul võimaldanud peaaegu väita, et ka selle politseiasutuse ohvrid on vähemalt osaliselt sovetirežiimi ohvrid. Nõnda mustvalged need maailma asjad paraku siiski ei ole.

1941. aasta alguses võeti seitse Soome saadetud Eesti ohvitseri kinni ja kahega neist, kolonel Konstantin Kanepi ja kolonelleitnant Georg Vaheriga tuli Kasakul järgnevatel aastatel kongi jagada.

Loe veel

Kolm korda vangis

Kasak oli peaaegu terve 1941. aasta Soome vanglas ja seejärel ka kaks korda Tallinna keskvanglas. Süüdistust talle otseselt ei esitatudki, ehkki on aimata, et olulisim põhjus oli tema sunnitud koostöö Nõukogude sõja-väeluurega ja seejärel ka väidetav saksavastasus. Raamatu kõige väärtuslikum osa ongi tema detailne kirjeldus Tallinna keskvangla argipäevast Saksa okupatsiooni ajal. Esimesel punasel aastal ja ka pärast 1944. aastat vanglates ja vangilaagrites toimunu kohta on tänapäevaks avaldatud juba väga palju mälestusi, Saksa ajal toimunust aga vabas maailmas nii põhjalikult ei kirjutatud. Kasak kirjeldab ebainimlikke tingimusi, eesti vangivalvurite ja politseiametnike jõhkrust ja sadistlikkust ning ülemate hoolimatust ja pahatahtlikkust, kellele inimelu ei maksnud midagi ja kelle jaoks surmaga ähvardamine ei olnud pelgalt ähvardamine. Ühtlasi jutustab ta paljude kaasvangide lood, kellest mitmed olid vanglas ja mõisteti isegi surma vaid pahatahtlike kaebuste või paikapidamatute kuulujuttude tõttu. Aastatel 1939–1941 seisis Eesti ohvitserkond raskete valikute ees – hulk mehi suutis kas ümber- või järelümberasujatena Saksamaale pääseda, ülejäänutel tuli enamasti valida kas vangipõlve või teenistuse vahel Punaarmees, kusjuures ka viimane, eriti vanemohvitseride jaoks, sageli vangipõlvega lõppes. Kasak on eriti kriitiline Saksamaale pääsenud ja 1941. aastal Eestisse tagasi pöördunud meeste Johannes Soodla, Ludvig Jakobseni, Eduard Reissaare jt suhtes, kes tema silmis olid vaid sakslaste truud kannupoisid ja karjeristid, kes hätta sattunud endiste teenistuskaaslaste kasuks lillegi ei liigutanud. Eesti SS-leegioni kindralinspektor Johannes Soodla olevat talle 1944. aasta septembris koguni ise öelnud, et tema ta vangi saatiski.

Elias Kasak oli põhjusega kibestunud – tema Soome-seiklus ja Saksa-aegne vangipõli märgistasid kogu ta ülejäänud elu, mitu ebaõnnestumist isiklikus elus sellele lisaks. Oma teenistus- ja vanglakaaslaste kohta on tal öelda vähe positiivset, pigem saame täiusliku pildi väiklusest ja halbadest iseloomuomadustest. Üldisema järeldusena aga näeme tema mälestustes jällegi, kuivõrd haavatav on omariikluse kaotanud, oma eliidist ilma jäetud ja totaalse vägivallarežiimi kätte langenud rahvas, kelle haritlas- ja ohvitserkond on enamasti alles esimest põlve maalt linnas. Pinnale tõusid hoolimatud karjeristid ja kättemaksuhimulised tüübid, kelle võimetus, isikuomadused või lihtsalt nurjumised ei võimaldanud ambitsioonide rahuldamist normaalsetes oludes. Režiim, mis tavalise pealekaebamise või ka lihtsalt kuulujutu ja lobisemishimusse kaotatud eneseväärikuse kohe surmaotsuseks konverteeris, pani veresüü paljudele meestele ja ka naistele.

Elias Kasak

(4.6.1896 Ilmjärve mõis Tartumaal – 17.3.1985 Chicago)

Sündis Ilmjärve mõisa kupja Vassili Kasaku pojana, enne eestistamist Ilja Kasak.

1916 lõpetas Tartu õpetajate seminari. 1916 mobiliseeriti Vene armeesse ja lõpetas Moskva Aleksei sõjakooli. 1916–1917 võitles Galiitsia rindel. 1918–1919 võitles Vene kodusõjas Ukraina ja Vene vabatahtlike armeedes, oli Ukraina Eesti rahvuskomitee sekretär ja Kiievi eesti seltsi abiesimees.

1919 suvel arvati leitnandina Eesti sõjaväkke, Vabadussõjas võitles 3. jalaväepolgus ja teenis sõjaväe varustusvalitsuses.

1920–1923 teenis 3. jalaväerügemendis ja allohvitseride koolis, oli Narva, Valga ja Tallinna raudteejaama komandant, õppis alalisväe ohvitseride täienduskursustel.

1923–1926 õppis kõrgemas sõjakoolis, 1924 kapten. 1926–1934 kindralstaabi (1929–1937 kaitsevägede, seejärel sõjavägede staap) käsundusohvitser, hiljem III osakonna ülem; 1928 major, 1933 kolonelleitnant. 1931–1938 õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, korporatsiooni Vironia liige.

1934 lähetati teedeministri käsutusse ja määrati raudteede talituse ekspluatatsiooniameti juhatajaks, 1939–1940 oli talituse abidirektor, 1939 kolonel.

1940, pärast Eesti okupeerimist, vallandati raudteede talitusest ja saadeti tagasi sõjaväkke, oli enne Eesti sõjaväe Punaarmeega liitmist mõnda aega sõjavägede staabi III osakonnas. Seejärel teenis Eesti sõjakooli baasil moodustatud Tallinna jalaväe sõjakoolis.

1940 novembris saatis Nõukogude sõjaväeluure ta Soome ees-märgiga sealt edasi Berliini minna. Andis end Soome politsei kätte, oli mõnda aega Johan Pitka kaastööline, kuid arreteeriti 1941 alguses ja oli vangis, kuni saadeti novembris Eestisse tagasi. 1941 novembri lõpust 1942. aasta augustini oli Tallinna keskvanglas.

1942–1943 Eesti omavalitsuse majandusdirektooriumi transpordivalitsuse maanteevedude osakonna vaneminspektor. 1943. aasta kevadest 1944. aasta kevadeni uuesti Tallinna keskvanglas. 1944. aasta aprillist Omakaitse ohvitseride kooli taktikalektor. 1944. aasta septembris evakueeriti Saksamaale, töötas tehases, pärast sõja lõppu eestlaste DP-laagrites.

1950 emigreerus USA-sse, elas Chicagos ja töötas kümme aastat laotöölise ja  ametnikuna.

Kirjutas mitu sõjaväe käsiraamatut taktika, maskeerimise ja sõjaväelise juhtimise alalt ning Saksa okupatsiooni aegse raamatu „Eesti rahva kannatuste aasta” sõjaväge puudutava peatüki.

Eesti Punase Risti II järgu I astme (1934), Kotkaristi III klassi (1935), Valgetähe III klassi (1938) teenetemärgi ja mitme Vene sõjaau-märgi kavaler.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare